Kreeka kangelased. Stephen Fry

katse,” ütles Herakles endale haruldases vaimukushoos, „oli viljatu.”

      Ta leidis küürus Atlase keskpäevase päikese käes punnitamas ja pingutamas.

      „Mine minema! Mine minema! Ma ei salli, kui mind vahitakse!”

      Kuid vaatepilt sellest tohutust kehast, mis kandis turjal niisugust koormat, oli vaatamist väärt. Kindlasti olete näinud mitmesuguseid variante sellest varastel maailmakaartidel, mis ongi saanud oma nime „atlas” just sellelt titaanilt. Ka temast lääne poole jäävat merd tuntakse tema auks Atlandi ookeanina.

      „Palun väga vabandust,” pomises Herakles. „Ma toon tervisi sinu vennalt Prometheuselt.”

      „Hah!” ühmas Atlas. „Sellelt narrilt. Ta sai valusa õppetunni, et olla Zeusi sõber on veel ohtlikum kui olla tema vaenlane.”

      „Ta ütles, et sina saaksid tuua mulle kuldsed õunad, mis hesperiidide aias kasvavad.”

      „Mine ja too ise, vaata, mis saab.”

      „Seal oli lohe, aga ma tapsin ta ära.”

      „Heldus, oled sina alles nutikas. Miks sa siis õunu ei saanud?”

      „Iga kord, kui ma proovisin mõnda võtta, see haihtus.”

      „Haa! Seda tegid hesperiidid. Nad on nähtavad ainult õhtuti. Nad on minu sõbrad. Nad käivad minuga juttu ajamas. Nad kastavad päevases palavuses minu laupa. Miks ma peaksin aitama sul neilt varastada? Mida sina minu heaks teed?”

      Herakles seletas, mislaadi ülesandega on tegu. „Saad aru, kui ma ei vii neid õunu Tirynsi oma nõole Eurystheusele, ei saa ma ennast kunagi oma kohutavast kuritööst puhtaks pesta. Nii et sinu abi oleks mulle ülimalt väärtuslik. Kuid mina saan ka sinu heaks midagi teha. Ma võin vabastada su sinu koormast, kuni sa mulle õunad tood. Mina saan selle, mida minul on vaja, sinule aga saab osaks õnnis puhkusehetk, mil taevas sind ei rõhu.”

      „Sina? Kannaksid taevast? Aga sa oled ju surelik. Kuigi korralikult lihastes, seda peab ütlema,” lisas Atlas, mõõtes Heraklest pilguga.

      „Oh, ma olen piisavalt tugev, ma olen täiesti kindel.”

      Atlas mõtles järele. „Olgu pealegi. Kui sa arvad, et jaksad taevast üleval hoida, ilma et sind laiaks litsutaks, tule minu kõrvale ja teeme proovi.”

      Herakles oli saatnud oma elu jooksul korda palju vägitegusid, mis näitasid üleinimlikku jõudu, kuid sellega polnud miski võrreldav. Kui Atlas taeva tema õlgadele tõstis, lõi ta vankuma ja pidi pingutama, et tasakaalu hoida.

      „Jumala eest, mees, kas sa tahad sandiks jääda? Sa pead hoidma raskust jalgadega, mitte seljaga. Kas sa ei tea tõstmisest midagi?”

      Herakles tegi, nagu öeldud, ja laskis reitel tohutu pinge vastu võtta.

      „Saan hakkama,” ütles ta õhku ahmides. „Saan hakkama!”

      „Pole paha,” märkis Atlas. Ta ajas end sirgu ja painutas selga. „Ma ei arvanud, et ma saaksin veel kunagi sirgelt seista. Kas ma toon kõik õunad?”

      „Too mulle hesperiidide… õunad… nii… mulle… öeldi…” hingeldas Herakles. „Nii et… jah, küllap siis… kõik…”

      „Ja lohe on surnud?”

      „Ei saakski rohkem surnud olla.”

      „Olgu. Noh. Mul läheb üks silmapilk.”

      Atlas lahkus ja Herakles keskendus hingamisele. Mis ka ei juhtuks, ütles ta endale, võin ma nüüd oma lastele öelda, et kunagi kandsin ma turjal taevast. Kui ta mõtles oma lastest, siis ei tulnud tema silme ette mitte need kümned ja kümned pojad ja tütred, kelle ta oli paljude aastate jooksul üle kogu maailma sigitanud, vaid ainult need kaks, kelle ta oli Hera nõiduse all olles tapnud. Taeva raskus turjal, mõtles ta, pole midagi selle kohutava koorma kõrval, kui sinu kätel on sinu laste veri.

      Küll Atlasel läheb ikka kaua…

      Pea kohal oli Helios juba madalal ja laskus oma läänepoolse palee punasse.

      Viimaks saabus Atlas, käes kuldseid õunu täis nopitud korv.

