Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat. Susan Mallery

T-särgi, sokkide, pusa ja dressipükstega.

      „Need on sulle küll liiga suured, aga sa pead ju seniks midagi selga panema, kuni su riided kuivavad. Kui saad siin ühele poole, peseme su riided ära.“

      „Tõesti või?“

      Ronan läks tagasi paneeli juurde ja vajutas veel ühele nupule. Paar sekundit hiljem hakkas vesi voolama ja dušikabiin täitus auruga.

      „Nüüd lähen ma ära,“ ütles Ronan. „Käi duši all. Ära kiirusta. Kui oled keha soojaks saanud ja kuivad riided selga pannud, otsi mind üles. Olen köögis.“

      Ei ootagi teda voodis? See mõte käis Natalie peast läbi ilma vähimagi hoiatuseta ja pani ta mõtlema, kas ta oli ehk tõesti pea ära löönud. Ronan nägi teda parimal juhul kasuliku kontoritehnika ja väikese õe vahepealse asjana. Halvimal juhul aga käis ta mehele närvidele. Reeglina ei meeldinud meestele naised, kes käisid neile närvidele. Ja lisaks kõigele oli ju veel see haldjas. Sellega ei õnnestuks kellelgi võistelda.

      „Kuidas ma duši kinni keeran?“ küsis ta.

      Ronan osutas punasele nupule, millel oli sõna „Kinni“.

      „Ah soo. Väga hea. Sellega saan ma hakkama.“

      „Selles pole mul vähimatki kahtlust. Nüüd mine duši alla.“

      „Ära kamanda mind. Ma tegin suure heateo, kui sõitsin üles mäkke, et kontrollida, ega sa ole surnud. Ja mul pole aimugi, mida ma oleksin siis teinud, kui oleksin leidnud eest laiba. Nii et tegelikult on see sinu süü. Sa oleksid võinud saata meili.“

      „Seda sa juba mainisid.“ Ronan osutas dušile. „Mine juba.“

      Natalie osutas uksele. „Kao siit.“

      Mehe suunurk kerkis. „Saab tehtud.“ Ta keeras ringi ja väljus vannitoast.

      „No käib vast närvidele,“ torises Natalie märga, porist ja keha külge kleepunud kleiti üle pea sikutades ja seda põrandale visates. Seejärel pani ta prillid kapile. Kuid ta lausus need sõnad suurema energiata ja duši alla astudes tabas ta end naeratamast.

      RONAN sulges vannitoa ukse ja väljus magamistoast. Ta seisatas lävel, keeras ringi ja vaatas akna all seisvat skulptuuri. See näis isegi tormi hämaras valguses peaaegu elav.

      Tema oli selle loonud, ta oli kavandanud terviku moodustavad eraldi segmendid, oli mänginud värviga, kuni leidis õige kombinatsiooni, ja oli äratanud selle vendade abiga elutust klaasist ellu. See kuju oli üks ta parimaid. Ta võis olla selle üle uhke. Ta hoidis kuju, sest võis arvata, et tal ei õnnestu luua midagi sellest paremat. Viimaste kuude jooksul oli ta avastanud, et tal ei õnnestunud enam õieti midagi teha. Tema anne ja loovus olid läinud ja tal polnud aimugi, kuidas neid tagasi saada.

      Ta keeras aknale selja ja läks kööki. Sinna jõudnud, keetis ta tee jaoks vett ja läks siis sahvrisse, et näha, mida ta osa-ajaline majapidajanna oli toonud, mis võiks Nataliele meele järele olla. Ta otsustas soojendada purgi kanasuppi ja pani selle kaussi, et supp mikrolaineahjus soojaks lasta.

      Mäeküljel elamisel olid oma voorused. Siin valitses rahu ja vaikus ning polnud vaja karta juhuslikult läbi astuvaid külalisi. Puuduseks oli aga see, et läheduses polnud ühtki restorani, kust süüa kaasa osta, ja kui ilm keeras ära – mida juhtus paar korda aastas – oli ta kas mäe all või selle otsas vangis.

      Ta tõi sülearvuti ja logis Happily Inc maakonna veebilehele ning vangutas piirkonna kaarti uurides pead. Juba praegu oli mitu mudalaviini ja blokeeritud teed. Tal oli tunne, et Natalie jääb mõneks ajaks tema külaliseks.

      Ta saatis vend Nickile meili, milles andis teada juhtunust ja sellest, et Nataliega on kõik korras, ning vaatas siis aknast paduvihma ja kõva tuult. Tal polnud aimugi, mismoodi Natalie oli oma vana vaevu liikuva autoromuga mäkke jõudnud. Lausa uskumatu, et teda võidi saata niisuguse ilmaga niisuguses autos teele. Kui ta kord tagasi linna pääseb, tuleb öelda paar karmi sõna vendadele ja galerii omanikule Atsukole, kes oli ühtlasi Natalie ülemus. Nad peaksid Natalie eest paremini hoolitsema.

