Minu geniaalne sõbranna. Elena Ferrante

ei teda ega tema perekonda olemas. Tema puhul valitses minu kodus, kuid mitte ainult seal, hirm ja viha, mille põhjust ma ei teadnud. Isa jutu järgi kujutasin ette suurt kasvu, punakaslillakate mädapaisetega kaetud, loomult vägivaldset meest, ehkki minu jaoks tähendas „don” rahumeelset autoriteeti. Ta oli tehtud kes teab mis materjalist – raud, klaas, nõges –, kuid igal juhul oli ta elus, ning tema suust ja ninast paiskus tulikuuma hingeõhku. Uskusin, et kui ma teda isegi kaugelt näen, torkaks ta mulle midagi teravat ja tulist silmadesse. Nii et kui ma oleksin piisavalt hull ja tema ukse juurde läheksin, tapaks ta mu ära.

      Viivitasin natuke, et vaadata, kas Lila on äkki meelt muutnud ja tuleb tagasi. Teadsin, mida ta teha kavatseb, olin lootnud, et tal läheb see meelest, aga ei. Tänavavalgustus ei olnud veel süttinud, samuti ei põlenud lambid trepikojas. Korteritest kostis ärritunud hääli. Lilale järele minnes pidin selja taha jätma hoovi sinaka valguse ja sisse astuma mustavast ukseavast. Kui ma lõpuks otsusele jõudsin, ei näinud ma algul midagi, tundsin vaid vana kola ja putukamürgi lõhna. Siis harjusin hämarusega ning leidsin Lila istumas esimese trepivahe esimesel astmel. Ta tõusis ja me asusime üles ronima.

      Hoidusime seina äärde, Lila kaks astet ees, mina kaks astet taga, võideldes sooviga vahet vähendada või suurendada. Mul on siiani meeles, kuidas õlg vastu kooruva värviga seina nühkis ja et trepiastmed tundusid väga kõrged, palju kõrgemad kui majas, kus ma ise elasin. Ma värisesin. Iga sammukaja, iga heli oli don Achille, kes ilmus meie selja taha või tuli meile ülevalt vastu, käes suur nuga, millega tavaliselt kana lahti lõigatakse. Tundsime rasvas praetud küüslaugu lõhna. Don Achille naine Maria viskab mu keeva õliga täidetud pannile, lapsed panevad mu nahka, mees ise lutsutab mu pead, nii nagu tegi isa meriärnadega.

      Peatusime päris tihti, ja iga kord lootsin, et Lila keerab otsa ringi. Olin üleni higine, Lila kohta ei oska öelda. Iga natukese aja tagant heitis ta pilgu ülespoole, ehkki ma ei teadnud, mida ta seal näeb, näha oli vaid trepimademe juures oleva akna hall pind. Äkitselt süttis tuli, kuid see oli nõrk, tolmune, jättes alles avarad hämarad alad, kus varitsesid ohud. Seisatasime, püüdes aru saada, kas don Achille ise oli lülitit keeranud, ent me ei kuulnud midagi, ei samme ega avanevat või sulguvat ust. Siis jätkas Lila ronimist, mina kannul.

      Tema meelest tegime midagi, mis oli õiglane ja vajalik, mina olin unustanud viimasegi mõeldava põhjuse ja olin seal ainuüksi Lila pärast. Ronisime aeglaselt oma tolle aja kõige jubedama õuduse poole, andsime end hirmu meelevalda ja tahtsime seda uurida.

      Neljanda trepijärgu juures tegi Lila midagi ootamatut. Ta ootas mind järele, ja kui ma tema juurde jõudsin, ulatas ta mulle käe. See liigutus muutis meie vahel kõik, igaveseks.

      2

      See oli tema süü. Mitte just kaua aega tagasi – kümme päeva, kuu, ei mäleta, me ei teadnud tollal ajast midagi – võttis ta minult reetlikult nuku ja viskas selle keldrisügavusse. Nüüd ronisime üles hirmu suunas, tookord tundsime vajadust laskuda, jooksuga, tundmatu poole. Kas üles või alla, ikka näis meile, et me läheme vastu millelegi jubedale, mis oli olnud olemas enne meid, kuid oli ikka ja alati just meid oodanud. Kui oled ilmas olnud lühikest aega, on raske taibata, mis on need algsed õnnetused, mis tekitavad meis aimdusi õnnetustest, võib-olla ei olegi tarvis midagi taibata. Homset ootavad täiskasvanud liiguvad olevikus, mille taga on eile või üleeile või äärmisel juhul eelmine nädal – muust ei taha nad mõelda. Lapsed ei tea, mida tähendab eile või üleeile, isegi mitte homme, kõik on see, praegu: tänav on see, uks on see, trepid on need, see on ema, see on isa, see on päev, see on öö. Mina olin väike ja minu nukk teadis ilmselt rohkem kui mina. Ma rääkisin temaga ja tema rääkis minuga. Tal oli plastmassist nägu plastmassist juuste ja plastmassist silmadega. Seljas oli tal sinine kleidike, mille õmbles ema ühel harval õnnelikul hetkel, ja ta oli imeilus. Lila kaltsunukk seevastu oli kollakat värvi ja saepuru täis topitud, ja mulle tundus ta kole ja räpakas. Kaks nukku luurasid teineteise järele, võtsid vastamisi mõõtu, olid valmis meie käte vahele põgenema, kui peaks puhkema torm, lööma välku, kui keegi suurem, tugevam ja teravate hammastega kavatses nad endale napsata.

