Minu geniaalne sõbranna. Elena Ferrante

mulle meeldinud peenemad kombed, nagu õpetajanna ja preester jutlustasid, kuid minu meelest ei sobinud peened kombed meie naabruskonda, isegi kui olid naissoost. Naised kraaklesid omavahel rohkemgi kui mehed, kiskusid üksteist juustest, tegid haiget. Haiget tegemine oli kui mingi tõbi. Lapsena kujutasin ette imetillukesi, peaaegu nähtamatuid loomakesi, kes öösiti meie linnaossa tulid, ronisid välja tiikidest, raudteetammi taga asuvatest mahajäetud rongivagunitest, mingitest haisvatest põõsastest, konnadest, salamandritest, kärbestest, kividelt, tolmust ning imbusid vette, sööki ja õhku, muutes meie emad ja vanaemad tigedaks nagu janused koerad. Naised nakatusid kiiremini, sest mehed küll alailma vihastasid, kuid rahunesid lõpuks maha, seevastu naised, kes näisid olevat tasased ja leplikud, läksid sellisesse raevu, mis ei tahtnud enam üldse lõppeda.

      Lila oli sügavalt vapustatud sellest, mis juhtus tema ema sugulase Melina Cappuccioga. Nagu minagi. Melina elas minu vanematega ühes majas, meie teisel ja tema kolmandal korrusel. Ta oli pisut üle kolmekümne, kuue lapsega, meile aga näis ta vana naisena. Mees oli sama vana kui tema, tassis turul juurviljakotte. Mäletan, et ta oli lühikest kasvu ja jässakas, aga kena, õilsa näoga. Ühel õhtul läks ta kodust välja nagu tavaliselt ning kukkus kokku, võib-olla löödi maha, võib-olla suri väsimusest. Matused olid kohutavalt masendavad, neist võttis osa terve linnaosa, kaasa arvatud minu vanemad ja Lila vanemad ka. Möödus natuke aega ja Melinaga juhtus midagi. Väliselt oli ta samasugune, suure ninaga kuivetu naine, juuksed juba hallid, hääl, millega ta õhtuti aknal lapsi üksteise järel nimepidi hõikas, kime, silbid raevukast meeleheitest välja venitatud: Aaa-daaa, Miii-chè. Alguses oli talle suureks abiks kohe tema korteri peal elav Donato Sarratore neljandal ja viiendal korrusel. Donato külastas usinasti Püha Perekonna kogudust ja hea kristlasena tegi ta Melina heaks nii mõndagi: kogus raha, kantud riideid ja jalanõusid, sokutas vanima poja Antonio Gorresio, ühe tuttava juurde autoremonditöökotta tööle. Melina oli talle nii tänulik, et tänu muutus tema troostitus naisehinges armastuseks, kireks. Ei ole teada, kas Sarratore seda kunagi märkas. Ta oli lahke loomuga inimene, kuid väga tõsine – kodu, kirik ja töö. Ta töötas riiklikul raudteel ja teenis kindlat palka, millega ta pidas väärikalt ülal oma naist Lidiat ja nende viit last, kellest vanima nimi oli Nino. Kui ta parajasti Napoli-Paola liinil tööl ei olnud, nokitses ta üht-teist kodus teha, käis poes, viis kõige pisema lapse kärus jalutama. Meie naabruskonnas oli kõik see erakordselt ebaharilik. Kellelegi ei tulnud pähe, et Donato tahtis sel moel oma naise koormat kergendada. Ei – kõik ümbruskonna mehed minu isaga eesotsas pidasid teda naiselikuks meheks, kes lisaks ka veel luuletusi kirjutas ja neid meeleldi kõigile ette luges. Ka Melina ei taibanud lihtsat tõde. Lesk eelistas arvata, et mehe pehme loomuse tõttu on naine talle pähe istunud, ning otsustas Lidia Sarratore vastu lahingusse minna ja mees vabastada, et too saaks jäädavalt tema juurde jääda. Puhkenud sõda tundus mulle alguses päris lõbus, sellest räägiti kodus ja mujal kahjurõõmsa naeru saatel. Lidia riputas kuivama värskelt pestud voodipesu ja Melina ronis jalgupidi aknalauale ning määris linad kõrkjavarrega, mille otsa ta oli eelnevalt tules kõrvetanud; Lidia kõndis akna alt mööda ja Melina sülitas talle ülevalt pähe või kallas kaela ämbrite kaupa solgivett; Lidia ja tema sõnakuulmatud lapsed tegid Melina pea kohal kõndides päeval lärmi ja too tagus öö läbi põrandaharjaga vastu lage. Sarratore püüdis igal võimalikul moel rahu sobitada, kuid ta oli liiga tundlik, liiga viisakas. Kahe naise vaen aina kasvas ning nad hakkasid vahetama solvanguid iga kord, kui tänaval või trepil kokku põrkasid – karmid, raevukad hääled. Sellest hetkest peale ajasid nad mulle hirmu nahka. Üks mu lapsepõlve paljudest jubedatest stseenidest sai alguse Melina ja Lidia röökimisest, akendest ja siis treppidel lendu paiskuvatest solvangutest; see jätkus, kui ema tormas ukse juurde, kiskus selle lahti ja vaatas trepikotta, meie, lapsed, tihkelt sabas; see lõppes mulle siiani talumatu vaatepildiga, kuidas teineteise külge klammerdunud naabrinaised trepist alla veerevad ja kuidas Melina pea paari sentimeetri kaugusel minu kinganinadest trepimademe põranda vastu raksatas nagu käte vahelt kukkunud valge melon.

