Üks samm Wall Streetist ees. Peter Lynch

7–10 protsendile turust.

      Samal ajal pidasid need kastimeistrid, kes Microsofti programme jooksutasid (Dell, Hewlett-Packard, Compaq, IBM jt), halastamatut hinnasõda, et veel enam kaste müüa. See lõputu trügimine kahjustas kastimeistrite kasumit, aga Microsofti see ei puudutanud. Bill Gatesi firma ei osalenud kastiäris, vaid müüs kastidele „kütust”.

      Ka Cisco on esinenud silmapaistvalt. Aktsiahind on alates börsile tulekust 1990. aastal kerkinud 480 korda. Sellest uskumatust võitjast vaatasin ma samuti tavapärastel põhjustel mööda, aga paljudele see ilmselt kahe silma vahele ei jäänud. Kõige erinevamad ettevõtted palkasid Cisco appi, et oma arvuteid võrku ühendada, seejärel palkasid Cisco appi kolledžid, et ühiselamud arvutiseerida. Tudengid, õpetajad ja tudengeid külastavad vanemad pidid seda arengut kindlasti märkama. Ilmselt nii mõnigi tegi koju naastes pisut uurimistööd ja ostis Cisco aktsiaid.

      Mainin Microsofti ja Ciscot, et illustreerida selle raamatu põhiteemat ajakohaste näidetega. Amatöörinvestor võib välja noppida homseid suuri võitjaid, pöörates tähelepanu uutele arengutele tööl, poes, autosalongis, restoranis või igal pool mujal, kus mõni uus lootustandev ettevõte debüteerib. Kui see teema juba jutuks tuli, siis on vaja lisada ka selgitus.

      Mõtlematute väljaütlemiste poolest tuntud korvpallur Charles Barkley väitis kord, et teda on tema enda autobiograafias valesti tsiteeritud. Mina ei väida, et mind on selles raamatus valesti tsiteeritud, küll aga on mind ühes tähtsas asjas valesti tõlgendatud. Siin on minu lahtiütlus: Peter Lynch ei soovita teil osta oma lemmikpoe aktsiat lihtsalt sellepärast, et teile meeldib selles poes sisseoste teha, samuti ei pea te ostma tööstusettevõtte aktsiat lihtsalt sellepärast, et teile meeldib selle ettevõtte toode üle kõige, või restoraniketi aktsiat sellepärast, et teile maitseb sealne toit. Kui mingi kauplus, toode või restoran teile meeldib, siis annab see hea põhjuse ettevõtte vastu huvi tunda ja seda lähemalt uurida, aga see üksi pole veel piisav põhjus aktsiat omada! Ärge investeerige ühessegi ettevõttesse, enne kui te pole põhjalikult tutvunud selle ettevõtte kasumiväljavaadete, finantsseisu, turupositsiooni, laienemisplaanide ega muu taolisega.

      Kui teil on jaemüügiettevõte, on analüüsis veel üks tähtis tegur – kui ettevõte on laienemisfaasi lõpus, nimetan ma seda pallimängu analoogia põhjal „hilinenud sisseviskeks”. Kui mõni uus Radio Shack või Toys „R” Us on jalad alla saanud vaid kümnel protsendil riigist, siis on väljavaated hoopis teistsugused kui ketil, kel on poodidega kaetud 90 protsenti riigist. Peate silmas pidama, millest tulevane kasv lähtub ja millal see võib tõenäoliselt aeglustuda.

      * * *

      Pole aset leidnud midagi, mis kõigutaks mu veendumust, et tüüpilisel amatöörinvestoril on tüüpilise elukutselise fondijuhi ees eelised. 1989. aastal nautisid profid kiiremat ligipääsu paremale infole, aga see edumaa on nüüdseks kadunud. Kümme aastat tagasi said asjaarmastajad infot kolmel viisil: ettevõttelt endalt, Value Line’i ja Standard & Poor’si teabelehtedelt või amatöörinvestorile vahendusteenust osutavate maaklerifirmade analüütikute raportitest. Raporteid läkitati tihti peakorterist ja nende kohale jõudmiseks kulus mitu päeva.

      Tänapäeval on mitmesugused analüütikute raportid Internetis kättesaadavad ja iga veebilehitseja võib neid soovi korral kuvarile manada. Uudised teie lemmikettevõtete kohta saadetakse automaatselt teie e-posti aadressile. Te saate tuvastada, kas sisering on ostmas või müümas või kas analüütikud on aktsia reitingut tõstnud või langetanud. Võite ise oma meelepäraste parameetrite järgi välja sõeluda teatavate omadustega aktsiaid. Võite jälgida kõige erinevamaid investeerimisfonde, võrrelda nende tootlust ja teha kindlaks nende kümme suuremat investeeringut. Wall Street Journali või Barron’si veebiversioonis võite klikkida turuteabe nupul ja saada kiire ülevaade praktiliselt ükskõik millisest börsiettevõttest. Edasi võite minna Zacksi lehele ja saada mis tahes aktsia kohta kokkuvõte kõigi seda katvate analüütikute reitingutest.

      Veelgi, tänu Internetile on ka aktsiate ostmise ja müümise kulu väikeinvestorile drastiliselt väiksem, samamoodi nagu see vähenes institutsionaalsetele investoritele 1975. aastal. Online-kauplemine on surunud traditsiooniliste maaklerifirmade vahendus- ja tehingutasusid alla, jätkates sellega trendi, mis algas odavmaaklerite sünniga kaks aastakümmet tagasi.

