Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat. Susan Mallery

pool parklat. Sa peaksid enne lahkumist Atsukoga kohtuma. Atsuko müüb meie töid.”

      „Teen seda järgmine kord. Lähen kohe tagasi lennujaama, et oma lennule jõuda.”

      Veel enne, kui Mathias jõudis küsida, miks ta üldse siis siia tuli, jätkas ema: „Me isaga sõidame ära. Tema peab loenguid ja teeb demonstratsioone. Nii põnev on näha, kuidas talle langeb osaks tähelepanu, mida ta väärt on.”

      Mathias üritas kõigest väest mitte silmi pööritada. Tähelepanust ei olnud Ceallach Mitchellil küll puudust. Tema universumis oli tema Päike ja kõik teised keerlesid tema suuruse ja valguse ümber.

      „Oleme ära umbes kuu aega ja tuleme siis Deli ja Maya pulmadeks siia tagasi.”

      „Väga tore,” lausus Nick. „Nii et miks sa siis läbi astusid?”

      Elaine pöördus Mathiase poole, just nagu oleks see täiesti selge. „Keegi peab ju meie äraolekul Sophie eest hoolitsema.”

      Mathias pillas koerarihma käest. Koer läks kohe nuuskima. „Ei. Mitte mingil juhul. Ma ei saa.”

      „Saad küll. Ta on väga armas ja sa armastad teda.”

      Armastama oli kaugelt liiga palju öeldud. See koer meeldis talle... eemalt. Ta ei olnud sugugi halb koer – mitte just päriselt. Asi oli pigem selles, et ta oli uudistava loomuga ja kuulas sõna üksnes siis, kui see temale sobis. Kui viie kilomeetri raadiuses juhtus olema mõni pahandus, leidis Sophie selle üles, püherdas selles ja tõi selle jahisaagina koju.

      Ema pilk muutus teravaks. „Nick ei saa teda võtta. Nemad Pallasega on armunud ja Sophie oleks neil üksnes jalus.”

      Nicki ilme väljendas rahulolu. „See on tõsi.”

      „Sinul on suur maja,” jätkas ema. „Aiaga. Sophie tunneb end sinu juures hästi ja see on ju kõigest kuuks ajaks. Pealegi on tema eest hoolitsemine hea...”

      Ta sõnad katkestas klaasiklirin. Kõik pöördusid haukuva Sophie poole, kes põgenes eemale valmis klaastaldrikuid, -kausse ja klaase täis riiuli juurest. Mathias ei näinud täpselt, mis juhtus, aga võis arvata, et süüdlaseks oli Sophie pidevalt liikuv saba.

      Elaine jooksis koera juurde. Mathias järgnes talle kirudes. Koer tuleb hoida klaasist eemal, muidu võib ta veel viga saada. Aga kui nad talle lähenesid, leidis õnnelik koer, et tegu on vahva mänguga, ning pani plehku.

      „Käes!” hüüdis Nick koera poole sööstes.

      Sophie põikas kõrvale, lõi sabaga maha ühe kahest kausist, mis Mathias oli sel hommikul teinud, ning põgenes ruumi teise otsa. Mathiasel õnnestus pääseda talle nii lähedale, et astuda rihma peale, mille peale koer jäi seisma. Mathias haaras koera sülle ja viis ta kaugemale. Sophie lakkus rõõmsalt ta lõuga.

      Elaine naeratas. „No näed nüüd! Sa saad temaga kenasti hakkama.”

      Mathias ise poleks küll seda öelnud. Aga ta oli piisavalt tark saamaks aru, et on alla jäänud. Ta võiks karjuda ja kurta ja teha end lolliks, aga lõppkokkuvõttes oli Elaine ikkagi ta ema, ta armastas ema ega saaks talle ei öelda. Mis tähendas, et sel päeval oli üsna sitt tema nahas olla.

      ESMASPÄEVAÕHTUTI olid Mängusaali pubis turniirid. Kuna siinset majandust juhtisid pulmad, töötas kogu Happily Inc nädalavahetustel. Esmaspäev oli traditsiooniline peoõhtu ja paljud elanikud üritasid enne järgmise pulmaseltskonna linna saabumist pisut meelt lahutada.

      Mängusaali pubis mängiti kõiki teadaolevaid lauamänge ning esmaspäevi tähistati seal erinevate võistlustega. Suvel oli noorte Monopoli-võistlus. Hungry, Hungry Hippo õhtu, infomängud, kabe, male.

      Carolile meeldisid esmaspäevaõhtud. Varem nautis ta võimalust sõpradega lõbusalt aega veeta. Viimasel ajal pakkus talle sama suurt huvi seltskond, kes turniirideks kohale kogunes. Sellest hetkest peale, kui ta oli tulnud mõttele osta oma üksildasele kaelkirjakule kaaslased, oli ta pidevas rahakogumismeeleolus. Linna peal olid annetustekastid ja Mängusaali esmaspäevaõhtustest tuludest läks üks osa „Milliele karja ostmise” fondi.

