Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat. Susan Mallery

teeb ühe pahanduse teise järel. Vaene Mathias. Koer oli vast kümme minutit ateljees, kui lõhkus juba kümmekond Mathiase tööd ära. Ja seda tegi ta kogemata. Kujuta ette, mis saab siis, kui ta selle sihipäraselt ette võtab.”

      Carol kirtsutas nina. „Kas temaga on kõik korras? Ega ta klaasikilde käppa astunud?”

      „Kõik on korras. Selles mõttes tal veab. Temaga ei juhtu iial midagi. Kõik teised tõmmatakse keerisesse, aga Sophie väljub sealt ühes tükis ja tervena.”

      „Nick liialdab,” ütles Pallas. „Mina olen üksnes ta pilte näinud, aga ta on nii armas. Mathiase pärast pole vaja muretseda.”

      Nick turtsatas. „Räägi seda temale,” lausus ta peaga ukse suunas osutades.

      Carol keeras pead ning nägi sisse astumas Mathiast, kelle kõrval jooksis väike koer ning kel oli kaenla all koera magamisase. Sophie silmad särasid, saba võnkus. Ta oli läbi ja lõhki õnnelik koer.

      „Oh, jah, ta on tõeline vanakurat,” pomises Carol. „Peaksime veel viimast võimalust ära kasutama ja plehku pistma.”

      „Aasi aga pealegi, küll sa näed,” lausus Nick hoiatavalt.

      Kui Mathiaselt ja Sophie lauale lähenesid, märkas Carol, et koer kannab punast teenistuskoeravesti. Ta suunurgad tõmblesid.

      Mathias pani lauda jõudes koera aseme põrandale. „Suu kinni,” torises ta. „Sul pole aimugi, mis ma olen pidanud viimase paari tunni jooksul üle elama.”

      Carol vaatas Mathiaselt koerale ja tagasi. „Kas sa vajad emotsionaalset tuge?” küsis ta mesimagusalt. „Kas ta aitab mälestuspilte esile manada või on tema töö pigem seksikaid pruutneitsisid eemal hoida?”

      „Väga naljakas.” Mathias vajus toolile. „Ma ei saanud teda üksi koju jätta. Temale on kõik uus. Ema ütles, et ta on paberitega teenistuskoer, nii et panin talle vesti selga ja võtsin ta kaasa.”

      „Kui kena,” lausus Pallas. Ta pöördus Nicki poole. „Näed, kõik laabub ju kenasti.”

      Nick muheles. „Mhmh. Räägi talle.”

      Mathiase nägu tõmbus pilve. „Ta on olnud minu juures kõigest viis tundi. Ma ei suuda temaga kuud aega vastu pidada. Temal on rohkem varustust kui kogu NFL-i meeskonnal. Rihmad, kaelarihmad, asemed, mängasjad, teenistusvest. Ema jättis mulle kaustikutäie juhiseid. Kakskümmend kuus lehekülge! Kakskümmend kuus!” Ta köhatas ning langetas siis häält. „Tal on konservid, kuivtoit, maiused, kirburohi.”

      „Kakakotid?” küsis Carol, püüdes mitte naerda. „Sa ju ikka tead, et koerad kakavad? Tavaliselt jalutamise ajal. Kotte on vaja selleks, et korjata kaka üles ja kanda seda kaasas, kuni jõuad koju ja saad selle ära visata. Oh, ja vaata, et sa seod koti korralikult kinni, sest – noh, tead küll – see ju haiseb.”

      Mathias vahtis talle otsa. „Lõpeta!”

      Nick vangutas pead. „Kuule, vennas, kaka koha pealt on tal tõesti õigus. Seda teeme me ju kõik.”

      „Suur tänu põhjaliku ülevaate eest.” Mathias andis ettekandjale märku. „Minule palun õlu ja oleks tore, kui saaks kiiresti.”

      Ka teised esitasid joogitellimused ning siis naeratas Pallas Mathiasele. „Ära muretse, küll kõik laabub. Sophie on tore tüdruk. Tema selts meeldib sulle kindlasti.”

      „Sul õnnestub vast temalt isegi midagi õppida,” lisas Carol. „Koerad on truud kaaslased. Muidugi võib see sinus tekitada liigset ebamugavust.”

      „Kas sinu arust on see naljakas?”

      „Ma tean, et see on naljakas,” kinnitas Carol. „Kuule, ta on ju koer. Koerad on olnud inimeste sõbrad kümneid tuhandeid aastaid. Ja sina elad selle kuu ka üle.”

      Mathias polnud sugugi sellise näoga, nagu jääks seda uskuma.

      Joogid toodi lauda ja mäng algas. Turniiriõhtul mängiti seni, kui igas lauas oli üks võitja ja nemad mängisid seejärel seni, kuni alles jäi vaid üks.

