Üks samm Wall Streetist ees. Peter Lynch

000 dollarit13SCHCharles Schwabodavmaakler827 000 dollarit14NBTYNBTYvitamiinid, toidu­lisandid782 000 dollarit20WCOMMCI Worldcomsideteenused694 000 dollarit21AMGNAmgenbiotehnoloogia576 000 dollarit30PPDPrepaid Legal Servicesõigusabi416 000 dollarit33INTCIntelarvutikiibid372 000 dollarit34HDHome Depotehituskaubad370 000 dollarit40PAYXPaychexpersonaliteenused340 000 dollarit46DGDollar Generalodavpoodide kett270 000 dollarit49HDIHarley Davidsonmootorrattad251 000 dollarit52GPSGaprõivakaubandus232 000 dollarit69SPLSStapleskontoritarbed186 000 dollarit75WBPRWesternbank / Puerto Ricopangandus170 000 dollarit77MDTMedtronicmeditsiinitarbed168 000 dollarit82ZIONZion’s Bancorppangandus161 000 dollarit87LOWLowe’s Companiesehituskaubad152 000 dollarit* Nimekirja ei kuulu ettevõtted, mis on müüdud teistele ettevõtetele. Allikas: Ned Davis Research

      1 Lynch viitab siin 1996. aastal ilmunud Thomas J. Stanley ja William D. Danko raamatu „Naabermaja miljonär” („The Millionaire Next Door”) pealkirjale. Stanley ja Danko uurimistööd koondanud raamatu kokkuvõte lõi omajagu laineid: nimelt tuvastasid autorid, et vähemalt miljoni kõrvale pannud majapidamised on pigem sini- kui valgekraede seast ja pigem kesk- kui kõrgklassist. Selgus, et kõrgklassi kuuluvad valgekraed teenivad küll palju, kuid kulutavad samuti, peamiselt staatusesümbolitele, mistõttu nende mustadeks päevadeks kogutud varandus jääb keskklassist sinikraede omale omajagu alla. (toimetaja märkus)

      2 19. sajandi keskpaika ulatuvate juurtega Bethlehem Steel, üks USA terasetööstuse ja laevaehituse alustalasid tööstusrevolutsiooni ajastul, läks pankrotti aasta pärast selle väljaande ilmumist 2001. aastal. Ettevõtte suuremad tehased kuuluvad praegu India terasehiiule ArcelorMittalile. (toimetaja märkus)

      3 Elegantne poolsada (ingl Nifty Fifty) tähendas 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses viitkümmet NYSE aktsiat, mida peeti tugevateks kasvuettevõteteks ning iga osta-ja-hoia portfelli vältimatuks koostisosaks. Enamik elegantse poolsaja liikmeid on ka täna suurfirmad, nagu näiteks Coca-Cola, Pfizer, IBM ja 3M, kuid mõned on kadunud ka ajalukku, nagu näiteks Emery Air Freight ja Simplicity Pattern. (toimetaja märkus)

      Proloog:

      Kiri Iirimaalt

      Praegusel ajal ei saa börsist rääkida, analüüsimata 1987. aasta 16.–20. oktoobri sündmusi.,See oli üks kõige eriskummalisemaid nädalaid, mida ma olen elu jooksul kogenud. Aasta hiljem sellele kiretult tagasi vaadates hakkan lõpuks eristama sensatsioonijanulist kära püsiva tähtsusega juhtumustest. Kõike mäletamisväärset mäletan ma nõnda.

       Reedel, 16. oktoobril veetsime abikaasa Carolyniga toreda päeva Iirimaal Corki maakonnas ringi sõites. Ma käin puhkusel harva, nii et juba see asjaolu üksinda oli erakordne.

       Mitte ühtki korda ei peatunud ma ühegi börsiettevõtte peakontori juures. Tavaliselt teen ma ükskõik mis suunas kas või sajamiilise kõrvalepõike, et kuulda värskeid uudiseid müügitulu, vara ja kasumi kohta, aga seal ei paistnud meist vähemalt 250 miili raadiuses ühtki kasumiaruannet ega bilanssi.

       Me läksime Blarney lossi, kus mitme korruse kõrgusel rinnatisel troonib ebakindlalt õhus legendaarne Blarney kivi. Pead heitma selili ja vingerdama üle metallvarbade, mis lahutavad sind surnuks kukkumisest, ning seejärel julgustuseks käetugedest kinni hoides seda legendaarset kivi suudlema. Blarney kivi suudlemine tekitab just sellist närvikõdi, nagu räägitakse – eriti kui püüad elusana sealt minema pääseda.