      „Sa oled kuidagi raevunud olemisega,“ ütles kööki astuv Natalie. „Kas ma olen oma pelga siinviibimisega jõud tasakaalust välja löönud? Kas sellepärast, et ma olen naine? Kas ma häirin sinu mehelikku energiat?“

      Ronan naeratas peaaegu tahtmatult. „Ma saan sinu energia kõrvale juhtimisega väga hästi hakkama,“ ütles ta.

      „Nuuh... Naised on juba sajandeid meeste energiat häirinud. See on osa meie salapärast.“

      „Kas „nuuh“ käis tõesti sinu vastuargumendi juurde?“

      „Käis jah ja see mõjus.“

      „Kas seda nimetatakse nüüd nii?“

      Ta vaatas, kuidas Natalie köögis ringi käis. Vaatamata naise kehavormidele olid laenatud riided talle liiga suured. Ronan oli ligemale sada üheksakümmend sentimeetrit, Natalie aga kõigest meeter kuuskümmend. Ta pidi hoidma dressipükse ühe käega üleval ja pusa ulatus talle poolde reide.

      Dušš oli ta meigi maha pesnud ning ta nägi välja noor ja kaitsetu. Ta tavaliselt lainesse hoidvad juuksed olid märjad ja rohkem lokkis, kui Ronan oleks osanud arvata. Krussis juuksed ulatusid õlgadeni.

      „See on lausa ime, et sa jõudsid terve nahaga kohale,“ ütles ta. „Täiesti uskumatu, et mu vennad ja Atsuko saatsid su tormiga teele. Sinu romu pole turvaline auto.“

      Natalie näkku ilmus süüdlaslik ilme. „Jah, noh, ma pidin võtma Nicki neljarattaveoga kastika, aga see on nii suur ja ma ei tunne end selle roolis hästi ja ma ei võtnud seda. Ära ole nende peale kuri. Nad ei teadnud.“ Ta pidas pausi. „Nüüd juba ilmselt teavad.“

      Hea seegi – nüüd pole vaja vendi läbi peksta. Omal ajal oleks ta võtnud mõne neist või kõik suurima rõõmuga ette, aga viimasel ajal oli tal komme pigem selg keerata kui midagi ette võtta. Ja see võttis tema praeguse meeleseisundi üsna hästi kokku.

      Natalie lükkas punaste raamidega prillid aevastades ninal kõrgemale. „Kas see on supp? Kas sa tegid mulle süüa?“

      „Tegin lausa purgi lahti ja puha.“

      „Oled sina vast tüüpiline mees.“ Natalie istus naerdes saare äärde pukile. „Nüüd võid mulle supi ette anda.“

      „Võin või? Sa lubad mul seda teha?“

      Ronan sai aasimise eest tänutäheks naeratuse.

      Natalie oli oma loomult päikeseline inimene. Ta oli alati heas tujus, alati elevil kõigest, mis elul talle pakkuda. Ronan leidis, et see peaks talle vist närvidele käima, aga ei käinud. Nataliega koos olles tundus kõik kuidagi parem. Tal oli hea meel, et Nataliega polnud õnnetust juhtunud. Natalie oli rõõmsameelne, hea huumorisoonega ja andekas, kuigi talle tundus, et viimase väitega poleks Natalie nõus. Tema enda sõnul ta üksnes mängis paberiga.

      Ronan oli aga teist meelt. Natalie oli andekas kunstnik, kelle väljundiks oli paber, tema tööd olid ainulaadsed. Natalie ise ütleks, et ta on ikka veel alama klassi nälgiv kunstnik, aga Ronan oli kindel, et kunagi saabub ka tema tähetund.

      Ta pani Natalie ette supikausi ja paki kalakujulisi küpsiseid. Valanud keeva vee kruusi, ulatas ta Nataliele karbi, kus olid mitut sorti teekotid. Natalie valis tee ja pistis koti kuuma vette. Ronan toetus vastu kappi.

      „On sul siin vast elu hästi korraldatud,“ ütles Natalie, kui oli suppi maitsnud. „Küpsised, tee, supp. Ma tean, et sa ei käi ise toidupoes.“

      „Minu sahvri ja külmiku eest hoolitseb majapidamisteenust pakkuv firma. Ja nemad pesevad ka pesu.“

      Väljas ulgus tuul. Natalie tõstis pilgu valgustitele. „Isegi ei vilgu. Generaator?“

      Ronan noogutas. „Saan linnast vee ja elektri, aga kui ilm keerab ära, võib elekter mitmeks päevaks kaduda.“

      „Ja