Kreeka kangelased. Stephen Fry

sellistest juhuslikest seiklustest, mis tähelepanu kõrvale juhtisid, ei kaotanud Herakles korrakski silmist oma tegelikku sihtmärki, vajadust leida hesperiidide aed.

      Järgides merevana korraldust „teha tiir ümber emakese mere” (millest ta sai õigesti aru, et see tähendab Vahemere ümber sõitmist73), jõudis Herakles viimaks Musta ja Kaspia mere vahelistele maadele. Just seal, kui ta jõudis Kaukasuse mägedeni, hüüdiski teda hääl kõrgelt ülevalt, täpselt nagu Nereus oli ennustanud.

      „Tere tulemast, Herakles! Ma ootasin sind juba.”

      Herakles tõstis pilgu, varjates silmi päikese eest. Kalju külge oli aheldatud üks kogu.

      „Prometheus?”

      Kes teine sai see olla? Zeus oli aheldanud titaani tohutu mäe nõlvale ja saatis iga päev kotka74 titaani maksa välja rebima ja õgima. Kuna Prometheus oli surematu, kasvas maks igal ööl tagasi ja järgmisel päeval algas piin uuesti. Inimeste rahva hulgas olid lugematud põlvkonnad tõusnud, kadunud ja tõusnud, nende eestvõitleja aga pidi endiselt kohutavat piina taluma.

      Herakles muidugi teadis, kes see kalju külge aheldatud kogu on. Kõik teadsid. Kuid ainult Herakles julges tõsta vibu ja lasta maha Zeusi kättemaksukotka, kui see päikesest nende poole alla sööstis.

      „Ma ei saa teha nägu, nagu mul oleks kahju, et teda enam pole,” tähendas Prometheus, vaadates, kuidas kotkas surmale vastu kihutab. „Ta täitis üksnes Taeva Isa käsku, kuid ma pean tunnistama, et hakkasin seda lindu vihkama.”

      Prometheuse ahelate purustamine nuiahoobiga ei võtnud Heraklesel kaua aega.

      „Aitäh, Herakles,” lausus titaan sääri hõõrudes. „Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma seda hetke olen oodanud!”

      „Ma ei usu, et minu isa sama tänulik oleks.”

      „Zeus? Ära ole nii kindel. Sina oled tema tööriist inimeste rahva hulgas. Ma olen sinu vägitegudest kuulnud. Linnud hoiavad mind kursis sellega, mis maailmas toimub, öösiti aga, unenägudes, tulevad mulle nägemused. Ma tean, et sina, nagu ka sinu nõbu Theseus, vabastad maailma selle kõige jäledamatest elukatest: lohedest, hiigelmadudest ja mitmepäistest koletistest. Sinusuguste kangelaste abil puhastavad jumalad maailma vanast olendite põlvkonnast.”

      „Miks peaks Zeus seda tahtma?”

      „Ta peab alluma Ananke75 seadustele nagu meie kõik. Ta teab, et maailm on vaja teha inimsoole ohutuks, et nad saaksid õitsengule tõusta. Tuleb aeg, mil surelike pilgu eest kaovad isegi heatahtlikud olendid – nümfid, faunid ning metsade, vete, mägede ja merede vaimud, neist saavad kõigest kuuldused. Jah, ka meist, titaanidest. Isegi kõrge Olümpose jumalad tuhmuvad inimese mälus. Ma näen seda, jah, kuid see on alles kaugel tulevikus. Seni on veel palju teha. Varsti tuleb sul päästa Zeus ja teised jumalad suure ja ähvardava ohu eest, gigantide eest, kes just praegu valmistuvad üles tõusma ja Olümpost vallutama. Sellepärast sa sündisidki.”

      Herakles kortsutas kulmu. „Kas sa tahad öelda, et ma olen ainult jumalate tahte tööriist? Kas mul endal mingit sõnaõigust polegi?”

      „Saatus, Hukatus, Paratamatus, Ettemääratus. Need on olemas. Kuid olemas on ka sinu vaim, tahe ja hing, Herakles. Sa võid kõik sinnapaika jätta. Otsi endale kaunis kaaslane, kellega veeta ülejäänud elu rahus, hoolitsedes karja eest, kasvatades lapsi ning elades häirimatu mõtiskluse, armastuse ja rahu elu. Unusta, et Zeusil olid sinuga mingid plaanid. Unusta Hera ja Eurystheus. Unusta see, kui julmalt nad sinu kahetsust ära kasutasid. Sa oled selle eest küllaga tasunud. Tee seda. Mine. Sa oled vaba.”

      „Selline… selline elu meeldiks mulle. Oh, kuidas ma tahaksin…” pomises Herakles. „Aga ma tean, et mind ei pandud siia maa peale mitte selleks, et ma teeksin midagi sellist või oleksin selline. Ma ei ütle seda sellepärast, mida sina või oraaklid mulle ütlesid, vaid sellepärast, et ma tunnen seda. Ma tean, mida ma suudan. Selle eitamine oleks reetmine. Ma lõpetaksin oma elupäevad iseennast vihates.”

