Minu geniaalne sõbranna. Elena Ferrante

mis siia on kirjutatud?”

      Klassi sugenes ärev vaikus. Lila manas näole pooliku naeratuse, peaaegu irve, ja viskus küljega oma lauanaabri vastu, kes oli sellest selgelt ärritunud. Seejärel ütles mossis ilmel:

      „Päike.”

      Nunzia Cerullo vaatas õpetajanna poole, ja tema pilk oli ebalev, peaaegu hirmunud. Oliviero ei näinud algul taipavat, miks tema vaimustus ei peegeldu vastu ema silmades. Siis aga ilmselt taipas, et Nunzia ei oska lugeda või ei olnud ta igatahes kindel, kas tahvlile on ikka kirjutatud päike, ning tõmbas kulmu kipra. Osalt selleks, et seletada ema Cerullole olukorda, ja osalt selleks, et kiita meie klassikaaslast, ütles õpetajanna Lilale:

      „Tubli, siia on tõesti kirjutatud päike.”

      Seejärel kamandas:

      „Nii, Cerullo, tule nüüd tahvli juurde.”

      Lila läks vastumeelselt klassi ette ja õpetajanna ulatas talle kriiditüki.

      „Kirjuta kriit,” käskis ta.

      Pingsalt keskendudes kirjutas Lila võnkuvas kirjas krit, vedades mõned tähed kõrgemale, mõned madalamale.

      Oliviero lisas teise „i”, parandust nähes ütles sinjoora Cerullo tütrele pettunult:

      „Sa tegid vea.”

      Õpetajanna kiirustas teda lohutama:

      „Sellest pole midagi. Lila peab muidugi harjutama, aga ta oskab juba lugeda ja kirjutada. Kes teda õpetas?”

      Sinjoora Cerullo kostis, silmad maas:

      „Mina mitte.”

      „Aga teie kodus või majas on keegi, kes oleks võinud seda teha?”

      Nunzia raputas ägedalt pead.

      Nüüd pöördus õpetajanna Lila poole ja ütles ehtsa imetlusega hääles meie kõigi kuuldes:

      „Kes õpetas sulle lugemist ja kirjutamist, Cerullo?”

      Väikest kasvu, tumedate juuste, silmade ja põllega laps, roosa rosett kurgu all, kõigest kuus aastat vana, vastas:

      „Mina.”

      7

      Lila vanima venna Rino väitel õppis Lila lugema umbes kolmeaastaselt, uurides tema aabitsast tähti ja numbreid. Istus venna kõrvale, kui too köögis kodutööd tegi, ning omandas rohkem, kui seda suutis Rino.

      Lilast peaaegu kuus aastat vanem Rino oli julge poiss, kes hiilgas kõikides mängudes õues ja tänaval, eriti vurrkannimängus. Kirjutamine, lugemine, arvutamine, luuletuste päheõppimine ei olnud aga tema tugevaks küljeks. Ta oli vaevu kümme aastat vana, kui isa Fernando hakkas teda peatänavalt keeraval kitsukesel kõrvaltänaval asuvasse pisikesse kingsepatöökotta iga päev kaasa võtma, et ta õpiks kingade tallutamise ametit. Kui meie, tüdrukud, temaga kokku juhtusime, tundsime räpaste jalgade, vanade jalatsipealsete ja liimi lehka ning narrisime teda, kutsusime sussitallutajaks. Võib-olla sel põhjusel ta hoopleski, et tema juurest sai alguse õe tublidus. Tegelikult ei olnud tal kunagi aabitsat olnudki, ka ei istunud ta kunagi mitte minutikski maha kodutööd tegema. Seega oli võimatu, et Lila tema hariduslikest ponnistustest oleks midagi õppinud. Palju tõenäolisemalt oli ta tähestiku toimimist varaküpselt taibanud ajalehtedest, mille sisse kunded oma vanu jalatseid keerasid ja mille isa mõnikord koju tõi, et sealt perekonnale huvitavamaid kohalikke uudiseid ette lugeda.

