Kreeka kangelased. Stephen Fry

polnud veel abielus, oli võluv, külalislahke, heasüdamlik ja kehalt kütkestav. Kaugel sellest, et noor kuningas oleks olnud Apolloni isand, temast sai hoopis Apolloni armuke. Apollonile meeldis karjusetöö väga ja ta kandis hoolt, et kõik Admetose lehmad tooksid ilmale kaksikud, suurendades sellega tohutult kuningliku karja väärtust. Noil aegadel oli kari – nii on see suures osas maailmast ka tänapäeval – oluline rikkuse ja staatuse näitaja. Admetose jõukus kasvas ja Apolloni teenistusaeg möödus linnutiivul. Nad jäid sõpradeks ja jumal aitas isegi oma lemmikul võita Alkestise südame, kes oli üks Iolkose kuninga PELIASE48 üheksast tütrest. Alkestis oli nii kaunis, et printsid ja ülikud kõikjalt Kreekast nõudlesid tema kätt. Tema isa otsustas, et annab ta naiseks esimesele kosilasele, kes näitab, et suudab metskuldi ja lõvi kaariku ette rakendada. Seni oli kahe nii kokkusobimatu looma ühterakendamine kõigile proovijatele võimatuks osutunud, kuid Admetosel see Apolloni abiga õnnestus. Ta sõitis kaarikuga Peliase ette ja saigi endale pruudi.

      Jumal tuli oma sõbrale jälle appi, kui Admetos ei kummardanud Alkestise võlumise ja endalevõitmise elevuses enam piisavalt usinalt Artemist, kes oli tegelike ja kujuteldavate solvangute suhtes võibolla tundlikum kui ükski teine olümplane. Ta karistas Admetost unarussejätmise eest sellega, et saatis pruudikambrisse maod, mis tõmbas noorpaari esimesele koosveedetud ööle üsnagi otsustavalt pidurit. Apollon aga aitas Admetost ja juhendas, milliste palvete ja ohverdustega oleks kõige parem tema ägedaloomulist õde lepitada. Maod kadusid ja mesinädalad jätkusid. Pruudikambri ekstaasist sai täiuslik abieluõndsus ning Admetose ja Alkestise abielu oli üks õnnelikumaid terves Kreekas.

      Admetos meeldis Apollonile nii väga, et jumal ei kannatanud mõtet oma armastatud sõbra surmast. Selle asemel et paluda Zeusil oma lemmikule surematus kinkida, nagu olid Selene ja Eos oma surelike armastajatega teinud49, lähenes Apollon probleemile teisiti. Ta kutsus MOIRAD – kolm saatusejumalannat, KLOTHO, LACHESISE ja ATROPOSE – üles Olümposele ja jootis nad väga purju.

      „Kulla moirad,” lausus ta pisut tuikudes ja sõnu pudistades, et jätta mulje, nagu oleks tema sama joobnud, „ma armastan teid.”

      „Kurat, mina armastan sind ka!” hüüatas Atropos.

      „Sa oled… hõk… parim,” luksatas Klotho.

      „Ma olen seda alati öelnud!” lisas Lachesis, neelatas ja pühkis silmanurgast pisara.

      „Ma olen valmis ette võtma igaühe, kes ütleb midagi muud, ja ta teise ilma saatma!”

      „Pagana õige!”

      „Nad on kutud!”

      „Nii et kui ma paluksin teilt teenet, daamid…” jätkas Apollon.

      „Ükskõik mida!”

      „Arv võivesta… võid arvestada, et see on tehtud.”

      „Ainult ütle.”

      „Minu sõber Admetos. Väga tore inimene. Tõeline vürst!”

      „Mina arvasin, et ta on kuningas.”

      „Nojah, kuningas ta ongi,” tunnistas Apollon. „Aga vürst inimeste seas.”

      „Üsna loogiline,” tunnistas Atropos. „Vürstist kuningas.”

      „Aga mitte kuningast vürst?”

      „Asi on selles,” ütles Apollon, et nad teemast liiga kõrvale ei kalduks, „et ma tahaksin paluda teie abi, et kindlustada, et tema elutee ei katkeks.”

      „Katkestamine, see on minu töö!” teatas Atropos.

      „Tean,” sõnas Apollon.

      „Sa tahad, et ma ei lõikaks tema elulõnga katki?”

      „Ma hindaksin seda kui suurimat teenet.”

      „Sa tahad, et ta elaks igavesti?”

      „Kui seda on võimalik korraldada.”

      „Uuh, see on päris suur palve. Elulõnga lõikamine on ju minu töö. Kui ma seda ei lõikaks… noh, see oleks hoopis teine asi. Mis te ütlete, sõsarad?”