      Raske öelda, miks meie, lapsed, tollal Lidia Sarratore poole hoidsime. Võib-olla seepärast, et tal olid korrapärased näojooned ja heledad juuksed. Või seepärast, et Donato kuulus talle ja me taipasime, et Melina tahab meest üle lüüa. Või seepärast, et Melina lapsed olid kaltsakalt riides ja räpakad, Lidia omad aga pestud, kammitud ja Nino, kõige vanem, meist paar aastat ees, oli nägus noormees ja meeldis meile. Ainult Lila eelistas Melinat, ehkki põhjust ei seletanud ta kunagi. Ta mainis nagu möödaminnes, et kui Lidia Sarratore ära tapetakse, on see talle paras palk, ja ma mõtlesin, et osalt arvab ta nii sellepärast, et on ise hingelt õel, ja osalt sellepärast, et Melina oli talle kaugelt sugulane.

      Ühel päeval tulime parajasti koolist, umbes nelja-viiekesi. Meiega oli ka Marisa Sarratore, kes meiega tavaliselt kaasas käis, mitte et ta oleks meile kangesti meeldinud, vaid me lootsime tema kaudu kokku saada tema vanema vennaga, see tähendab Ninoga. Marisa märkaski esimesena Melinat. Naine kõndis aeglasel sammul teisel pool peatänavat, käes paberist kott, kust ta teise käega midagi võttis ja suhu pistis. Marisa osutas tema poole, nimetades teda litsiks, aga ilma tigeduseta, lihtsalt kordas sõna, mida ema kodus kasutas. Ehkki Lila oli meist kõige väiksem ja ülimalt kõhn, andis ta Marisale otsekohe nii tugeva kõrvakiilu, et too kukkus tänavale maha; ta tegi seda jäise rahuga, nagu ta tavaliselt vägivallatses, ei karjunud ei enne ega pärast, ei sõnagi hoiatuseks, silmagi pilgutamata, külm ja otsustav.

      Astusin esiteks juba nutva Marisa juurde ja aitasin ta jalule, seejärel keerasin ringi, et vaadata, mida Lila teeb. Ta oli astunud sõiduteele ja suundus üle peatänava Melina poole, pööramata vähimatki tähelepanu mööduvatele veoautodele. Nägin temas, pigem kehahoiakus kui näos midagi, mis mind häiris ja mida ma siiani ei oska seletada, nii et praegu ütlen vaid seda: ta liikus üle laia tänava, väike, tume, närviline kuju, tehes seda oma tavalise meelekindlusega, ta oli vankumatu. Vankumatu selle suhtes, mida tegi ema sugulane, vankumatu valus, vaikselt vankumatu nagu raidkuju. Jünger. Üks Melinaga, kes hoidis käes äsja don Carlo keldripoest ostetud pehmet tumedat seepi, võttes teise käega sealt tükikesi ja pistes suhu.

      6

      Päeval, mil õpetajanna Oliviero kukkus ja meelekoha vastu pingiserva ära lõi, pidasin ma teda surnuks, nagu juba öeldud, surnud töökohal nagu minu vanaisa või Melina mees, ning mulle tundus, et järelikult sureb teda tabava hirmsa karistuse kätte ka Lila. Perioodi jooksul, mida ma ei oska määrata – lühike, pikk –, ei juhtunud aga midagi. Mõlemad, nii õpetajanna kui õpilane, kadusid meie päevadest ja meie mälust.

      Üllatusi aga jagus. Oliviero tuli elusana kooli tagasi ning asus Lilaga tegelema, ja mitte karistama, nagu olnuks loomulik, vaid kiitma.

      Niisugune uus etapp algas siis, kui Lila ema, sinjoora Cerullo, kooli kutsuti. Ühel hommikul koputas majahoidja uksele ja teatas tema tulekust. Kohe tema järel astuski sisse Nunzia Cerullo, tundmatuseni muutunud. Nii nagu enamik naabruskonna naisi, nägi temagi alati korratu välja, sussides ja kulunud rõivastes, nüüd aga ilmus ta lagedale pidulikus tumedas kleidis (mida kantakse pulmades, armulaual, ristsetel ja matustel), käes väike must läikiv kott, jalas madalate kontsadega kingad, mis tema paistes jalgu vaevasid, ja ulatas õpetajannale kaks paberist kotti, ühes suhkur ja teises kohv.

      Too võttis annid heal meelel vastu ning pöördus tema ja kogu klassi poole sõnadega, mille üldine tähendus mind segadusse ajas, ise liikumatult oma lauda põrnitsevat Lilat silmitsedes. Me olime esimeses klassis ning äsja õppinud tähestikku ja numbreid ühest kümneni. Mina olin klassi parim, tundsin ära kõik tähed, oskasin loendada üks, kaks, kolm ja nii edasi, mind kiideti vahetpidamata ilusa käekirja eest, võitsin kolmevärvilisi rosette, mida õpetajanna ise õmbles. Sellegipoolest teatas Oliviero üllataval kombel, et Lila, kes oli tema kukkumise põhjustanud, nii et ta pidi haiglasse minema, oli meie seas parim. Muidugi käitus ta kõige halvemini. Muidugi oli ta hakkama saanud selle jubedusega, et viskas meie pihta tindis leotatud kuivatuspaberist kuulikesi. Muidugi, kui see tüdruk ei oleks nii vastikult käitunud, ei oleks ta maha kukkunud ja oma põsesarna haavanud. Muidugi peab õpetajanna teda pidevalt puust kepiga karistama või saatma ta tahvli taha kõva põranda peale põlvitama. Sellegipoolest oli olemas tõsiasi, mis täidab teda rõõmuga, nii õpetaja kui lihtsalt inimese rollis, ja selle tõsiasja avastas