      Ükskõik kuidas asjalood õieti kulgesid, oli fakt järgmine: Lila oskas lugeda ja kirjutada ning tollest hallist hommikupoolikust, mil õpetajanna selle meile teatavaks tegi, on mul enim meeles nõrkusetunne, mille uudis minusse jättis. Esimesest päevast peale oli kool mulle tundunud oluliselt kenama paigana kui kodu. Kogu naabruskonnas oli nimelt see koht, kus ma tundsin end kõige turvalisemalt, läksin sinna alati suure erutusega. Olin tundides tähelepanelik, tegin hoolikalt kõike, mida teha kästi, õppisin. Üle kõige tahtsin ma meeldida õpetajannale, meeldida kõigile. Kodus olin isa silmatera ja vennad suhtusid minusse ka hästi. Häda seisnes emas, kelle puhul miski ei läinud õiget rada pidi. Ehkki olin vaevalt kuuene, tundus ema tegevat kõik mis võimalik, et ma taipaksin, kui ülearune ma tema elus olin. Ma ei meeldinud talle ja tema ei meeldinud mulle. Tema keha oli minu meelest tülgastav, mida ta ka ilmselt tajus. Juuksed olid heledavõitu, silmad sinised, keha volüümikas. Tema parema silma puhul ei teadnud kunagi, kuhupoole see vaatab. Ka parem jalg ei töötanud hästi, ta kutsus seda oma vigastatud jalaks. Ta lonkas ja tema astumine ajas mind närvi, eriti öösiti, kui ta ei saanud magada ja liikus mööda koridori, läks kööki, tuli tagasi, alustas otsast. Mõnikord kuulsin, kuidas ta raevuka kannahoobiga lömastas prussakaid, kes eesuksest sisse tulid, ning ma kujutasin ette tema tigedaid silmi, nii nagu tal olid minuga riieldes.

      Kindlasti ei olnud ta õnnelik, majapidamistööd kurnasid teda ja raha ei olnud kunagi piisavalt. Tihtilugu sai ta vihaseks isa peale, kes töötas portjeena linnavalitsuse majas, nõudis kisades, et too midagi välja mõtleks, et niimoodi enam edasi elada ei saa. Nad tülitsesid. Kuna isa ei tõstnud kunagi häält, isegi mitte siis, kui tal kannatus katkes, olin alati tema poolt, ehkki ta andis emale mõnikord tappa ja võis ka minu vastu ähvardav olla. See oli isa ja mitte ema, kes mulle esimesel koolipäeval ütles: „Lenuccia, ole tubli ja me laseme sul õppida. Kui sa aga tubli ei ole, kui sa ei ole kõigist tublim, läheb isal abi vaja ja sa hakkad tööle.” Need sõnad hirmutasid mind tõsiselt, sest ehkki neid lausus isa, oli mul tunne, et tegelikult oli see ema, kes selle ette oli pannud ja peale käinud. Lubasin mõlemale tubli olla. Kõik läkski kohe algusest peale nii hästi, et õpetajanna ütles mulle tihti:

      „Greco, tule istu minu kõrvale.”

      See oli suur tunnustus. Oliviero kõrval oli alati tühi tool, kuhu ta kutsus preemiaks istuma kõige tublimaid. Algusajal istusin mina seal vahetpidamata. Õpetajanna julgustas mind rohkete sõnadega, kiitis mu heledaid lokkis juukseid ja sisendas seega mulle soovi edasi jõuda; vastupidi emale, kes mind kodus etteheidete, mõnikord ka solvangutega üle külvas, nii et ma ihkasin end pimedasse nurka ära peita lootuses, et ta mind üles ei leia. Siis aga juhtus, et kooli ilmus sinjoora Cerullo ning meile anti teada, et Lila on meist kõigist oluliselt ette jõudnud. Ja mitte ainult: õpetajanna kutsus teda enda kõrvale istuma palju sagedamini kui mind. Ei oska öelda, mida see pjedestaalilt langemine minus tekitas, täna on raske kindlalt ja selgelt väita, mis tunded mind tollal valdasid. Esialgu võib-olla mitte mingisugused, pisut armukadedust, nii nagu teisedki tundsid. See oli aga igatahes aeg, mil mind hakkas vaevama hirmutav mõte. Olgugi et minu jalad töötasid hästi, oli olemas pidev risk, et ma jään lombakaks. Ärkasin selle mõttega ning tõusin kohe voodist, et kindlaks teha, kas jalgadega on kõik korras. Võib-olla sellepärast keskendusingi Lilale, sest tema jalad olid imepeenikesed, väledad jalad, mida ta vahetpidamata liigutas, kõlgutades neid isegi siis, kui ta õpetajanna kõrval istus, kuni too närvi läks ja Lila kohale tagasi saatis. Olin millegipärast veendunud, et kui ma talle pidevalt järgnen, tema kõnnakul, ei ähvarda mind enam ema lonkamine, mis mulle oli pähe hakanud ega tahtnud enam ära minna. Otsustasin end selle tüdruku järgi sättida, teda mitte kunagi silmist lasta, isegi kui ta ära tüdineb ja mu minema ajab.