      Apollon täitis nende peekrid uuesti. „Jooge veel natuke, kuni te selle üle järele mõtlete.”

      Moirad panid pead kokku.

      „Kuna me armastame sind…” lausus Klotho lõpuks.

      „Hirmsasti…” pistis Lachesis vahele.

      „Kuna me armastame sind hirmsasti, lubame me seda. Ainult selle ühe korra. Kui sinu sõber… Mis ta nimi oligi?”

      „Admetos. Admetos, Pherai kuningas.”

      „Juhul kui Admetos, Pherai kuningas, leiab kellegi teise, kes on valmis tema eest surema…”

      „… siis ei näe me mingit põhjust, miks me peaks tema lõika lõngama…”

      „Lõnga lõikama.”

      „Nii, nagu ta ütles.”

      See oligi kokkulepe, mida Apollon nüüd Admetosele seletas.

      „Sind ei viida kunagi allmaailma, kui sa ainult leiad kellegi, ükskõik kelle, kes on nõus sinu asemel minema.”

      Admetos läks oma vanemate juurde. Nende parimad päevad on juba nähtud, arutles ta, ja üks neist on kindlasti nõus laskma end varem ära viia, kui see tähendab, et mina saan surematuse.

      „Sina sigitasid mu,” ütles ta oma isale PHERESELE, „siis on ju ometi sinu kohus hoolitseda, et ma edasi elaksin.”

      Admetose üllatuseks ja alanduseks ei olnud Pheres aga sugugi koostööaldis.

      „Jah, mina sigitasin su ja tõstsin su valitsejaks selle maa üle, kuid ma ei näe, et mul oleks kohustust sinu eest surra. Meie esivanematel ega Kreekas pole ühtegi seadust, mis ütleks, et isad peaksid oma laste eest surema. Sa sündisid, et elada oma elu, olgu see siis õnnelik või armetu. Mina olen sulle juba andnud kõik, mida pean andma. Ma ei oota, et sina minu eest sureksid, ja sina ei peaks ootama, et mina sureksin sinu eest. Hea küll, sa armastad elu ja päevavalgust. Mis paneb sind arvama, et sinu isa neid vihkab? Võta teatavaks: surnud oleme me kaua. Elu on küll lühike, kuid magus.”50

      „Jah, aga sina oled juba oma elu ära elanud, aga mina…”

      „Ma olen oma elu ära elanud siis, kui see saab loomuliku lõpu, mitte siis, kui sina seda ütled.”

      Oma lihalt ja verelt nina pihta saanud, heitis Admetos võrgu laiemalt välja. Kunagi varem polnud ta surematusele mõelnud, aga nüüd, mil Apollon oli öelnud, et see on võimalik, sai sellest tema kinnismõte. Nüüd uskus ta, et tal on sellele õigus. Ta oli arvanud, et on lihtne leida kedagi, ükskõik keda, kes teeks tema eest seda lihtsat asja ja sureks. Tuli aga välja, et kõik, nagu tema isagi, hoidsid oma elunatukesest arusaamatu innuga kinni. Viimaks tuli appi tema ustav ja armastav naine Alkestis. Tema teatas, et on nõus abikaasa eest surema.

      „Kas sa mõtled seda tõsiselt?”

      „Jah, kallis,” vastas naine ja patsutas rahulikult tema käsivart.

      „Sa teed seda tõesti minu heaks rõõmuga?”

      „Rõõmuga, kui see sind rõõmustab.”

      Ehitati uhke marmorist hauakamber ja Alkestis seadis end valmis Admetosele määratud lahkumisajaks, mis nüüd tähistas tema enda lahkumist. Aga kui see päev kätte jõudis, muutis Admetos järsult meelt. Ta mõistis, kui väga ta Alkestist armastab ja kui palju vaesem on tema elu ilma naiseta. Tegelikult tundus talle nüüd, et pikk ja lõputu eksistents üksi on surmast hullem. Ta anus Alkestist, et see ei läheks. Kuid saatusejumalannad olid kuulnud, kui Alkestis teatas oma kavatsusest mehe asemele astuda, ja tema soovi talletanud. Ta pidi surema – ja surigi.

      Just sel hetkel, kui ahastuses Admetos üritas oma teoga leppida, tuligi tema paleesse Herakles.

      Admetos pidas enda kui võõrustaja kohustusi nii

48

Peliast näeme me jälle Iasoni loos, kus ta on tähtis tegelane. Alkestis oli üks neist tütardest, kes tegi õnnetu vea isa ja keedupotiga.

49

Vt „Kreeka müüdid”, I köide.

50

Vabalt refereeritud „Alkestisest”, viienda sajandi Ateena draamakirjaniku Euripidese versioonist sellest loost.