Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat. Susan Mallery

loovandest ilma jäämine oli kohutavalt julm.

      Pesumasina uks lukustus. Natalie vahtis masinat hetke, enne kui märkas, et masinal on ka taimer, mis ütles, et tsükkel kestab nelikümmend viis minutit. Tal oli selge, et ta ei saa jääda siia ja vahtida pealt, kuni pesu on puhas.

      Ta peaks istuma vaikselt kuskil mujal ja üritama mitte Ronanit segada – ta võiks mängida telefoniga, aga tal oli tohutu kihk uurida suurt ja põnevat maja lähemalt. Ta ei läheks ühtegi väga isiklikku kohta. Vaevalt, et Ronanil oleks midagi selle vastu, kui ta vaatab ringi tubades, mis on kõigile avatud.

      Kuna ta tahtis kogu maja näha, läks ta köögist tagasi esikusse. Kahepoolne peauks oli tohutu suur. Uksed nägid välja nii, nagu pärineksid mõnest vanast lossist, kuigi Ameerika edelaosas polnud just eriti palju losse. Ta silitas puitu ja kujutas hetkeks ette, kuidas barbarid üritavad uksi maha rammida.

      Ka läbi kahe korruse ulatuv ringikujuline fuajee oli suur. Selle laest rippus sepistatud lühter, mis näis pärinevat samast ajastust nagu uks: omavahel põimunud raud ja klaas andsid keskaegse tunde. Paremale jäi seina äärt mööda ülespoole kaarduv trepp, see viis koridori. Vasakult viis lühem koridor avatud köögiga peretuppa ja otse tema vastas oli poikvel uks, mille taga paiknes proosaline, kuid väga vajalik tualett.

      Natalie läks paremale viivat koridori mööda edasi ning jõudis välja söögituppa, kus seisid suur söögilaud ja kaheksa tooli. Ronan polnud sedasorti mees, kes korraldaks pidulikke õhtusööke, ja Nataliel oli raske ette kujutada, et Ronan oleks võinud selle mööbli ise osta. Kas maja oli ostes möbleeritud?

      Ta läks tagasi kööki. Köök oli lihtsalt suur. Äärmiselt moodne, selliste peente markide nagu Sub-Zero ja Wolf roostevabast terasest köögimasinate ja jumalike kvartsist töötasapindadega. Sein töötasapinna taga oli kaetud keerlevate klaasist plaatidega, kus hall värv läks sujuvalt üle siniseks, sinine roheliseks, roheline kollaseks ja kollane taas halliks. Plaadid moodustasid omamoodi pusle ja sõltuvalt sellest, kust neid vaadata, nende värvid kas segunesid omavahel või tõusid esile. Kuidas see sai küll võimalik olla?

      „Äh,“ ühmas ta omaette, surudes käed jahedate plaatide vastu. Ronan oli andekas klaasikunstnik. Küllap ta oli need plaadid ise teinud.

      Sahvrisse viival uksel oli samades värvides klaaspaneel. Sahvris oli sisse ehitatud veiniriiul ja ohtralt kapiruumi. Kiiganud üle õla, veendumaks, et ta on ruumis endiselt üksi, avas ta ühe kapiukse, mille taga olid nõudevirnad. Ei midagi erilist. Nõud on kõigil. Ainult et need nõud olid erilised.

      Ta võttis ühe taldriku ja uuris seda lähemalt. Muster – mis sarnanes seinaplaatide omaga – oli talle võõras, kuid ta tundis meistri käe ära. Need oli teinud Ronani vend Mathias. Mathias müüs igasuguseid nõusid, serveerimisvaagnaid, ripatseid ja klaasist kraanikausse. Osa-ajalise kontorijuhatajana sisestas ta Mathiase tööd kataloogi, kuid neid nõusid polnud ta varem näinud. Kas Mathias oli teinud need just oma vennale? Ja kui nii, siis millal? Kuigi nad polnud otseselt tülis, ei kujutanud Natalie ette, et Ronan võiks Mathiaselt midagi tellida.

      Ta pani taldriku tagasi ja vaatas peretuba, mis oli läbi ja lõhki meesterahva oma: tohutu suure teleka vastas oli suur must sektsioonkapp. Seintel oli paar pilti, aga tema pilku köitis hoopis nurgas seisev puust nikerdatud väga realistlik elusuurune karu. Ainus asi, mis takistas sel hirmutavalt mõjuda, oli kohvikruus, mida see ühe käpaga hoidis. Lähemale astudes märkas Natalie silti, millel oli kirjas „Vern“.

      Natalie puhkes naerma ja puudutas puitu. Karu nikerdanud kunstnik oli talle sama hästi teada nagu taldrikute meister. Nick oli kolmas Mitchellide vend.

      Ta oli sunnitud tunnistama, et on segaduses. Ta oleks võinud vanduda, et Ronan on end vendadest peaaegu täiesti ära lõiganud. Galerii stuudios töötades ei vahetanud ta nendega peaaegu ühtegi sõna ja veetis üha rohkem aega siin mäe otsas üksi. Kuid sellele vaatamata olid tal kodus vendade tööd.

