Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat. Susan Mallery

Mathias võttis oma koha sisse ja hoidis vormi, Ronan keerutas toru. Nick avaldas terava servaga survet. Klaas alistus.

      Kuumus oli meeletu, samuti nende keskendumine. Edu või läbikukkumist sai mõõta sekunditega, mille kestel materjal õhus kõvastus. Ronan uuris tehtut, pistis tüki tagasi ahju, tõmbas selle sealt uuesti välja ning vaatas, kuidas see jahtudes kõvastus.

      Töö koosneb sadadest osadest, mis tuleb kõik ettevaatlikult tohutu suure klaasist puslena omavahel ühendada. See haarab ta nädalateks. Mathias oli seda varemgi näinud. Algus oli aeglane, aga siis võttis projekt tuurid üles. Tavaliselt oli Mathias olnud selles osaline. Seekord aga polnud ta selles nii kindel.

      Oma peas oli Mathiasel põhjus teda. Nüüd oli kõik teine. Nad polnud enam kaks viiest Mitchelli-vennast. Ta pani vormi tagasi alusele ja läks oma kohale ning raputas pead. Okei, see polnud õige. Nad olid endiselt vennad Mitchellid, aga see, mis oli olnud tema ja Ronani vahel – see oli igaveseks läinud.

      Ta uuris oma hommikust tööd. Kaks serveerimiskaussi kümnetes erinevates merevaigu, samblarohelise ja kollase toonides. Erinevalt Ronani loomingust oli Mathiase oma pigem praktiline kui esoteeriline. Tema tegi väikesi ripatseid ja tohutult suuri anumaid, mida kasutati vannitoa kraanikaussidena. Tema looming olid vaasid ja vaagnad ja nõud. Ta tegi neid aastaajale vastavates värvides. Talvel valgeid, siniseid ja hõbedasi; kevadel helerohelisi, roosasid ja virsikutoonides; suvel punaseid, oranže ja lillasid; sügisel samblarohelisi, kastanpruune ja kollaseid.

      Oli aeg, kui ka tema oli loonud kunsti, aga ta oli jõudnud otsusele, et küllap on tema tee see. Talle meeldis, mis ta tegi – ta tõi igapäevaellu ilu. Ja kui ta aeg-ajalt igatseski midagi enamat, siis, noh, mis mõtet sel oleks? Jah, tal oli isa annet, aga kunstnikud olid Ronan ja Nick. Tema lihtsalt töötas klaasiga.

      Ta uuris kausse ja jäi tulemusega rahule. Ta üritas teha igal aastal midagi uut. Sel aastal otsustas ta serveerimisnõude kuju muuta. Sügiskausid olid lehekujulised. Suvised maasikakujulised ja kevadised kirikakra kujuga. Talveks kavatses ta teha lumehelbe, kuigi tal polnud veel aimugi, kuidas seda teha. Iga katse oli nurjunud, aga see käis tema tööga kaasas ning oli isegi vahva.

      Ta telefon piiksus. Ta heitis pilgu ekraanile ja märkas ema saadetud sõnumit.

      „Emalt,” lausus ta valjusti ning heitis pilgu vendadele uurimaks, kas nemad on emast viimasel ajal midagi kuulnud.

      Nick õngitses oma telefoni, Ronan ei reageerinud üldse.

      „Mitte midagi,” lausus Nick. „Ilmselt on täna sinu õnnepäev.”

      „Kindla peale,” torises Mathias lühikest sõnumit lugedes.

      Tulen sind vaatama.

      Huvitav teade, mis oleks tekitanud rahutust, kui ema poleks kuuesaja kilomeetri kaugusel.

      Millal?

      Ta arvas, et ema kirjutab, et millalgi järgmisel nädalal või kuu lõpus, kui vend Del abiellub.

      Kümne minuti pärast. Olen siin.

      Mathias vandus. Ta esimene mõte oli: „Miks mina?” Ja sellele järgnes: „Kurat võtaks, see veel puudub!” Siis „Kähku plehku!” Aga instinktile kuuletumise asemel tuletas ta endale meelde, et armastab ema, kuigi emaga oli raske, ning et emaga mitte kokku saada ei tule kõne allagi.

      Tore, kirjutas ta vastuseks, püüdes end veenda, et see ei olnud lausvale. Pigem puiklemine.

      „Mis on?” küsis Nick.

      „Ta on teel siia.”

      Vend vabanes pingest. „Siis on meil umbes kaheksa tundi aega. Miks ta siia tuleb?”

      „Pole aimugi.” Ta vaatas Ronani poole. „Ta on kümne minuti kaugusel.”

      Mathias jälgis Ronani näol vahelduvaid ilmeid. Nende tõlgendamine polnud keeruline. Šokk, ärritus, vajadus kaduda. Ta enda reaktsioon oli umbes samasugune.

