Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat. Susan Mallery

      „Kui oled kõhu täis söönud, paneme pesumasina tööle. See ei tohiks kaua võtta. Kuigi sa ei lähe siit kuskile.“

      Ta heitis pilgu akna suunas. Oli õhtupoolik ja vihm ei ilmutanud vähimatki järele jätämise märki. Ilmateate kohaselt peaks torm olema hommikuks möödas. Sõltuvalt sellest, kas mudalaviine on, võivad teed olla paar päeva kinni. Ja isegi siis, kui teed pole kinni, ei laseks ta Nataliel sõita tolle autoromuga mäest alla enne, kui on kindel, et tee on turvaline.

      Natalie vaatas mehe pilgu suunas. „Sa mõtled, et ma olen siin vangis, aga mina ei usu. Kojuminek on allamäge. Sellisel teel näitab mu auto oma parimat kiirust.“

      „Sina ei lähe siit kuskile enne, kui vihm on üle ja mul on olnud võimalik teede olukorda kontrollida.“

      Talle tundus hetkeks, et naine võib talle keelt näidata. Aga Natalie kirtsutas hoopis nina ja ütles: „Sina kipud oma vendadest kõige rohkem kamandama. Kuigi ma ei tunne Aidanit ja Deli nii hästi, aga ikkagi. Sa kamandad märksa rohkem kui Nick ja Mathias. Sa ise arvad, et oled melanhoolne, aga ei ole. Sa mossitad ja kamandad.“

      „Kamandan...“

      „Jah. Just nimelt. Mina kutsun sind endamisi Suureks Kamandajaks. Nii et nüüd siis tead.“

      Ronan ei osanud selle infoga midagi peale hakata. „Aga selle tormiga ei sõida sa ikkagi koju.“

      „Istun draakoni koopas vangis.“

      Veel enne, kui Ronan jõudis küsida, mida ta sellega tahab öelda, lõi Natalie nägu särama. „Vähemalt on esikus lühter. Ja väga ilus. Mina arvasin, et vast ehk küünaldega, aga ka elektrilühter on ilus.“

      „Mul pole vähimatki aimu, millest sa räägid.“

      Natalie naeratas. „Reeglina ei olegi. Aga sellest pole midagi. Ma olen vilgas.“

      „Sa tahad sellega öelda, et mina mitte?“

      „Sina võid olla kiire, võib arvata, et minust kiirem, aga see pole sama, mis vilgas.“

      Ronan ei saanud Nataliest sotti. Natalie oli alustanud Willow’ galeriis kahe aasta eest tööd kontorijuhatajana ja kolme Mitchelli venna karjatajana. Ta hoidis silma peal laoseisul, müügil ja hoolitses selle eest, et vennad saaksid pärast teoste müüki tasu kätte.

      Natalie oli Ronanile ikka meeldinud. Natalie oli ilus ja seksikas ja Ronani elus polnud juba tükk aega olnud ühtki naist. Aga mida rohkem ta Natalied tundma õppis, seda rohkem pidas ta lugu naise päikeselisest olemusest. Tema ise ei olnud eriti päikeselise olemisega ja ta ei tahtnud Natalied muuta ega teda kuidagi mõjutada, et tema ise Nataliele meeldiks. Ja seega üritas ta naist stuudios vältida ja mitte oma huvi välja näidata.

      Ta rahustas end, et Natalie viibimine tema majas pole probleem. See oli ajutine nähtus. Ta tunneb sellest rõõmu, on vahelduse eest tänulik ja kui ilm paraneb, saadab ta naise teele.

      Tuul lõgistas aknaid.

      „Nagu hunt kolme põrsakese loos ütles: „Tee silmapilk uks lahti või ma puhun kogu su maja laiali!”,” ütles Natalie naerdes. „Mul on hea meel, et tegemist on kivist ja mitte õlgedest majaga.”

      „Minul samuti.”

      Õhtutaevas lõi välku, nii et köök säras nagu päikese käes. Sellele järgnes kohe kõuekõmin, mis pani maja vappuma. Nad mõlemad võpatasid ja keerasid kohutava raksatuse peale ringi.

      Natalie kargas püsti. „Mis see oli?”

      Veel enne, kui Ronan jõudis öelda, et tal pole vähimatki aimu, kostis meeletu kärin ja mürin, just nagu oleks pool mäekülge ära rebitud.

      Ronan jooksis välisukse poole, Natalie tema kannul. Ronan tõmbas ukse lahti just hetkel, kui kolmekümnemeetrine puu vajus pinnast kaasa vedades mäeküljelt alla, vedades endaga kaasa terve kaskaadi puid, mis vajusid mudalaviinis aegluubis kuristikku.

