Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat. Susan Mallery

just kõige parem. Käi enne magamaminekut kindlasti duši all, muidu võtavad linad selle haisu külge.”

      „Väga hea nõuanne. Suur tänu.”

      „Minu meeslitsist naaber.”

      Carol lausus need sõnad erilise energiata – peamiselt sellepärast, et sel polnud mingit mõtet. Mathiast ei häirinud mitte miski. Kuigi ta oli kunstnik, ei käitunud ta sugugi tüüpilise morni ja mõtliku kunstniku moodi. Kui jätta välja Mathiase kahtlane maitse oma voodipartnerite osas, polnud temas õieti midagi sellist, mis ei olnuks meeldiv, ja Carol pidi tunnistama, et sisimas oli ta Mathiase fänn.

      „Oled sa kunagi selle peale mõelnud, et peaaegu kõik kergemeelsele käitumisele viitavad halvustavad sõnad käivad naiste kohta?” Mathias vaatas talle otsa. „Lits, hoor. Neid tuleb modifitseerida, nii et need käiksid ka meeste kohta.”

      „Aga mängur või kommionu?”

      „Mänguriks nimetamise vastu pole ühelgi mehel midagi ja mina arvan, et „kommionu” pole aastast 1979 mitte ükski hing kasutanud.”

      Carol itsitas. „Pole tõsi. Seda pruugitakse pidevalt.”

      Mathias vaatas talle otsa, kuid ei lausunud sõnagi.

      „Okei, vast ehk mitte pidevalt, aga üsna palju.”

      „Carol, Carol, Carol, sa oled nii süütuke.”

      „Pärast ööd mõnega sinu naistest on see ilmselt üsnagi värskendav.”

      „On tõesti, kuigi pean ütlema, et ma ei saa aru, miks küll pruutneitsid sulle ei meeldi.”

      „Asi pole mittemeeldimises. Mina ei saa lihtsalt aru, mida sina neis näed. Või mida nemad sinus näevad.”

      Viimane oli vale. Mathias oli väga lahe ning seetõttu võluv ja nii seksikas, et olla vastupandamatu. Carol oli valmis tunnistama, et isegi temal oli Mathiasega seoses mõni fantaasia. Kuigi tema ei reageeriks neile – ta teadis, kus on tema koht siin maailmas. Tema oli ilmetu emapaabulind, Mathias aga klassikaline isapaabulind. Mathiasel polnud vähimatki põhjust teda märgata ja kui ta isegi juhtuks seda tegema, siis Mathias oli üheöösuhetemees, selline asi oli aga Carolile vastuvõetamatu. Tema oli pigem selline, kes peaks enne armuma.

      „Mina näen neis seda, et nad on hommikul läinud,” lausus Mathias püsti tõustes. „Ja mis puutub sellesse, mida nemad minus näevad, siis kas see pole silmaga näha?”

      Ta andis käe. Carol võttis ta käest kinni ja Mathias tõmbas ta jalule. Niipea, kui Carol leidis tasakaalu, lasi Mathias ta käest lahti, kummardus, võttis maast Caroli jope ja pani selle ta õlgadele.

      „Tule nüüd, mu väike loomakaitsja. Viime su voodisse. Hommik saabub varakult ja lehmad tahavad süüa.”

      „Peaksin sulle selle eest ühe tõsise obaduse andma,” torises Carol, kui nad tema auto poole sammusid.

      „Milline vägivald! Sa peaksid omaks võtma lehmade mantra olla loodusega üks.”

      „Kui sa ütled veel üks kord lehm, siis ma tõesti...”

      Mathias avas talle autoukse ja Carol istus rooli. Nende silmad olid peaaegu ühekõrgusel.

      „Mida sa siis teed?” küsis Mathias.

      Auto laetuli valgustas mehe näojooni. Ta silmad olid tumedad ja ta naeratus peaaegu pimestas Caroli oma säraga. Ta õlad olid laiad ja ta keha oli lihvitud nagu mehel, kas kasutab oma igapäevatöös lihaseid.

      Nagu Mathiase läheduses aeg-ajalt ikka ette tuli, meenus Carolile, et ta on kahekümnendates naine, kes polnud juba kaugelt liiga pikka aega ühegi mehega olnud. Mathias pidi teadma, mis mõju ta avaldab – tal oli ju küllaga praktikat.

      Kuigi Mathias ei tunneks ju tema vastu huvi. Carol ei vastanud Mathiase peamisele kriteeriumile, mille kohaselt naine pidi kohe linnast kaduma, ning Carol polnud ju ka eriline. Või siis vähemalt mitte nii eriline, et Mathiase-suguseid mehi ahvatleda.

      „Õpetan sebrad sinu aeda kakama. Kas sa oled sebrakakat nuusutanud? Selle kõrval kahvatavad kõik parfüümid.”

