Üks samm Wall Streetist ees. Peter Lynch

Te ei taha sattuda sellisesse olukorda, kus olete sunnitud langeval turul kahjumiga müüma, et muudeks väljaminekuteks raha hankida. Kui olete pikaajaline investor, on aeg teie liitlane.

      Pikk pulliturg kipub endistviisi aeg-ajalt löökaukudest läbi sõitma. Selle raamatu kirjutamise ajal olid aktsiad just taastunud 1987. aasta krahhist. Viiekümne aasta rängim kukkumine sattus ajale, mil Lynch oli golfipuhkusel Iirimaal. Pidin üheksa või kümme korda uuesti Iirimaale sõitma (ostsime sinna maja), veendumaks, et minu maabumine sel saarel ei ole põhjus, mis järjekordse paanika käivitab. Ka Iisraelis, Indoneesias ja Indias ei tundnud ma end eriti mugavalt. I-tähega algavate riikide külastamine ajas mind ärevusse. Kuid siis käisin kaks korda Iisraelis, kaks korda Indias ja ühe korra Indoneesias ning midagi ei juhtunud.

      Seni pole 1987. aasta kordunud, aga karud jõudsid pärale alles 1990. aastal, kui ma Fidelity Magellani fondijuhi ametikohalt lahkusin. Kuigi 1987. aasta kukkumine ehmatas paljusid (35-protsendine langus kahe päevaga on tõesti ehmatav), tekitas 1990. aastal juhtunu minus suuremat hirmu. Miks? Sest 1987. aastal majandus kasvas ja pangad olid likviidsed, seega fundamentaalnäitajad püsisid positiivsed. 1990. aastal oli riik langemas majanduskriisi, suuremad pangad vaakusid hinge ja me valmistusime sõjaks Iraagi vastu. Sõda aga võideti kiirelt ja kriis ületati peagi, pangad toibusid ja aktsiad alustasid nüüdisajaloo suurimat tõusu. Hiljem oleme näinud suuremate börsi­indeksite kümneprotsendist langust 1996. aasta kevadel, 1997. ja 1998. aasta suvel ning 1999. aasta sügisel. August 1998 vedas S&P 500 indeksi 14,5 protsenti allapoole, mis oli pärast teist maailmasõda halvemuselt teine kuu. Üheksa kuud hiljem oli aktsiatel jälle hoog sees ja S&P 500 kerkinud üle 50 protsendi!

      Mis mõttega ma seda kõike ümber jutustan? Oleks imetore, kui oskaksime kõiki tagasilööke õigeaegse väljumisega ennetada, aga keegi pole suutnud välja mõelda, kuidas neid prognoosida. Pealegi, kui aktsiatest väljute ja langusest pääsete, siis kuidas kindel olla, et järgmise ralli ajaks olete jälle aktsiates? Siin on kõnekas stsenaarium: kui investeerisite 100 000 dollarit aktsiatesse 1. juulil 1994 ja hoidsite investeeringut järjekindlalt viis aastat, siis kasvas te 100 000 dollarit 341 722 dollarini. Kui aga sel perioodil kõigest kolmkümmend päeva aktsiatest väljas olite – need kolmkümmend päeva, mil aktsiad kõige suurema tõusu tegid –, oleksite oma 100 000 dollarit kasvatanud ainult 153 792 dollarini. Turul püsimine andis üle kahe korra suurema lõppsumma.

      Nagu üks väga edukas investor kunagi ütles: „Karuturu poolt argumenteerides näeb inimene alati arukam välja.” Hommikusest ajalehest ja õhtustest teleuudistest võite iga päev leida häid põhjuseid aktsiate müümiseks. „Üks samm Wall Streetist ees” sai menukiks koos Ravi Batra „1990. aasta suure majanduskriisiga”. Käesoleva pullituru nekroloogi on kirjutatud lugematu arv kordi juba alates selle turu algusest 1982. aastal. Tõenäoliste põhjustena on nimetatud Jaapani kiratsevat majandust, meie kaubandusdefitsiiti Hiina ja muu maailmaga, võlakirjaturu kokkukukkumist 1994. aastal, arenevate turgude krahhi 1997. aastal, kliima soojenemist, osooniauke, deflatsiooni, lahesõda, kodumajapidamiste suurt võlakoormat ja viimasel ajal aastaarvu 2000. Uue aasta esimesel päeval tõdesime, et 2000 oli kõige ülepaisutatum hirmulugu pärast Godzilla viimast filmi.

      „Aktsiad on ülehinnatud,” kõlab karude sõjahüüd juba mitmendat aastat. Mõnele paistsid aktsiad liiga kallid ka 1989. aastal, kui Dow oli 2600. Mõnele teisele tundus asi paigast ära 1992. aastal, kui Dow oli üle 3000. Vastaliste koor tõstis häält aastal 1995, mil Dow ületas 4000 piiri. Ühel päeval näeme jälle ränka karuturgu, aga isegi jõhker 40-protsendine müügisurve jätaks hinnad tükk maad kõrgemale sellest punktist, kus mitmesugused asjatundjad kutsusid investoreid üles oma portfelle hülgama. Nagu olen varasematel kordadel märkinud: „Ma ei taha öelda, et pole olemas sellist asja nagu ülehinnatud turg, aga selle pärast muret tunda ei ole küll mingit mõtet.”

