Minu geniaalne sõbranna. Elena Ferrante

alla kukkus. Sinjoore Peluso isal ei olnud kätt, ta oli selle kaotanud hooletu treimise tagajärjel. Sinjoore Peluso naise õde Giuseppina suri kahekümne kahe aastaselt tuberkuloosi. Don Achille vanim poeg – ma ei olnud teda kunagi näinud, ehkki mul oli tunne, et mäletan teda – läks sõtta ja sai surma kaks korda, esiteks uppus ta Vaiksesse ookeani ja teiseks pistsid haid ta nahka. Üksteise külge klammerdudes ja hirmust röökides sai pommitamise ajal hukka terve Melchiorre perekond. Vana sinjoriina Clorinda suri, kui hingas õhu asemel sisse gaasi. Giannino, kes oli neljandas klassis, kui meie olime esimeses, sai ühel päeval surma, kui leidis pommi ja puudutas seda. Luigina, kellega me olime õues koos mänginud, aga võib-olla ka mitte, ta oli ainult nimi, tappis tähniline tüüfus. Niisugune see meie maailm oli, täis sõnu, mis tapsid: difteeria, teetanus, tüüfus, gaas, sõda, treipink, kivirisu, töö, pommitamine, pomm, tuberkuloos, mädanemine. Need sõnad ja aastad tekitasid minus hirme, mis on saatnud mind terve elu.

      Surra võis ka kõige tavalisemate asjade kätte. Võis näiteks surra, kui hakkasid higistama ja jõid seepeale kraanist külma vett, enne kui olid randmeid niisutanud: kogu kehale ilmusid punased täpid, tuli köha ja sa ei saanud enam hingata. Võis surra, kui sõid musti kirsse ega sülitanud kive välja. Võis surra, kui nätsutasid Ameerika nätsu ja neelasid selle kogemata alla. Võis surra, kui meelekoha ära lõid. Meelekohad olid üldse imeõrnad, pidime väga ettevaatlikud olema. Piisas, kui kiviga pihta said, ja kive loobiti pidevalt. Kooliväravas hakkas jõuk maapoisse eesotsas aedviljamüüja Assunta ühe pojaga, kelle nimi oli Enzo või Enzuccio, meid kividega loopima. Neile ei meeldinud, et meie olime targemad kui nemad. Kui kivid hakkasid lendama, jooksime kõik minema, välja arvatud Lila, kes kõndis edasi tavalise sammuga, aeg-ajalt jäi seismagi. Ta oskas osavalt kivide lennusuunda ära arvata ja rahuliku, täna ütleksin et isegi elegantse liigutusega kõrvale põigata. Tal oli vanem vend ja võib-olla oli ta seda temalt õppinud, kes teab, minul olid ka vennad, kuid nooremad ja nendelt ei olnud ma midagi õppinud. Igatahes kui ma nägin, et Lila on maha jäänud, jäin ma hirmule vaatamata seisma ja teda järele ootama.

      Juba tol ajal oli midagi, mis ei lasknud mul Lilat maha jätta. Ma ei tundnud teda eriti hästi, me ei olnud omavahel sõnagi vahetanud, ehkki võistlesime pidevalt nii koolis kui väljaspool. Mingil moel adusin, et kui ma nüüd koos teistega minema jooksen, jätan tema kätte osa iseendast, mida ta mulle enam kunagi tagasi ei anna.

      Esialgu jäin nurga taha varjule ja piilusin sealt, kas Lila juba ei tule. Nähes, et ta ei kavatsegi järele anda, sundisin ennast tema juurde minema, andsin talle kive kätte ja viskasin ise ka. Siiski tegin kõike seda üsna kiretult, olen elus palju asju kiretult teinud, alati olen oma tegudest justkui pisut eemal seisnud. Lilal seevastu oli juba väikesest peale – ei oska täpselt öelda, kas kuue- või seitsmeaastaselt või siis, kui me kaheksa-, peaaegu üheksa-aastasena ronisime koos üles don Achille korteri juurde viivast trepist – omadus olla absoluutselt otsusekindel. Oli tal parajasti haardes sulepea kolmevärviline vars, kivi või käsipuu pimedal trepil, oli täiesti kindel, et mis tahes järgmisena teha oli vaja – torgata sulepea täpse liigutusega puust koolipinki, heita laiali tindist läbi imbunud kuulikesi, tabada maapoisse, ronida üles don Achille ukse juurde –, teeb ta seda ilma igasuguse kõhkluseta.

      Poistejõuk tuli raudteetammi juurest, kus nad enne rööbaste vahelt kive kokku korjasid. Nende pealik Enzo oli ohtlik tüüp, kolm aastat meist vanem, aga klassi kordama jäetud, lühikeseks pügatud heledate juuste ja selgete silmadega. Ta pildus osavalt väikesi, teravate servadega kive ja Lila passis tema valanguid, et näidata, kuidas ta neid kõiki edukalt väldib, ajades poisi veelgi rohkem vihale ja vastates tema kivirahele oma niisama ohtlike visetega. Kord tabasime teda paremasse säärde, just nimelt meie, sest ma ulatasin Lilale sakiliste servadega lameda kivi. Kivi libises üle Enzo naha nagu habemenuga, tekitades punase laigu, kust silmapilk verd purskas. Poiss põrnitses oma veritsevat jalga – näen teda praegugi silme ees –, pöidla ja nimetissõrme vahel viskevalmis kivi, käsivars juba üles tõstetud, ja tardus siis rabatult paigale. Tema käsualused poisid vahtisid samuti jahmunult verd. Lila aga ei näidanud õnnestunud viske puhul üles mingit rahulolu, vaid kummardus uut kivi võtma. Haarasin tal käsivarrest, see oli meie esimene puudutus, äkiline ja hirmunud. Tajusin, et jõuk läheb nüüd veel raevukamaks, ning tahtsin tagasi tõmbuda. Aega aga ei jätkunud. Veritsevast säärest hoolimata raputas Enzo end tardumusest välja ja lasi käes oleva kivi lendu. Klammerdusin endiselt Lila külge, kui kivi teda pähe tabas ja paiskas ta minust eemale. Hetk hiljem lamas ta lõhkise peaga kõnniteel.

