Üks samm Wall Streetist ees. Peter Lynch

      * * *

      Hoolimata ümberringi teenitavast kiirtulust, olen mina jätkanud investeerimist vanamoeliselt. Mul on aktsiad, mille puhul tulemused sõltuvad iidsetest fundamentaalnäitajatest: kui edukas ettevõte siseneb uutele turgudele, selle kasum kasvab ja aktsiahind liigub kaasa. Või edutu ettevõte pöörab ennast ringi. Lynchi portfelli tüüpiline edulugu (jätkuvalt nopin ma ka üksjagu kaotajaid!) rullub lahti üldjuhul kolme kuni kümne aastaga.

      Kuna internetimaailmas on kasumitest puudus, ei saa enamikku dotcom’e ka tavapärase hinna ja kasumi mõõdupuuga vaadelda. Teiste sõnadega puudub ülitähtsast P/E suhtarvust E. Ilma P/E suhtarvuta keskenduvad investorid vaid ühele andmekillule, mis igalt poolt vastu vaatab: see on aktsiahind! Minu arust on aktsiahind kõige kasutum andmekild, mida jälgida, ehkki see on samas kõige jälgitavam andmekild. Kui ma 1989. aastal kirjutasin raamatu „Üks samm Wall Streetist ees”, jooksid aktsiahinnad üksildasel hinnaribal Financial News Networki alaservas. Praegu võib selliseid hinnaribasid näha jooksmas paljudel telekanalitel, teised jällegi kuvavad Dow, S&P 500 jt hindu väikestes kastikestes. Telesurfarid saavad tahes-tahtmata teada, millisel tasemel turg sulgus. Populaarsetes internetiportaalides võid klikkida omaenda äranägemise järgi koostatud portfellil ja näha kõigi selles leiduvate instrumentide viimaseid hinnaliikumisi. Samuti võid tellida aktsiahinnad infotelefonile, peilerile või kõneposti.

      Selline hinnalipikute turmtuli annab minu arvates vale sõnumi. Kui minu lemmikinternetifirma kaupleb 30 dollariga ja sinu oma 10 dollariga, siis hinnale keskenduv inimene võiks öelda, et minu ettevõte on parem. See on ohtlik eksiarvamus. Kui palju Härra Turg täna või järgmisel nädalal mingi aktsia eest maksab, ei ütle teile midagi selle kohta, millisel ettevõttel on parimad võimalused infokiirteel kahe või kolme aasta pärast edukas olla. Kui saate jälgida vaid üht andmekildu, siis jälgige kasumit – eeldusel et kõnealune ettevõte üldse kasumit teenib. Nagu võite sellest tekstist veenduda, kirjutan jonnakalt alla arusaamale, et aktsiainvesteeringute edu ja läbikukkumise määrab lõppkokkuvõttes kasum. Aktsiahinna liikumine täna, homme või tuleval nädalal viib teid ainult eksitusse.

      Internet pole kaugeltki esimene innovatsioon, mis on maailma muutnud. Raudtee, telefon, autod, lennukid ja televisioon pretendeerivad kõik revolutsioonilisele mõjule inimkonna või vähemalt maailma elanike jõukama veerandi igapäevaelus. Need uued valdkonnad on sigitanud uusi ettevõtteid, millest ainult mõned on ellu jäänud, et seda valdkonda valitseda. Sama asi juhtub tõenäoliselt Internetiga. Selle uue maa-ala hõivavad paar suurt nime, nagu McDonald’s hõivas burgerirestoranid ja Schlumberger naftaväljade teenused. Nende võidukate ettevõtete aktsionärid saavad rikkaks, samal ajal kui mahajääjate, oleks-võinute ja oleks-pidanute aktsionärid aga peavad leppima kahjumiga. Võib-olla olete nii taibukas, et valite välja suured võitjad, kes sulanduvad miljardidollarise aastakasumiga ettevõtete valitud seltskonda.

      Kuigi tüüpilisel dotcom’il praegu veel kasumit ette näidata ei ole, saate põgusa analüüsiga üldpildi sellest, milline peaks olema ettevõtte kasum, et õigustada tänast aktsiahinda. Võtame hüpoteetilise ettevõtte DotCom.com. Kõigepealt teete kindlaks selle turukapitalisatsiooni, korrutades aktsiate arvu (ütleme, et sada miljonit) jooksva aktsiahinnaga (ütleme, et sada dollarit). Sada miljonit korda sada dollarit võrdub kümme miljardit dollarit, mis ongi DotCom.com-i turukapitalisatsioon.

      Mis tahes ettevõttesse investeerides ootate selle turukapitalisatsiooni kasvu. Seda ei juhtu, kui ostjad ei maksa aktsiate eest kõrgemat hinda, muutes teie investeeringu väärtuslikumaks. Seda silmas pidades peab DotCom.com-i turuväärtus kasvama kümme korda, kümnelt miljardilt sajale miljardile dollarile, et sellest saaks kümnekordne. Turukapitalisatsiooni eesmärgi määranud, peate küsima endalt, kui palju on DotCom.com-il vaja kasumit teenida, et ettevõtte sajamiljardine väärtus oleks õigustatud. Ligikaudse vastuse saate, kui rakendate kiiresti kasvavate ettevõtete üldist hinna ja kasumi suhtarvu – tänapäeva tormilisel turul võib see olla näiteks 40.