       Toibusime Blarney kivist vaiksel nädalavahetusel golfi mängides – laupäeval Waterville’is ja pühapäeval Dooksis – ning mööda ilusat Kerry ringteed sõites.

       Esmaspäeval, 19. oktoobril seisin silmitsi ülima väljakutsega, mis nõudis minult täit arukust ja meelekindlust – Killeeni raja kaheksateist auku Killarneys, maailma ühel raskemal golfiväljakul.

       Olles golfikepid autosse pannud, sõitsime Carolyniga Dingle’i poolsaarele samanimelisse rannakuurorti ja registreerusime Skelligi hotelli. Olin vististi väga väsinud. Ma ei väljunud terve pärastlõuna jooksul hotellitoast.

       Tol õhtul einestasime koos sõprade Elizabeth ja Peter Calleryga kuulsas mereannirestoranis nimega Doyle’s. Järgmisel päeval, 20. oktoobril lendasime koju.

      Häirivad asjaolud

      Muidugi jätsin mõned häirivad asjaolud välja. Tagantjärele ei tundu need üldse mainimisväärsed. Aasta hiljem peaksid eeldatavasti mäletama Sixtuse kabelit, mitte aga seda, et sul olid Vatikanis kõmpimisest varbad villis. Aga et kõiges lõpuni avameelne olla, ütlen siiski, mis asjaolud mind häirisid:

       Neljapäeval, kui pärast tööd Iirimaale lendasime, langes Dow Jonesi tööstuskeskmine 48 punkti, ja reedel, kui kohale jõudsime, veel 108,36 punkti. See pani mind kahtlema, kas me üldse peaksime parajasti puhkusel olema.

       Ma mõtlesin Dow Jonesist ja mitte Blarneyst isegi sel hetkel, kui ma Blarney kivi suudlesin. Terve nädalavahetuse jooksul käisin golfiringide vahel mitu korda helistamas ja kontoriga aru pidamas, milliseid aktsiaid müüa ja milliseid odavate hindadega osta, kui turg peaks veel kukkuma.

       Esmaspäeval, kui ma mängisin Killeeni rajal Killarneys, langes eespool mainitud tööstuskeskmine veel 508 punkti.

      Tänu ajavahele lõpetasin ringi mõni tund enne börside avamist Wall Streetil, muidu oleksin ilmselt viletsamini mänginud. Sünge meeleolu oli reedest niikuinii edasi kandunud ja vahest see seletas, miks ma (1) lõin palli auku kehvemini tavapärasest, mis on niikuinii ka parimal juhul kohutav vaatepilt, ja (2) ei suutnud oma skoori meeles pidada. Samal õhtupoolikul pälvis mu tähelepanu hoopis teine skoor – et Magellani fondi miljon osanikku olid esmaspäevase kauplemissessiooniga kaotanud 18 protsenti varast ehk kaks miljardit dollarit.

      Olles oma mõtetega selle äparduse juures, ei teinud ma isegi märkama maalilist teekonda Dingle’isse. Samahästi võinuksin olla Broadway ja 42. tänava nurgal.

      Ma ei maganud tervet pärastlõunat Skelligi hotellis maha, nagu eelmisest alapeatükist võinuks järeldada. Selle asemel pidasin telefoniühendust oma kontoriga ja kaalusin, milliseid oma fondi 1500 aktsiast maha müüa, et ebatavaliselt aktiivse osakumüügi tarbeks sularaha tekitada. Tavaolukorraks oli raha piisavalt, aga mitte 19. oktoobri puhuks. Ühel hetkel ei saanud ma enam sotti, kas tulekul on maailmalõpp või suur kriis või ei olegi asjad nii halvasti ja ainult Wall Street läheb pankrotti.

      Müüsime oma partneritega, mida müüa oli vaja. Kõigepealt likvideerisime Londoni börsil mõned Briti aktsiad. Esmaspäeva hommikul olid aktsiahinnad Londonis üldiselt kõrgemal kui USA turul tänu harukordsele orkaanile, mis sundis Londoni börsi eelmisel reedel uksi sulgema, nii et suur langus jäi ära. Seejärel müüsime New Yorgis, peamiselt päeva alguses, kui Dow oli vaid 108 punkti allpool, aga juba teel oma madalseisu, miinus 508 punkti poole.

      Tol õhtul Doyle’sis ma ei mäleta, mis mereande ma sõin. Võimatu on tursal ja krevetil vahet teha, kui su investeerimisfond on kaotanud ühe väikese mereriigi SKT jagu raha. 20. oktoobril sõitsime koju, sest kõige eelneva tõttu tahtsin kiiremas korras kontorisse tagasi jõuda. Seda