      Viie aasta eest oleks ta öelnud, et sarnasuse põhjuseks on see, et nad on kaksikud. Mitte küll ühemunakaksikud, aga ikkagi. Nende vahel oli side, mida ei saanud murda ei aeg ega vahemaa. Aga siis said nad teada, et ei ole üldsegi kaksikud – pole kunagi olnudki. See kõik oli olnud vale ja pärast seda, kui see tõde neile näkku paisati, polnud enam miski endine.

      Ronan pani ikka veel jahtuva klaasi kuumakindlale alusele, haaras võtmed ja põgenes.

      „Teda ei näe nüüd vähemalt kolm päeva,” torises Nick. „Aga ta peab emaga varem või hiljem kohtuma.”

      „Sa räägid seda täiesti valele inimesele.”

      Mathias läks ateljeeuksele ootama. Ronan tagurdas juba parklast välja. Ta keeras tänavale jõudes paremale ja sõitis mägedesse. Nickil oli õigus – nüüd ei näe nad teda mitu päeva.

      Oktoobrikuu õhtupoolik oli soe ja taevas selge. Kõrbes sadas vihma harva ja praegu polnud vihmahooaeg. Praegusest ajast pühadeni ei ilmu taevasse ühtki pilve. Kevadel muutub ilm pisut kahtlasemaks, aga mitte just eriti sageli ja mitte pikaks ajaks.

      Happily Inc asus California kõrbe keskel. Arizona jäi idasse ja Mehhiko lõunasse. Maa-alusest põhjaveekihist said küllaldaselt vett nii siinsed elanikud kui ka linna külalised. Neile, kellele meeldisid mäed, oli siin ka mägesid ja omapärane energiakese tegi Happily Inc linnakese eriliseks ja maagiliseks paigaks neile, kes sellistesse asjadesse uskusid. Igapäevaelu mõttes oli aga märksa tähelepanuväärsem see, et sellesse linna tuldi abielluma ja enamik siinseid ettevõtteid olid seotud pulmade ja turismiteemaga. Ainsad suuremad erandid olid linnast põhja pool asuv unekeskus ja edelasse jääv loomakaitseala.

      Ronani kohale parklasse keeras tundmatu auto. Tüüpiline rendiauto. Ema oli roolis ja isa polnud näha. Kui just Ceallach ei peida end tagaistmel, siis ei pruugigi see visiit väga hulluks osutuda.

      „Tere, ema!” tervitas Mathias autost väljuvat Elaine Mitchelli ning kallistas teda.

      „Kui armas linnake. Ja siia on nii lihtne sõita. Kartsin, et ei pruugi lennujaamast tulles õiget teed leida, aga kõik läks kenasti.” Ta pöördus auto poole. „Tule nüüd, kullake.”

      Mathias sattus hetkeks paanikasse, mõeldes, et nali end tagumisel istmel varjavast isast oli osutunud saatuse nöögiks, kuid isa asemel hüppas autost välja pruuni-valge-kirju beagle ning jooksis kõrvade laperdades ja saba liputades kohe tema juurde.

      „Tere, Sophie!” ütles Mathias koera tervitama kükitades.

      Sophie jooksis ringiratast, hüppas siis üles ja toetas käpad ta õlgadele ning lakkus ta nägu. Mathias puhkes naerma, kuid ajas end püsti, et mitte liiga märjaks saada.

      Nick väljus ateljeest. Ta vaatas Mathiase suunas, kes raputas pead. Vend vabanes emale lähenedes pingest.

      „Tere, ema!” lausus ta soojalt. „Oled sina vast üllatus!” Ta kummardus Sophiet tervitama.

      „Saan aru. Oleksin pidanud helistama, aga ei teinud seda.”

      Mathiase peast käis läbi mõte, et ema polnud neid meelega hoiatanud, sest ta teadis, et siis oleks nad võimaluse tekkides jalga lasknud. Ja see ei öelnud nende kui poegade kohta midagi head.

      Probleem ei olnud emas, mõtles Mathias pahuralt. Probleem oli isas. Ja neil pole vaja isa kohta midagi küsida, sest Elaine räägib temast niigi rohkem kui vaja.

      Nad sammusid ateljeesse, Sophie kõige taga. Viimasel sekundil meenusid Mathiasele kõik tööriistad, klaas ja ahjud, ning ta haaras Sophie järellohisevast rihmast. Elaine vaatas ringi, just nagu otsiks kedagi, ning ta rõõmus naeratus hääbus pisut.

      Mathias sõimas endamisi Ronanit kõige ropumate sõnadega selle eest, et ta tegi haiget naisele, kes oli teda alati armastanud. Aga vend ei näe seda sellises valguses ja mitte kellelgi polnud õnnestunud temani jõuda, kuigi kõik nad olid seda üritanud.

      „Väga kena,” lausus ema tehtud entusiasmiga. „Suur ja avar.