      Müra oli kõrvulukustav ja maa värises. Viimased puud värisesid ja vaarusid kuristiku kohal, just nagu ei jõuaks otsusele, mis suunas kukkuda. Ronan astus nende trajektoori vaadates sammukese edasi, kuid jäi seisma. Tema ei saanud midagi teha – mitte keegi ei saanud midagi teha. Viimane puu vaarus veel hetke ja langes siis maha. Ainus asi tema teel oli üks kahekümne viie aastane Volvo-romu. Puu vajus Natalie autot lömastades sellele peale. Siis vajusid nii puu kui auto mäest alla.

      „Oh sa vanapagan,” ohkas Natalie, kuid puhkes naerma. „Kas nägid? Lausa uskumatu!”

      Ronan oli murelik. Ta oli ikka leidnud, et Nataliel on huumorisoont, aga kas ta oli pidanud selleks vaimuhaigust?

      Natalie läks kepseldes tagasi sisse ja vaatas ukse sulgenud Ronanile naerdes otsa.

      „Sa ikka saad aru, et su auto veeres mäest alla?”

      Natalie keerutas ringi. „Nüüd on see läinud, läinud, läinud.” Ta vaatas Ronanile käsi plaksutades otsa. „Mul on nii hea meel!”

      „See pole küll äsja aset leidnut arvesse võttes normaalne reaktsioon.”

      Natalie katkestas kepslemise ja tõmbas hinge. „Kindlustusmaakler soovitas mul jätta poliisist välja kokkupõrke või asenduse või mis iganes selle asja nimi on, sest auto on nii vana ja pole seda väärt. Aga mina ei tahtnud seda teha, sest see oleks olnud julm. Just nagu ma oleksin andnud alla.”

      See jutt ei rahustanud Ronanit põrmugi. „Sa ei tahtnud auto tundeid riivata?”

      „Just nimelt.” Natalie nägu oli taas naerul. „Nüüd peavad nad mu laiaks litsutud auto väärtuse välja maksma. Olen kogunud uue auto ostmiseks raha – noh, see oleks minu jaoks uus –, aga mul pole veel vajalik summa koos. Kuid tänu kindlustusrahale saan osta lõpuks ometigi uue auto. Jess! Loodetavasti leian kuskilt punase auto.”

      Ta kepsles taas rõõmust. Ronan vaatas tormimöllu ja mudaga kaetud majaesist. Teed olid kindlasti suletud. Nad ei pääse siit kuskile enne, kui maakonna teemasinad teed puhtaks lükkavad. Ta mõistis, et ees on paar väga pikana tunduvat päeva.

      TEINE PEATÜKK

      KUNA oli näha, et Ronan ei saa pihta, mis talle nii suurt rõõmu teeb, loobus Natalie selgitustest. Autost ilma jäämine oli fantastiline, aga kui Ronan ei näe seda niisuguses valguses, siis tuleb rõõm endale hoida.

      „Saatsin sel ajal, kui sa olid duši all, maakonda meili,” ütles Ronan. „Ma peaksin saama paari tunni pärast teede seisundi kohta infot, aga ma olen kindel, et need polnud ainsad langenud puud.”

      „Nii et ma olen siis siin vangis,” tõdes Natalie mõtet seedides. „Kas see ajab sulle hirmu nahka?”

      Ronani suunurk kerkis. „Minule ei õnnestu niisama lihtsalt hirmu nahka ajada.”

      „Sellisel juhul on kõik parimas korras.” Nataliele ei teinud Ronaniga kahekesi jäämine muret. Ronan oli oma olemuselt hea inimene ja neil oli süüa ja generaator, nii et tal polnud millegi pärast muretseda.

      Ronan näitas talle majapidamisruumi, mis oli palju ilusam kui Natalie kortermaja oma.

      „Saan hakkama,” ütles ta, saates pilgu läikiva eestlaetava pesumasina kõrval seisva musta pesu korvi suunas, kus olid linad. „Et masin saaks täis, panen ka need pessu. Nii et sa võid minna, kui tahad teha, noh, tööd.”

      Ronan uuris teda hetke ja noogutas. „Olen paar tundi stuudios,” ütles ta. „Ja siis mõtleme, mida õhtusöögiks teha.”

      Natalie oli söönud just suppi ja küpsiseid, nii et tal polnud mõnda aega nälga karta. Kuigi tema oli alati valmis midagi sööma. „Väga hea.”

      Ta vaatas lahkuvale Ronanile järele, pani oma läbimärjad riided ja linad masinasse, lisas pesuvahendi ja lülitas masina sisse. Alles seejärel mõtles ta, kas Ronan läks ikka tööle. Viimasel ajal ei olnud temalt töid tulnud. Natalie