      Võib-olla huvitab teid, mis on saanud minu investeerimisharjumustest pärast Magellanist lahkumist. Tuhandete ettevõtete asemel jälgin nüüd vahest viitkümmet. (Tegutsen jätkuvalt mitmesuguste fondide ja heategevusasutuste investeerimiskomisjonides, aga neis kõigis oleme palganud portfellihaldurid ja laseme neil valida aktsiaid.) Trendikad investorid võivad arvata, et Lynchi suguvõsa portfell näeb välja kui Uus-Inglismaa vanavara kogujate ühing. See sisaldab hoiu-laenuühistuid, mida ostsin ülimadalate hindadega ajal, mil selliseid ühistuid ei väärtustatud. Need aktsiad on teinud suurepärase tõusu ja mõningaid neist hoian ma endiselt. (Pikaajaliste võitjate müümine tõukab teid maksuameti karuturule – miinus 20 protsenti tulust.) Samuti on mul mitmeid kasvuettevõtteid, mida olen hoidnud 1980-ndatest, mõnda isegi 1970-ndatest saadik. Nende äri õitseb jätkuvalt, aga nende aktsiad paistavad endiselt olevat mõistlikult hinnastatud. Lisaks on mul tallel ikka veel rohkesti romusid, mis kauplevad minu ostuhinnast märkimisväärselt madalamal. Ma ei hoia neid pettumusevalmistajaid kangekaelsusest või nostalgiast. Hoian neid sellepärast, et kõigi nende ettevõtete finantsseis on hea ja neis on näha märke paremast tulevikust.

      Romud tuletavad mulle meelde tähtsa tõsiasja: te ei pea iga aktsiavalikuga raha teenima. Minu kogemuse põhjal võib kuus võitjat kümnest tuua kogu portfellile rahuldava tootluse. Miks nii? Teie kahjum on piiratud igasse aktsiasse investeeritud summaga (hind ei saa kukkuda alla nulli), aga kasumil pole mingit absoluutset ülempiiri. Investeerige 1000 dollarit romusse ja halvimal juhul kaotate võib-olla 1000 dollarit. Investeerige 1000 dollarit läbilöögivõimelisse ettevõttesse ja võite mõne aastaga teenida 10 000, 15 000 või 20 000 dollarit või veel rohkem. Et elu jooksul investorina edu saavutada, polegi vaja muud kui paari suurt võitjat, mille positiivne tootlus ületab mäekõrguselt kõikide nurjujate miinuse.

Lubage mul värskendada andmeid ka kahe ettevõtte kohta, mida ma ei oma, aga millest ma selles raamatus kirjutan: need on Bethlehem Steel ja General Electric. Mõlemad annavad kasuliku õppetunni. Mainisin, et vananeva suurettevõtte Bethlehem Steeli aktsiahind on langenud juba alates 1960. aastast. Näib, et väärika ajalooga ettevõte võib investoritele samamoodi kahju tuua nagu rabe idufirma. Kunagine Ameerika globaalse haarde sümbol Bethlehem on jätkuvalt pettumust valmistanud. 1958. aastal 60 dollarit maksnud aktsia hind oli 1989. aastaks langenud 17 dollarile, nuheldes niihästi lojaalseid aktsionäre kui ka soodsate tehingute kütte, kes arvasid, et on leidnud endale hea tehingu. 1989. aastast saadik on hind edasi langenud, 17 dollarilt madalate ühekohaliste arvudeni, tõestades, et ka odav aktsia saab alati veel rohkem odavneda. Ühel päeval võib Bethlehem uuesti tõusta. Aga selline eeldus on soovmõtlemine, mitte investeerimine.2

      General Electricut soovitasin ühes üleriigilises telesaates (sestsaadik on GE tõusnud kümme korda), kuid raamatus märgin, et GE suuruse tõttu (turuväärtus 39 miljardit, aastakasum kolm miljardit dollarit) pole sellel ettevõttel lihtne kiirelt kasumit kasvatada. Tegelikult on see paljudele kasulikele asjadele elu andev ettevõte pakkunud aktsionäridele paremat tootlust, kui ma oodata oskasin. Kogu ebatõenäosuse kiuste on see hiigelkorporatsioon Jack Welchi targal juhtimisel astunud kindlale kasumirajale. Hiljuti oma erruminekust teatanud Welch upitas GE arvukad harud parima rentaabluseni, investeeris vaba raha uutesse äridesse ja oma aktsiate tagasiostu. GE triumf 1990-ndatel näitab, kui tähtis on ettevõtte looga kaasas käia.

      * * *

      Aktsiate tagasiost toob mind veel ühe tähtsa muutuse juurde turul: nimelt on dividendidest saanud väljasuremisohus loomaliik. Selle tähtsusest kirjutan leheküljel 231, aga vana aktsionäride premeerimise moodus paistab olevat läinud sama rada nagu Euroopa naarits. Dividendi hääbumise juures on halb see, et regulaarselt postitatud tšekid andsid investoritele tuluvoo ja ühtlasi põhjuse hoida aktsiaid ka siis, kui aktsiahinnad tootlust ei pakkunud. Ometigi langes S&P 500 indeksisse kuuluva viiesaja suurettevõtte dividenditootlus 1999. aastal teise