      „Aitäh, Atlas! Aitäh. Sa oled hea südamega ja lahke.”

      „Pole midagi,” heitis Atlas ja tema silmisse ilmus riuklik pilk. „Rõõm on abiks olla. Tegelikult saaksin ma sind veel aidata, ma võiksin ise Tirynsi minna ja need sinu nõole Eurystheusele anda. See oleks tühiasi…”

      Herakles taipas väga hästi, mis plaanid titaanil on. Kuid Herakles, kes ei olnud küll kõige nutikam inimene maailmas, ei olnud kaugeltki narr, nagu me oleme juba näinud. Ta eelistas ajada asju selgelt ja lihtsalt, kuid oli aastate jooksul saanud selgeks karmi õppetunni, et mõnikord on teesklemine ja pettus võimsamad relvad kui toores jõud ja aus vaprus.

      „Tõesti?” küsis ta tänuliku elevusega. „See oleks imeliselt lahke. Aga sa tuled ikka tagasi?”

      „Muidugi-muidugi,” kinnitas Atlas. „Ma viin ainult õunad Eurystheusele ja tulen otsekohe tagasi – ma ei jää ainsakski ööks tema paleesse. Mis sa ütled?”

      „Ma ei jõua sind ära tänada! Aga enne kui sa lähed, oleks mul hädasti vaja mingit polstrit kaelale… Kui sa saaksid ainult korraks veel taeva oma kanda võtta, saaksin ma oma mantli kokku voltida ja turjale panna.”

      „Jah, see võib turja ära küll hõõruda, tõsi mis tõsi,” tähendas Atlas ja vabastas Heraklese rõõmuga tema koormast. „Minul on isegi mõhnadel omakorda mõhnad peal… Oota! Kuhu sa lähed? Tule tagasi! Igavene reetur! Petis! Valevorst! Ma löön su maha! Ma jahvatan su tuhandeks tükiks! Ma… ma…”

      Läks terve öö ja päev, alles siis ei kostnud titaani möirgamine, ulgumine ja manamine enam Herakleseni. Palju aastaid hiljem, kui jumalate ajad lõpule lähenesid, Zeus leebus ja muutis Atlase mägedeks, mis kannavad seniajani tema nime. Need hoiavad tänapäevani Marokos taevast oma turjal.

      Eurystheus teadis, et ei saa õunu endale jätta. Nii Hera kui Athena preestritarid nõudsid, et need tuleb tagastada. Õunad jäeti ööseks Athena templisse ja hommikul olid need läinud. Athena viis need ise hesperiidide aeda tagasi.

      Kuid ihaldusväärsed kuldsed õunad ei olnud veel inimeste ajaloos oma viimast sõna öelnud.

      Praegu aga kõverdas Eurystheuse huuli ebameeldiv naeratus – ta arutles, mis võiks olla kaheteistkümnendaks ja viimaseks ülesandeks. Kaheteistkümnendaks ja täiesti viimaseks ülesandeks.

      „Too mulle… mõtleme siis… jah. Too mulle…”

      Eurystheus venitas dramaatilist pausi ja nautis pingsat vaikust, mis saalile laskus.

      „Too mulle…” kordas ta oma sõrmeküüsi uurides, „too mulle Kerberos.”

      Õukondlaste ahhetus ületas kõik tema ootused.

      Kuid Herakles oskas hetke loomulikult ära rikkuda. „Aa, Kerberos?” heitis ta, ja isegi kui ta oleks lisanud: „Ja ongi kõik?” poleks ta saanud Eurystheuse suurest avaldusest täielikumalt õhku välja lasta. „Olgu pealegi. Lahtiselt või lõa otsas?”

      „Mõlemad sobivad!” nähvas Eurystheus. Siis aga lisas ta kiire käevibutusega: „Nüüd kao mu silmist!”

      12. KERBEROS

      Tegelikult oli Heraklese muretus olnud teeseldud uljus. Kui ta kuulis, mida Eurystheus nõuab, kargas tema süda rinnus ja hakkas vastu roideid taguma nagu puuri püütud tuhkur. Kerberos, põrgukoer, oli järjekordne groteskne jubetis, kes oli sündinud Typhoni ja Echidna liidust. Herakles oli juba tapnud Kerberose õe Hydra ning tema vennad Orthrose ja Ladoni. Võib-olla Kerberos ei teadnud seda. Võib-olla ei tunne sellised koletised oma õdede ja vendade vastu mingit kiindumust. Heraklesel polnud kahtlust, et ta saaks metsikust kolme peaga koerast jagu, kuid tema äratoomine Hadese kuningriigist on iseküsimus. Surnute Kuningas seab kindlasti tema teele ületamatud takistused.

      Eurystheuse paleest eemale vantsides võttis Heraklese mõtteis kuju