      Mängisime õue peal, aga justkui mitte koos. Lila istus keldriakna kõrval maas, mina akna teisel pool. Meile see koht meeldis, eelkõige sellepärast, et raudvarbade vahel asuvale tsemendist alusele metallvõre vastu võisime laiali laotada minu nuku Tina ja Lila nuku Nu asjad. Ladusime sinna kivikesi, limonaadipudeli korke, lilleõisi, naelu, klaasitükke. Panin tähele, mida Lila Nule ütles, ja kordasin sama vaiksel häälel Tinale, aga väikeste mugandustega. Kui Lila võttis korgi ja pani selle nukule pähe nagu mütsi, ütlesin oma nukule kohalikus murdes: Tina, pane kuningannakroon pähe või muidu külmetad. Kui Nu mängis Lila käte vahel keksu, tegin mina natukese aja pärast Tinaga sama. Siiski ei leidnud me kunagi ühist mängu ega hakanud koos tegutsema. Isegi koha akna ääres valisime ilma kokku leppimata. Lila läks sinna ja mina tiirutasin ringi, tehes näo, nagu läheksin hoopis teise kohta. Nagu täiesti juhuslikult sättisin ka mina end seejärel akna kõrvale, ehkki teisele poole.

      Mis meid kõige rohkem köitis, oli keldri jäine õhk, meid kevadel ja suvel värskendav hingus. Samuti meeldisid meile ämblikuvõrkudega raudvarvad, pimedus, tihe roostepunane metallvõre, mis nii minu kui Lila poolel kaardu kiskus, tekitades kaks väikest paralleelset ava, kust me saime alla pimedusse kive kukutada ja kuulata, kuidas need maapinnale potsatasid. Kõik see oli tollal ilus ja hirmuäratav. Läbi nende avauste võis pimedus äkitselt näpsata meie nukud, mis mõnikord kindlalt meie käte vahel olid, enamasti aga asetasime nad meelega kaardus võrgu lähedale, keldrist õhkuva jäise hinguse, ähvardavate häälte, sahinate, kriiksatuste ja kriginate meelevalda.

      Nu ja Tina ei olnud õnnelikud. Jubedused, mida me iga päev kogesime, olid ka nende omad. Me ei usaldanud valgust kividel, hoonetel, taamal laiuval maa-alal, majade sees ja väljas olevatel inimestel. Me tajusime hämaraid nurki, allasurutud tundeid, mis võisid iga hetk välja pursata. Mustavatele avaustele, mis viisid ümbruskonna majade keldritesse, omistasime me kõik, mis meid päise päeva ajal hirmutas. Don Achille näiteks ei olnud mitte üksnes oma kodus maja kõige ülemisel korrusel, vaid ka siinsamas all, ämblik ämblike seas, rott rottide seas, suvalist kuju võttev kuju. Kujutasin teda ette: suu pikkade loomakihvade tõttu pidevalt ammuli, keha läikivast kivist ja mürgistest taimedest, alati varmalt oma hiiglaslikku musta kotti üles korjama kõike, mida me metallvõrgu katkistest kohtadest alla kukutasime. Must kott oli don Achille peamine tunnusmärk, see oli tal alati kaasas, ka omas kodus, ja sisse pani ta sinna nii elavaid kui elutuid asju.

      Lila teadis minu hirmust, minu nukk rääkis sellest kõva häälega. Niisiis, samal päeval, kui me ilma igasuguse aruteluta, vaid pilkude ja liigutuste kaudu, esimest korda nukud vahetasime, surus Lila minu nuku, niipea kui oli Tina enda kätte saanud, läbi katkise võre ja laskis sel alla pimedusse kukkuda.

      3

      Lila ilmus minu ellu esimeses klassis ja avaldas kohe muljet, sest ta oli nii paha tüdruk. Kõik meie klassis olid natuke pahad, ent ainult siis, kui õpetajanna Oliviero meid ei näinud. Lila oli aga paha kogu aeg. Ükskord rebis ta kuivatuspaberi pisikesteks tükkideks, toppis tükid ükshaaval tindipotti, urgitses need siis sulepea otsaga uuesti välja ja loopis meie peale laiali. Mina sain kaks tabamust juustesse ja ühe valge krae peale. Õpetajanna kriiskas, nagu ainult tema seda oskas, pikalt ja teravalt nagu nõel, mis meile hirmu naha vahele ajas, ning käskis Lilal minna karistuseks tahvli taha seisma. Lila ei kuulanud sõna ega näinud olevat isegi mitte ehmunud, vaid jätkas tindipotis ligunenud paberitükkide loopimist. Oliviero, kogukas naisterahvas, kes tundus meile väga vanana, ehkki ta ei saanud olla palju üle neljakümne, ronis oma laua tagant ähvardavalt välja, komistas kes teab mille otsa, ei suutnud tasakaalu hoida ning kukkus näoga vastu ühe laua serva. Ta lamas maas nagu surnu.

      Ma ei mäleta, mis kohe pärast seda juhtus, mäletan vaid õpetajanna liikumatut keha, tumedat kogu ja teda tõsisel ilmel silmitsevat Lilat.

      Samalaadi juhtumeid on mul meeles päris palju. Elasime maailmas, kus lapsed ja täiskasvanud endale tihti viga tegid, haavadest tuli verd, need läksid mädanema ja mõnikord inimesed surid. Üks sinjoora Assunta tütardest, kes müüs