      „Näed?” ütles Prometheus. „Sinu saatus on olla kangelane Herakles, keda koormatakse vägitöödega, kuid samal ajal on see ka sinu valik. Sinu valik on sellele saatusele alluda. Selline ongi elu paradoks. Omast tahtest lepime sellega, et meil mingit oma tahet pole.”

      See kõik oli Heraklese jaoks tsipake liiga sügavamõtteline. Ta mõistis, kuid ei mõistnud. Selles osas valdas teda vaba tahte ja saatuse teemal samasugune hämmeldus nagu meid kõiki. „Jah, hea küll, las see kõik olla, töö ootab.”

      „Õigus muidugi. Üheteistkümnes neist katsetest, mis sinu nõbu sinu ette seab. Kuldsed õunad. Sina ei saa neid puu otsast noppida, seda ei saa ükski surelik. Seal lähedal hoiab minu vend Atlas taevast üleval. See on karistus rolli eest, mida ta mängis titaanide sõjas olümplaste vastu.76 Sa pead Atlast veenma, et ta sind aitaks. Hesperiidide aed asub kaugel läänes. Sul on ees pikk rännak. Ja sul on palju aega tegevusplaani väljamõtlemiseks. Nüüd aga…” titaan tõusis ja sirutas jalgu. „Ma pean vist minema ja Zeusi üles otsima. Ma langetan pea ja palun andestust. Ma olen kindel, et tema viha minu vastu on lahtunud. Võib-olla ta isegi mõistab, et tal on mind vaja.”

      „Aga sina näed ju tulevikku, sa tead, mis edasi saab.”

      „Ma mõtlen ette. Ma arutlen ja kujutlen. See pole päris sama asi. Mingu sul hästi, Herakles, võta vastu minu õnnistus.”

      Herakles asus teele hesperiidide aia suunas, Prometheus aga seadis sammud Olümpose ja Zeusi trooni poole.

      „Tuleta mulle meelde…” ütles Zeus. „Prothemus? Promedes? Midagi Pro-ga see oli, ma olen täiesti kindel.”

      „Naljakas,” märkis Prometheus. „Väga-väga naljakas.”

      „Sinu reetmine rebis iga päev minu südant! Maks kasvab kergemini tagasi kui süda. Ma pole ühtegi sõpra niimoodi armastanud nagu sind!”

      „Ma tean,” pomises Prometheus, „ja mul on kahju. Paratamatus on raske…”

      „Muidugi-muidugi. Peida aga ennast Paratamatuse taha.”

      „Ma ei peida ennast millegi taha, Zeus. Ma seisan sinu trooni ees ja pakun end sinu teenistusse.”

      „Minu teenistusse? Mul juba on peekritäitja.”

      Athena oli seda kõike kuulnud ja tuli nüüd kalju tagant välja. „No kuule, isa. Teeme sellele lõpu. Emba teda.”

      Maad võttis vaikus. Siis ajas Zeus end ohates püsti.

      Prometheus ja Zeus nihkusid teineteisele lähemale. Prometheus lõi käed laiali.

      „Sa oled alla võtnud,” tähendas Zeus.

      „Ei tea, miks? Kas ma näen sinu habemes halli välkumas?”

      „Ametikoha mured.”

      „Oh, taeva pärast,” ütles Athena, „tehke juba kiiremini!”

      „Athena on tark nagu alati,” märkis Prometheus, kui nad vabastasid end talumatult piinlikust ja talumatult mehelikust embusest. „Kunagi pole väljend „taeva pärast” kohasem olnud. Gigandid on tulekul. Sa ju tead, et nad on tulekul?”

      Zeus noogutas.

      Mõned ütlevad, et kui Herakles ületas Musta mere ja Vahemere, seilas ta jälle Heliose karikaga. Mis sõiduvahendit ta aga ka ei valinud, leidis ta lõpuks hesperiidide aia üles.

      Ta kiikas üle müüri ja nägi puud, mille otsas rippus kiiskav saak, kuldsed õunad. Puutüve ümber oli keerdunud tohutu lohemadu Ladon. Kui lohe nägi surelikku üle müüri piilumas, tõstis ta pea ja sisistas.

      Herakles laskis oma noole, lohe kriiskas valust ja tema keerud libisesid aeglaselt mööda puutüve alla. Järjekordne Echidna ja Typhoni laps lamas surnult maas.

      Herakles ronis üle müüri

73

Kreeklased kutsusid Vahemerd tavaliselt lihtsalt Mereks, mõnikord ka Suureks mereks või Meie mereks.

74

Või raisakotka. Vt „Kreeka müüdid”, I köide.

75

Ananke on Kreeka kehastus Paratamatusele. Nagu jumalate Morose (Hukatus) ja Dike (Õiglus) puhul, on ka tema seadused tugevamad kui jumalate tahe. Nimetada neid kehastuseks on võib-olla isegi pisut liig. Neist võib rääkida, nagu oleksid nad jumalused, kuid tegelikkuses koheldakse neid kui saatuse vältimatuid elemente.

76

Vt „Kreeka müüdid”, I köide.