      Natalie läks tagasi fuajeesse ja kaalus, kas minna trepist üles või sammuda pikemat koridori mööda edasi. Kaarjas trepp oli liiga huvitav, et seda tähelepanuta jätta, nii et ta läks ülemisele korrusele ja leidis end ruumist, mis oli ilmselt külalistuba, kus olid lai voodi, kummut, mille peal seisis telekas, ja väike kirjutuslaud. Toast pääses otse vannituppa, kus oli kõik vajalik olemas.

      Natalie üritas end peeglist nähes mitte karjatada. Ta pruunid juuksed olid kuivades krussi tõmbunud. Küll on kahju, et tal pole fööni ega ühtki korralikku soenguvedelikku.

      Ta läks trepist alla ja pikka koridori mööda edasi ning jõudis kabinetti, kus oli suur kirjutuslaud ja palju raamatuid. Küllap meeldis Ronanile siin istuda ja oma raha kokku lugeda, mõtles ta endamisi naeratades. Toast väljudes vaatas ta vasakule. Koridoris oli veel vaid üks uks ja ta teadis, et see viib Ronani magamistuppa. Tal oli küll kiusatus sinna minna, kuid ta võttis end kokku. Ta ju tutvus majaga, mitte ei nuuskinud Ronani taga. Pealegi oli ta seda vannituppa minnes juba vilksamisi näinud. Ta teadis, milline see tuba on, kuigi oleks tahtnud imetleda Ronani toakaaslast haldjat. Otsustanud käituda viisaka külalisena, läks ta tagasi fuajeesse, haaras oma koti ja kõndis sellega kööki.

      Ta istus laua äärde ja võttis kotist lameda plastkarbi. Avanud karbi, lappas ta paberilehti, kuni leidis tumerohelise. Ta uuris seda hetke ja asus siis voltima.

      Vähem kui kahe minuti pärast oli tal valmis origami-draakon. Pesuruumist kostis piibitamist, mis andis teada, et pesumasin on tsükli lõpetanud. Ta tõusis püsti, pani oma riided ja linad kuivatisse ning jättis väikese draakoni Ronani kabinetti kirjutuslauale.

      Tagasi kööki minnes märkas ta kahte ust. Üks viis garaaži ja teine järgmisse koridori. Ei, see polnud õige. Tegu oli katusealuse käiguga, mille seinad olid klaasist, nii et sealt avanes mõlemast küljest vaade tormile. Põrand oli kaetud kividega. Ta hingas enne esimese sammu astumist sügavalt sisse. Edasi minnes sai ta aru, et klaas on kumer. Käigu teises otsas oli uks. Mille ees oli lukk. Ta katsus linki. Uks avanes palju väiksemasse fuajeesse. Jälle uksed. Üks uks oli lahti, teine kinni. Ta astus avatud ukse juurde ja vaatas pühasse paika.

      Ronani ateljee oli tohutu suur – võib arvata, et mitusada ruutmeetrit. Laed olid meeletult kõrged. Ateljees oli kaks ahju, kõikjal tööriistad. Pingid, kastid, klaasi valmistamise toormaterjalid, vastasseinal käsil oleva töö üks ühele joonis.

      Vasakul oli imeilus luik, paremal sama rabav draakon. Nende vahel oli kolm meetrit ruumi ja selle jooksul transformeerus üks teiseks. Juba paberil oli see lausa imeline, aga valmis kuju tuleb täiel määral klaasist.

      Samasugune joonis oli ka galerii ateljees. Natalie teadis, et mõned kompositsiooni osad on juba valmis, aga suur osa oli veel teha ja peamiselt sellepärast, et Ronan ei töötanud viimasel ajal. Isegi praegu olid ahjud külmad ja pimedad.

      Talle turgatas sekund liiga hilja pähe, et ilma kutsumata stuudiosse tulemine on märksa tõsisem piiririkkumine kui Ronani magamistuppa sisenemine. Ronan oli kunstnik ja see oli...

      „Natalie?“

      Natalie võpatas läheneva Ronani häält kuuldes. Melanhoolne ja nägus Ronan ilmus hämarusest nähtavale.

      „Kõik korras?“ küsis Ronan.

      Ta ei tundunud vihane ega pahane, et Natalie on tema ateljees – ja see oli suur kergendus. Nataliel õnnestus naeratada.

      „Jah, pesen pesu. Sellega läheb kõik kenasti.“ Mis asja! Kui lame vastus, aga Ronan oli teda ehmatanud.

      „Rääkisin teekoristusbrigaadi ülemaga. Tee siit mäest alla on kinni. Nad üritavad teha tee langenud puudest puhtaks nii kiiresti kui võimalik, aga enne peab torm üle minema ja peateed tuleb kõigepealt korda teha.“

      Ta jäi hetkeks vait, just nagu ootaks Natalie reaktsiooni. Natalie kordas mehe öeldud sõnu ja taipas alles siis nende tähendust. Ta ei pääse siit niipea mitte kuskile.

      „Nii et ma olen siis siin vangis. Anna andeks. See ei meeldi sulle ilmselt üldse.“

      Ronani murelik ilme asendus küsivaga. „Sa jäid oma autost