Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat. Susan Mallery

Tunne end nagu kodus.“ Ta kõhkles hetke. „Anna andeks, et ma jätsin telefoni kontorisse. Mul polnud vähimatki kavatsust sundida sind seda retke ette võtma ja siis jäid sa veel autost ilma ja nüüd oled siin vangis.“

      „Lase sel autol minna.“ Natalie naeris oma nalja peale. „Saad aru küll, mida ma silmas pean. See on tõesti vedamine. Nüüd saan uue auto. Punase. Kindel värk. Erkpunase, kui neil juhtub sellist olema. Hea küll, lähen sean end sisse.“

      „Õhtusöök kell seitse?“ küsis Ronan, enne kui Natalie ateljeest lahkus.

      „Sobib.“ Natalie oleks peaaegu lisanud: „Tänan küsimast,“ kuid sai veel õigel hetkel sõna sabast kinni. Ronan ei kutsunud teda kohtama, vaid andis kutsumata külalisele süüa. Ta ei olnud võhivõõras, nad tundsid teineteist töö kaudu, aga ta ei uskunud, et Ronan tunneb tema siinoleku üle suurt rõõmu. Ronani kohta oli täpselt teada, et ta armastas üle kõige üksindust.

      Natalie lehvitas lahkudes. Tema oli pärast ema surma seitsme aasta eest saanud küllaga üksi olla. Talle ei meeldinud üldse üksi olla. Inimesed peaksid olema koos, eelistatult ümbritsetuna neist, kes on neile kallid. Temal polnud peret, aga ta andis endast parima, et endale ise pere luua. Ronani vennad elasid Ronanile nii lähedal, kuid ta veetis haruharva nendega koos aega. Kui rumal raiskamine.

      Aga see pole tema asi. Tema on siin üksnes lühiajaline külaline. Ronanit ei huvita tema arvamus ja ta ei kavatse seda ka välja öelda. Kohe päris kindlasti.

      RONAN tundis end olevat ebamugavas olukorras, kus ei leidnud endale omaenda majas kohta. Lausa uskumatu, et üks väikest kasvu kleenuke naine võis talle sellist mõju avaldada, aga kuigi ta ei näinud Natalied ega isegi kuulnud teda, tekitas naise lähedus temas ärevust. Ühest küljest oli tal tahtmine naist vältida, teisest küljest naine üles otsida ja... ja...

      Selle peale oli parem mitte mõelda. Natalie on tema külaline. Kogu lugu. Hea, et ta sedagi teadis, sest tundus, et ta ei teadnud enam midagi.

      Millal see küll juhtunud oli? Millal küll oli ta lahkunud normaalsete inimeste maailmast ja saanud erakuks? Sellist plaani tal küll ei olnud. Maja ostes oli ta eeldanud, et vennad käivad tal alatasa külas. Ta oli arvanud, et vennad tulevad siia ja töötavad vahel Atsuko ateljee asemel siin. Aga kõik oli läinud teisiti ja tema oli kasutanud oma maja hoopis omamoodi pelgupaigana – vähemalt alguses. Nüüd oli see muutunud juba peaaegu vanglaks, kus ta istus vabatahtlikult.

      Aga see oli kaugelt liiga dramaatiline, mõtles ta majapidamisteenust osutava firma jäetud hautist välja võttes. Sellest piisab kahele ja see tundus millegi niisuguse moodi, mis võiks Nataliele maitseda.

      Ta luges läbi koostisainete lehe ja soojendamise õpetuse. Hautis sisaldas kana. Natalie sööb ju ikka liha? Ta oli päris kindel, et oli näinud naist rohkem kui ühel korral hamburgerit söömas ja ennist söödud supp ei valmistanud ka probleeme. Natalie oli vähemalt paar aastat galeriis töötanud. Ta peaks teadma naisest rohkem kui seda, et naine on tema silmis kütkestav ja vast ehk isegi seksikas. Ja ta ei tohiks mingil juhul tunda naisega rääkides muret. Armas jumal, mis küll temaga lahti on? Tal oli ju ikka olnud naiste juures lööki. Kui nad Mathiasega vanemaks said, oli just tema löönud kooli ajal tüdrukutele külge. Aga sarnaselt paljude teiste asjadega oli ka see oskus kadunud. Ta ei saanud aru, millal see oli juhtunud – ta polnud sellele tähelepanu pööranud –, aga tema enesekindlus oli kadunud.

      Köögis oli kaks ahju ja ta lülitas ühe neist sisse ning võttis seejärel külmikust salatimaterjali. Ta ise ei söönud kunagi salatit, aga talle toodi iga nädal aedvilju. Naistele ju meeldivad salatid? Naised...

      Ta mõte takerdus, kui talle meenus, et Natalie oli jäänud autost ilma, oli tema majas vangis ja tema oli jätnud Natalie sisuliselt omapäi pesu pesema. Ta ei küsinud, kas kõik on korras, ei olnud talle seltsiks ega midagi. Ta oli läinud minema nagu minugi pahur gooti tegelane.

      Ta vandus. Mis tal küll viga on? Tal pole ju tegemist tulnukatega. Ta polnud üle kolmekümnene süütuke, kes on esimest korda naisterahvaga kahekesi. Ta peab end kokku võtma või vähemalt paremini teesklema.

      Natalie tuhises kööki. Ta oli vahetanud riided ja kandis nüüd taas oma kleiti.

      „Kõik okei?“ küsis Ronan, mõeldes, kas Natalie oli majas üksi olles siin ringi vaadanud. Sellest poleks midagi – tal polnud ju saladusi. Vähemalt mitte selliseid, mida võiks sahtlitest leida. Nataliel ei õnnestuks leida isegi nilbeid ajakirju.

      „Palju parem. Ehkki ma olen sulle laenatud riiete eest väga tänulik.“ Ta kirtsutas nina. „Kuid ma pean neid siin olles ka edaspidi laenama. Tahtsin just öelda, et oleksin pidanud vahetusriided kaasa võtma, aga ka see poleks aidanud.“ Ta tõstis käe. „Palun ära hakka jälle mu auto pärast vabandama. See oli tõesti vedamine.“

      Ronan ei saanud küll sellest aru, aga kuna Natalie oli nii mitu korda öelnud, ei jäänud tal muud üle kui naist uskuda. Küllap oli tegelik probleem selles, et tema oli olnud nii pikka aega nii edukas, et oli juba ammu unustanud, mida tähendab auto jaoks raha koguda.

      Ta mõtles, kas oleks sobilik pakkuda, et ta ostab Nataliele uue auto, kuid mõistis siis, et seni, kuni Natalie on tema majas vangis, pole tal viisakas seda teemat puudutada. Ta ei pruugi küll enam osata naistega rääkida, aga tal oli selge, et pole mõtet öelda asju, mis võivad naist pahandada. Ja pakkumine, et ta ostaks naisele auto, kuuluks just selliste asjade hulka, mis mõjuksid hirmutavalt ja veidralt.

      „Mulle meeldivad su juuksed,“ ütles ta hoopis, mõeldes, et komplimendid meeldivad ju kõigile.

      Natalie oigas. „Lokid? Tõesti? Mina ei talu neid. Ma lausa vihkan neid.“ Ta pigistas peos juuksesalku. „Lapsepõlves olid need üks igavene nuhtlus. Ma ei saa lihtsalt aru, mis värk on küll algklassipoistel lokkidega tüdrukute suhtes? Mind narriti kogu aeg.“

      „Sa olid teistsugune ja nad pidasid sind ilusaks.“

      „Jäta!“ Natalie istus leti äärde pukile. „Ma polnud väikesest peast ilus.“