      4

      Veri. Tavaliselt voolas see haavadest alles pärast seda, kui oli vahetatud kohutavaid needmisi ja rõvedaid roppusi. Asjade kulg oli alati sama. Minu isa, kes oli minu meelest hea inimene, lasi kuuldavale katkematuid solvanguid ja ähvardusi, kui kellelgi ei olnud tema väite järgi õigust siin maamunal elada. Eriti käis talle närvidele don Achille. Alailma oli talle midagi ette heita ning mõnikord katsin kätega kõrvad kinni, et isa jõhkrad sõnad mulle liiga rängalt ei mõjuks. Minu emaga rääkides ütles ta don Achille kohta „sinu nõbu”, ehkki ema veresidemeid alati eitas (mingi väga kauge sugulussuhe ikka oli) ja lisas solvangutele omalt poolt juurde. Nende vihahood ajasid mulle hirmu nahka, aga veelgi rohkem hirmutas mind mõte, et don Achillel võisid olla nii tundlikud kõrvad, mis kuulsid solvanguid ka kauge maa tagant. Kartsin, et ta tuleb ja lööb mu vanemad maha.

      Don Achille verivaenlane ei olnud aga minu isa, vaid sinjoore Peluso, tubli puusepp, kellel ei olnud iialgi raha, sest kõik, mis ta teenis, mängis ta Solara baari tagatoas maha. Peluso lapsed – meie klassikaaslane Carmela, meist vanem Pasquale ja veel kaks – olid meist vaesemad; Lila ja mina mängisime nendega, nemad aga üritasid nii koolis kui väljaspool kooli sisse vehkida meie asju: sulepead, kustukummi, küdooniamarmelaadi, nii et koju läksid nad üleni sinikatega kaetuna, sest me klobisime nad läbi.

      Iga kord, kui me sinjoore Pelusot nägime, tundus ta olevat meeleheite võrdkuju. Esiteks mängis ta kõik raha maha ja teiseks sai ta avalikult hurjutada, kuna ei suutnud enam oma peret toita. Mingitel hämaratel põhjustel süüdistas ta oma allakäigus don Achillet. Väidetavalt eemaldas don Achille vargsi kõik tema puusepatööks vajalikud riistad, nagu oleks tema varjukeha tehtud magnetist, nii et töökoda ei olnud enam mõtet pidada. Veel heitis ta don Achillele ette, et too võttis ära ka töökoja enda ja muutis selle kulinaariapoeks. Aastaid kujutasin ette, kuidas aine, millest koosnes don Achille keha, imes endasse metalliparvedena igat sorti tange, saage, pihte, haamreid, näpitsaid ja tuhandeid ja tuhandeid naelu. Aastaid nägin, kuidas tema rohmakast, mitmesugustest materjalidest koosnevast raskest kehast eritusid vorstid, provolone juustud, mortadella vorstid, searasv ja sink, alati parvedena.

      Hämaratel aegadel juhtunud lood. Don Achille oli oma kohutavat loomust ilmselt näidanud enne meie sündi. Enne. Lila kasutas seda sõna tihti nii koolis kui väljaspool. Mulle jäi mulje, et talle ei läinud eriti korda see, mis oli juhtunud enne meid – tavaliselt üsna hämarad sündmused, millest täiskasvanud kas vaikisid või rääkisid sügava vastumeelsusega – kuivõrd tõsiasi, et mingi enne oli tõesti olemas olnud. See ajaski ta tollal segadusse ja mõnikord tegi ka närviliseks. Kui meist said sõbrannad, rääkis ta alailma sellest absurdsest asjast – enne meid –, nii et suutis minulegi oma närveldamise edasi anda. Aeg, mil meid olemas ei olnud, oli pikk, ülipikk; aeg, mil don Achille oli kõigile oma tõelist palet näidanud – ebamäärase loomse-mineraalse näoga õel olend, kes – nagu näis – imes teiste verd, samas kunagi oma verd kaotamata, võib-olla ei saanud teda isegi mitte kriimustada.

      Olime arvatavasti teises klassis ega rääkinud veel teineteisega, kui levis kuuldus, et pärast missat otse Püha Perekonna kiriku ees hakkas sinjoore Peluso don Achille peale raevukalt karjuma ja don Achille jättis sinnapaika vanima poja Stefano, Pinuccia, meiega ühevanuse Alfonso ja oma naise ning näidates hetkeks oma kõige hirmuäratavamat külge, tormas Pelusole kallale, tõstis ta õhku, paiskas vastu pargipuud ning jättis ta sinna oimetuna maha, veri nõrgumas lugematutest haavadest peas ja üle kogu keha, ilma et vaeseke suutnuks isegi öelda: aidake mind.

      5

      Ma ei igatse taga oma lapsepõlve, mis oli täis vägivalda. Iga