      Täringud hakkasid veerema, liiguti ühest ruumist teise, kõrvaldati kahtlusalused ja relvad ning kõrvale jäänud mängijad astusid nende laua juurest läbi, et öelda Sophiele tere ja poetada talle peekoni- ja burgeripalakesi. Sophie võttis pakutu ettevaatlikult vastu ja lakkus tänulikult maiuspalatooja kätt.

      Mathias reageeris üle. Oli näha, et Sophie oli saanud korraliku väljaõppe ning oli harjunud inimeste seas olema. Mathias ja Nick püüdsid näidata teda tegelikult halvemas valguses – nii meeste moodi! Kuu aega väikese armsa koeraga oli just see, mida Mathias vajas.

      KOLMAS PEATÜKK

      MATHIAS oli näinud suurt vaeva, et Sophiele reeglid selgeks teha. Sophie oli külaline ja pidi Mathiase sõna kuulama ja tema käske täitma. Ja kuna ta oli külaline, siis pidi tema magama elutoas, mitte Mathiase magamistoas. Aga kui saabus aeg voodisse minna, mõistis Mathias, et elutuba on suur ja pime ja tema toast kaugel. Ilmutamaks valmidust minna kompromissile, pani ta koera aseme oma toa ukse taha. Ütles koerale head ööd ja sulges ukse.

      Kaheksa kuni kümme sekundit laabus kõik kenasti, aga siis hakkas Sophie niutsuma. Esialgu üksildusest vaikselt, aga peagi kurbusest ja kannatusest lausa ulguma.

      Mathias pani padja pea peale, aga see ei aidanud. Ta rahustas end mõttega, et Sophie saab sellest üle ja jääb magama. Veerand tundi hiljem oli ta sunnitud tunnistama, et Sophiel on väga vinged kopsud. Mathias tõusis voodist, sammus ukse juurde ja tõmbas selle äkilise liigutusega lahti. Hala katkes ja Sophie liputas saba, just nagu öeldes: „Tere! Ma teadsin, et sa oled seal toas. Kas ma tohin sisse tulla?”

      „Ei,” lausus Mathias kindlalt. „Ole vait. Jää magama.”

      Saba liikus aeglasemalt.

      Mathias sulges uuesti ukse, kuid ei jõudnud veel voodissegi, kui hala algas uuesti.

      Kümme minutit hiljem viis ta koera aseme oma tuppa ja pani nurka maha. „Ainult täna ööseks,” lausus ta nii karmil toonil kui võimalik. „Saan aru, et sa tunned emast puudust. Aga sa pead õppima iseseisvust, selge?”

      Sophie istus saba liputades oma asemel.

      „Head ööd!”

      Mathias kustutas tule.

      Ühest sekundist sai kümme. Sophie oli vait. Mathias vabanes pingest ja sulges silmad, kui kuulis midagi laia voodi jalutsisse pingile ronimas. Ja kohe varsti oli tunda, kuidas Sophie kriibib tekki, keerutab end ringi ja vajub potsatusega voodile – ning pigem Mathiase kui oma poole peale. Veel enne, kui Mathias jõudis otsustada, mida ta peaks nüüd õieti tegema, kostis ohe ja seejärel Sophie norsked.

      Mathias rahustas end lakke vahtides mõttega, et see on kõigest kuuks ajaks. Ta suudab seda taluda. Asi ei saa ju enam hullemaks minna.

      AGA läks. Mathiasel õnnestus magada oma koeraunenägusid nägeva Sophie norskamisele, nohisemisele ja tõmblemisele vaatamata. Hommikul lasi ta koera õue, enne kui talle süüa andis. Koerakonservi lõhn oli juba isegi vastik, aga sellele tuli lisada kuivtoitu ning täpselt veerand klaasi sooja (aga mitte liiga kuuma) vett ning kõik see läbi segada. Ema oli käskinud segada sinna sisse veel purustatud praepeekoniviilu, aga Mathias leidis, et see oleks juba liig.

      Sophie kugistas oma hommikusöögi alla juba enne, kui Mathiase kohvimasin oli talle kruusitäie kohvi keetnud, ning vahtis Mathiasele otsa niisuguse ootusrikka ilmega, nagu tahaks veel.

      „Selles küsimuses pead sa emaga rääkima,” lausus Mathias. „Mina mõõtsin kõik täpselt välja. See on sinu hommikusöök. Midagi muud ei ole.”

      Lootus koera pruunides silmades kustus ja saba käis aeglasemalt. Kohvikruusiga tagasi magamistuppa minnes püüdis Mathias teda kõigest väest ignoreerida.

      Hommikused toimetused koos Sophiega olid hoopis teistmoodi kui üksinda elades. Esiteks oli