      Mathias naeratas. „On aeg soovida sulle head ööd.”

      „Head ööd.”

      Mathias sulges ta autoukse ja läks oma auto juurde. Carol sõitis edasi, Mercedes otse ta sabas. Mõne kilomeetri pärast keeras Carol oma maja ette. Mathias vilgutas tulesid ja sõitis edasi. Hetkeks kadus ta auto väikese künka taha ning siis nägi Carol seda teiselt poolt välja ilmumas. Tuled keerasid Mathiase maja ette, vilgutasid taas kaks korda ning kadusid garaaži.

      Carol seisis pimeduses, kuni süttisid tuled – sedakorda loomakaitseala serval asuvas suures majas. Caroli saja kümne ruutmeetrine maja oleks mahtunud kenasti Mathiase viie auto garaaži ja ruumi oleks jäänud veel ülegi, siiski oli Mathias tema lähim naaber. Siin ta oli – elas jõukate maailma piiri peal, kuid püsis suurima rõõmuga oma poolel.

      Carol keeras majaukse lukust lahti ja astus sisse. Ta lükkas saapad jalast ja läks otsemat teed magamistuppa ning jõudis vaevu teksad jalast ajada, enne kui vajus ohates voodile.

      Bronwini tõttu saabub hommik liigagi varsti. Erinevalt sellistest inimestest, kes elasid vaatega lossides, pidi Carol ärkama koos päikesega. Tema karjale ei meeldinud hommikusööki oodata.

      Carol vajus kähku unne, kuid nägi imelikku und, kuidas lendab koos lehmadega ja Mathias palub, et ta suudleks teda. Ta ärkas äratuskella tungiva tirina peale ning teadmisega, et neist kahest asjast olid lendavad lehmad märksa tõenäolisem.

      MATHIAS astus paljajalu terassile. Aeg oli veel varajane ja maapinda kattis kerge udu, mis võis olla varahommikuse kastmise tulemus, aga tema eelistas romantilisemat seletust. Seda nõudis tema kunstnikuolemus.

      Ta istus oma lemmiktooli, pani kohvi ja visandiploki enda kõrvale lauale ning valmistus ootama.

      Ta ei osanudki öelda, millal see rituaal täpselt alguse oli saanud. Ju vist varsti pärast Millie saabumist. Ta ei osanud öelda, miks Millie avaldas talle teistest loomadest suuremat mõju. Ta oli ju vaid kaelkirjak. Ta peaks ju leidma ilu ka kiirejalgsetes gasellides ja vesipühvli majesteetlikkuses.

      Kuigi ta oli maja ostes loomadest teadnud, polnud ta neid esimesel paaril kuul märganud. Küllap need hiilisid ta teadvusse pärast seda, kui ta oli Caroliga kohtunud.

      Enamik linnu peitis oma prügimäed väravate taha või äärelinnadest eemale. Happily Inc oli aga planeerinud teistmoodi, tuues prügimäe elukeskusest edelasse, allatuult.

      Lisaks taaskasutusprogrammile, mis oli riigis üks parimaid, olid prügila omanikest mehed ostnud ka selle ümbruses sadu aakreid maad. Sinna toodi taimed ja puud. Ning kui need olid juurdunud, ilmusid sinna loomad. Gasellid olid esimesed, seejärel ilmusid sebrad. Lisaks neile mõned veelinnud, vesipühvel ja lõpuks Millie.

      Faktid olid Mathiasele teada: kaks meest, kes olid rajanud California kõrbesse ainulaadse Aafrika savanni, olid Caroli isa ja onu. Kui Carol õpingud lõpetas, tuli ta kaitsealale tööle. Aasta tagasi oli loomade eest hoolitsenud mees jäänud pensionile ja Carol võttis tema töö üle. Paar kuud pärast seda ilmus kohale Millie.

      Mathias ei osanud öelda, miks olid kaelkirjak ja naine ta mõtteis nii tihedalt seotud, aga nii see oli. Vaadates nüüd, kuidas hommikune udu pikkamööda hajub, märkas ta Milliet vaatevälja ilmumas.

      Millie oli ligemale nelja ja poole meetri kõrgune Somaalia kaelkirjak. Ta nägu oli peaaegu südamekujuline, silmad teineteisest eemal ja pilk uudistav.

      Mathias võttis lonksu kohvi ning seejärel visandiploki. Tal oli Milliest ja Carolist juba sadu joonistusi, aga seda õiget polnud ta veel leidnud. Ta tunneb selle ära, kui see on paberile saanud, ja nii ootas ta igal hommikul.

      Kui kaelkirjak puude vahelt väljus, ilmus nähtavale ka Carol. Ta ei ulatunud Milliele isegi õlani. Hommikuvalguses paistsid ta lühikesed punased