      Sageli öeldakse, et pulliturg püstitab murede müüri ja neile muredele ei leidu otsa ega äärt. Viimasel ajal oleme mustas mures juurelnud kõikvõimalike „kujuteldamatute” katastroofide üle: kolmas maailmasõda, bioloogilised relvad, kontrollimatud tuumarünnakud, polaarjää sulamine, meteoriidi langemine maapinnale ja nii edasi. Vahepeal oleme olnud tunnistajaks ka mitmele positiivsele „kujuteldamatule” sündmusele: kommunismi kokkuvarisemine, Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse ja osariikide ülejäägiga eelarve ning seitseteist miljonit uut töökohta USA-s 1990-ndatel, mis on kuhjaga kompenseerinud suurettevõtete palju räägitud koondamisi. Koondamised põhjustasid küll segadust ja peavalu inimestele, kes sellekohased teated said, kuid samas vabanes miljoneid töötajaid uuteks põnevateks ja tootlikeks töödeks kiire kasvuga väikefirmades.

      Selline hämmastav uute töökohtade loomise puhang pole väärilist tähelepanu pälvinud. Ameerika tööpuudus on viimase poolsajandi madalaimal tasemel, samal ajal kui Euroopas vohab lakkamatu jõudeolek. Euroopa suurettevõtted on samuti tööjõudu koondanud, aga Euroopas puuduvad väikefirmad, kes võimalusest kinni haaraksid. Neil on rohkem sääste kui meil ja nad on haritud, aga ometi on nende tööpuudus üle kahe korra USA omast kõrgem. Siin on veel üks vapustav arengusuundumus: 1999. aasta lõpus oli töötavate inimeste arv Euroopas väiksem kui 1980-ndate lõpus.

      Jutu mõte on lihtne ja igikestev. Aktsiad ei ole loteriipiletid. Iga aktsia juurde kuulub mõni ettevõte. Ettevõtete käsi võib käia paremini või halvemini. Kui mõne ettevõtte käsi käib varasemast halvemini, siis selle aktsia langeb. Kui käsi käib paremini, siis aktsia tõuseb. Kui teil on häid ettevõtteid, mis järjepidevalt kasumit suurendavad, käib ka teie käsi hästi. USA ettevõtete kasum on teisest maailmasõjast saadik kasvanud viiskümmend viis korda ning aktsiaturg on kerkinud kuuskümmend korda. Neli sõda, üheksa majanduskriisi, kaheksa presidenti ja ühe presidendi ametist tagandamine pole kõike seda muutnud.

      Järgnevast tabelist leiate 20 ettevõtet, mille aktsia jõudis 1990-ndatel USA aktsiaturu saja edukama hulka. Vasakpoolne arv näitab, millise koha ettevõte investoritele teenitud kogutootluse pingereas saavutas. Paljud kõrgtehnoloogiaettevõtted, mis samuti saja parema hulka jõudsid (nagu Helix, Photronics, Siliconix, Theragenics), on tabelist välja jäetud, sest ma tahtsin esile tuua võimalusi, mida tavainimene võis märgata, uurida ja ära kasutada. Dell Computer oli suurim võitja ja kes poleks Dellist kuulnud? Igaüks võis märgata Delli tugevat müüki ja tema toodete kasvavat populaarsust. Neile, kes aegsasti aktsiaid ostsid, sai osaks koguni 889-kordne: Delli algselt investeeritud 10 000 dollarit tootis 8,9-miljonilise varanduse. Selleks ei pidanud arvutitest midagi jagama, et mõista Delli, Microsofti või Inteli potentsiaali (igal uuel arvutil oli ju kleebis „Intel Inside”). Ei pidanud olema ka geenitehnoloog mõistmaks, et Amgen on muutunud teaduslaborist farmaatsiatööstuseks, mis toodab kaht suurima läbimüügiga ravimit.

      Schwab? Sellegi ettevõtte edu oli raske kahe silma vahele jätta. Home Depot? Püsivalt kiire kasv tagas koha esisaja hulgas juba teist kümnendit järjest. Harley Davidson? Kõik need arstid ja advokaadid, kes nädalavahetuseti muretuteks rännumeesteks kehastusid, olid vesi Harley veskile. Lowe’s? Home Depot’ kordussaade. Kes oleks osanud ennustada kaht megaaktsiat ühest ja samast lihtlabasest ärivaldkonnast? Paychex? Väikeettevõtted ravisid oma peavalu kõikjal Paychexi personaliteenustega. Ka mu naine Carolyn kasutas Pay­chexi meie perefondi asjaajamises, mina aga ei saanud vihjest aru ja magasin aktsia maha.

      Mõned selle aastakümne suurimad võitjad tulid (nagu ka varasematel aastakümnetel) vanamoelisest jaekaubandusärist. Gap, Best Buy, Staples, Dollar General – kõigi nende asjatundlikult juhitud ja miljonitele poodlejatele vahetult tuttavate ettevõtete aktsiahind mitmekordistus. Kahe väikepanga ilmumine sellesse nimekirja kinnitab aga taas, et suuri võitjaid võib leiduda igal alal – isegi sellisest tuimast, aeglase kasvuga valdkonnast nagu pangandus. Minu soovitus järgmiseks aastakümneks: hoidke tulevaste suurte kordsete suhtes silmad lahti. Siis tõenäoliselt leiategi mõne.

      – Peter Lynch ja John Rothchild

      Kakskümmend suurt võitjat USA aktsiaturul 1990. aastatel*

Koht aktsia tootluse järgi	Sümbol	Ettevõte	Tegevusvaldkond	1989. aasta lõpus investeeritud 10 000 dollari väärtus 1999. aasta lõpus
1	DELL	Dell Computer	arvutitootja	8,9 Скачать книгу В начало < 1 2 3 4 5 6 7 8 > В конец