      Lubage mul teha siinkohal väike kõrvalepõige. Leheküljel 190 mainin McDonald’si näite varal, kuidas oivalised ettevõtted muutuvad riskantseteks investeeringuteks, kui inimesed nende eest ülearu maksavad. 1972. aastal osteti see aktsia üles kuni pöörase 50-kordse kasumikordajani. Kuna ettevõttel polnud mingit väljavaadet „neid ootusi õigustada”, langes aktsia hind 75 dollarilt 25 dollarile, luues suurepärase ostukoha palju realistlikuma 13-kordse kasumikordajaga.

      Edaspidi mainin ka ülepaisutatud 500-kordset kasumit, mida maksti Ross Perot’ Electronic Data Systemsi eest. Kui hinna ja kasumi suhtarv oli parajasti 500 juures, märkisin ma: „Kui EDS-i kasum jääb muutumatuks, kuluks viis sajandit, et oma investeeringut tagasi teenida.” Tänu Internetile ei ehmata 500-kordne kasum hinnasildil enam kedagi, ammugi mitte 50-kordne või meie DotCom.com-i näite puhul 40-kordne kasum.

      Igal juhul peaksime eeldama, et sajamiljardiseks ettevõtteks saamiseks peaks DotCom.com teenima lõpuks 2,5 miljardit dollarit kasumit aastas. Ainult kolmkümmend kolm USA ettevõtet teenis 1999. aastal kasumit üle 2,5 miljardi dollari, niisiis peaks DotCom.com sel juhul liituma väga eksklusiivse võitjate klubiga, kuhu kuuluvad sellised ettevõtted nagu Microsoft. See oleks tõepoolest harukordne saavutus.

      Selle lühikese arutelu Interneti teemal tahaksin siiski lõpetada positiivsel toonil. Sellesse trendi on võimalik investeerida kolme moodi, ilma et tarvitseks osta lootusi ja ekstravagantseid turukapitalisatsioone. Üks lähtub vanast heast „kirkade ja labidate” strateegiast: kullapalaviku ajal kandis suurem osa kullakaevuriteks hakanutest kahju, aga inimesed, kes müüsid neile kirkasid, labidaid, telke ja siniseid teksapükse (Levi Strauss), teenisid kenakese kasumi. Tänapäeval võite otsida mitteinternetifirmasid, mis internetiliiklusest kaudselt tulu teenivad (pakiteenus on üks ilmselge näide). Samuti võite investeerida ettevõtetesse, mis toodavad internetiliikluse käimas hoidmiseks vajalikke ruutereid ja muid vidinaid.

      Teine võimalus on nõndanimetatud „tasuta Internet”. See on siis, kui mitteinternetifirmas, mis teenib reaalset kasumit ja kaupleb mõistliku aktsiahinnaga, peitub ka internetiäri ajav haru. Nimesid ma ei nimeta – võite ise välja nuhkida –, aga minu vaatevälja on jõudnud üsna mitu intrigeerivat võimalust. Tüüpiliselt maksab selline ettevõte tänase turuväärtuse juures, ütleme, 800 miljonit dollarit, samal ajal kui selle verisulis internetiharu hinnatakse miljardi dollariga veel enne, kui see on end üldse tõestanud. Kui internetiäri õigustab ootusi, võib see osutuda väga tulusaks – see osa ettevõttest võidakse eraldada ja selle aktsiatega võib hakata börsil iseseisvalt kauplema. Või kui internetiäri nii edukas ei ole, kaitseb investoreid halvima eest tõik, et see on vaid suurema ettevõtte kõrvaltegevusala.

      Kolmas on kaudne kasu, mida traditsioonilised ettevõtted võivad Interneti abil teenida, kui see aitab vähendada kulu, muuta tegevust sujuvamaks, tõsta efektiivsust ja seeläbi ka rentaablust. Üks põlvkond tagasi paigaldati supermarketitesse vöötkoodiskannerid. See vähendas kadusid, tagas kauba üle parema kontrolli ja tõi poekettidele igakülgset kasu.

      Edaspidi sünnib ka Internetist ja selle teenijatest suuri edulugusid, kuid praegu on meil ainult suured lootused ja ebaefektiivsed hinnad. Ettevõtted, mille väärtus on täna 500 miljonit dollarit, võivad edaspidi triumfeerida, kümnemiljardised firmad aga ei pruugi ühel hetkel maksta enam punast krossigi. Kui ootustest saab reaalsus, on võitjad paremini näha kui praegu. Investoritel, kes neid siis näevad, on veel küllalt aega nende eelisest juhindudes tegutseda.

      Tagasi Microsofti, selle sajakordse juurde, millest ma mööda vaatasin. Koos Cisco ja Inteliga näitas see kõrgtehnoloogiahiid kohe algusest peale plahvatuslikku kasumikasvu. Microsoft tuli börsile 1986. aastal 15-sendise aktsiahinnaga. Kolm aastat hiljem võis aktsiat osta vähem kui dollari eest ja sealt edasi toimus kaheksakümnekordne kasv. (Aktsiat on selle aja jooksul korduvalt jagatud, nii et algselt ei maksnud aktsia tegelikult 15 senti – lähemat selgitust vaata alamärkusest leheküljel 38.) Kui lähenesite firmale nõnda, et ei usu midagi enne, kui pole oma silmaga näinud, ja ootasite aktsiate ostmisega seni, kuni Microsoft Windows 95-ga triumfeeris, olete ikkagi oma investeeringu seitsmekordistanud. Polnud tarvis olla programmeerija, et märgata Microsofti kõikjal, kuhu pilgu pöörasite.