      Ta tervitas laudade vahel liikudes tuttavaid. Baariletini jõudes raputas ta kaelkirjakunahamustrilist karpi ja tundis selle raskust tajudes rõõmu. Jah, raha tilkus küll sisse aeglaselt, aga vähemalt tilkus. Kaelkirjakuid osta polnud odav, samuti polnud odav neid transportida. Tee peal vajaliku majutuse jaoks on vaja lisaraha, samuti söötmise jaoks. Millie lemmikud kitsemurakalehed olid kallid.

      Aga asi liikus ja just see oligi kõige olulisem. Carolil oli vaja, et ta lemmik oleks õnnelik.

      Veendunud, et karp on täis, heitis ta pilgu tahvlile, et näha, mis on selle nädala võistlus, ning ta nägu läks naerule.

      „Sa oled kuidagi väga heas tujus,” märkis talle lähenev sõbranna Pallas. Nad kallistasid.

      „Mulle nii meeldib „Clue„ mõrvamüsteerium.”

      Pähkelpruunide silmade ja sõbraliku naeratusega brünett Pallas oigas. „Nojah, sina mõtled ilmselt alati välja, kes mida ja kus tegi. Minul see aga ei õnnestu. Liiga palju järje pidamist.”

      „Sellepärast tulebki märkmeid teha.”

      „Mis mäng see on, kui teed märkmeid! Kas tuled täna meie lauda?”

      „Ikka.”

      Nad läksid oma lauda. Mõni sekund enne nende kohale jõudmist meenus Carolile, et Pallas istub arvatavasti koos oma kihlatuga. Nick oli väga tore inimene – ta meeldis Carolile väga. Probleem oli hoopis tema vennas. Sest Carol polnud sugugi kindel, et tahab veeta terve õhtu alati nii uneleva pilguga Mathiase kõrval.

      Kuigi Mathias ei märkakski ju teda. Tema polnud glamuurne ega eriline – tema oli loomade kuningriigis selline emane, kellest alfaisased üle vaatavad. Kuigi ta aasis Mathiase kallal pruutneitsite pärast, oli Mathiase tüüp tegelikult palju spetsiifilisem kui lihtsalt suvaline pulmas osalev naine. Teda tõmbas pulmadeks linna sõitnud kõige ilusamate, kõige naiselikumate, kõige veetlevamate üksikute naiste poole.

      Ühesõnaga – mitte tema poole.

      Nad võtsid Pallasega kohad sisse teineteise vastas ja heitsid siis pilgu menüüle. Turniiriõhtutel olid selle päeva mängu jaoks spetsiaalsed joogid ning kerged eined. Carol jõi tavaliselt jääteed ega puudutanud kokteile. Ta pidi hommikul vara tõusma, et minna loomi söötma.

      Pallas istus näoga ukse poole. Carol ohkas, nähes, kuidas sõbranna nägu lõi õnnest särama. „Las ma pakun. Chris Pine astus just sisse?”

      „Veelgi parem.” Pallas tõusis püsti. „Nick jõudis kohale.”

      Nick ja Pallas kallistasid. Nick suudles Pallast hetke kauem kui viisakas ning naeratas siis Carolile. „Kuidas läheb? Kas oled kuulnud, mis Mathiasega juhtus?”

      Nick näis liiga heatujuline selleks, et asi saaks olla halb, mõtles Carol pead raputades. „Olen kogu päeva savannis olnud. Mis siis juhtus?”

      Pallas pööritas silmi. „Ära pööra talle tähelepanu. Ta on lihtsalt õel.”

      „Ei ole,” vaidles Nick Pallase kõrval istet võttes. „Aga pean tunnistama, et mul on hea meel, et see on tema.” Nicki nägu läks taas naerule. „Ema astus koos Sophiega läbi.”

      Carol üritas saada sotti, mis siin naljakat on. Kuigi ta oli Elaine Mitchellist kuulnud, polnud ta teda kohanud ning tal polnud aimugi, kes on Sophie. Kas mõni õde või nõbu? Mööda ta selga jooksis külm jutt mõtte juures, et võib-olla toodi Mathiasele mõni ta vana pruut. Mingil seletamatul põhjusel häiris see mõte teda väga.

      Pallas pani käe Nicki omale. „Kallis, temal pole aimugi, kes on Sophie, nii et ta ei saa naljale pihta.”

      „Sophie on beagle. Ema koer. Vanemad lähevad kuuks ajaks reisile ja ema tõi Sophie Mathiasele hoida.” Nick hirnus. „Mina olen armunud, nii et mind säästeti.”