.

religiooni suruti toorelt maha, aga pärast seda, kui kommunistlik süsteem 1991. aastal otsa sai, on kristlaste osakaal rahvastikus kõvasti kasvanud. 1991. aastal määratles 61 protsenti venelastest ennast mittereligioossena ja 31 protsenti vene õigeusklikena; 2008. aastal ütles ainult 18 protsenti, et neil puudub religioon ja 72 protsenti vastas, et nad on õigeusklikud.¹⁷

      Vastusena nendele ootamatutele suundumustele näeme sõjaka ateismi taassündi. Seda 21. sajandi antireligioosset ristikäiku juhivad niinimetatud uued ateistid, kellest kõige märkimisväärsemad on Sam Harris, kes on kirjutanud raamatu The End of Faith: Religion, Terror, and the Future of Reason; Richard Dawkins (The God Delusion¹⁸); Daniel Dennett (Breaking the Spell: Religion as a Natural Phenomenon) ja Christopher Hitchens (God is Not Great: How Religion Poisons Everything).

      Uued ateistid ei usu jumalasse, aga nad usuvad seda tugevamini materialistlikusse filosoofiasse. Materialistid oletavad, et kogu universum on teadvusetu, koosneb elutust mateeriast, mida valitsevad ebaisikulised matemaatilised seadused. Loodusel puudub plaan ja eesmärk. Evolutsioon on pimeda juhuse ja füüsikalise paratamatuse tagajärg. Teadvus on suletud meie pähe ja eksisteerib üksnes meie ajudes. Jumal, inglid ja vaimud on ideed, mis asuvad inimeste teadvuses, seetõttu on nad suletud meie ajudesse. „Väljaspool“ puudub neil igasugune omaette eksistents.

      Materialistliku ususüsteemi perspektiivist vaadatuna paistab religioon ebausu ja rumaluse mülkana, see kujutab endast arengustaadiumi, millest inimkond on välja kasvanud. Ikka veel religioossed inimesed on kas nõrgamõistuslikud või eksiteele viidud; nad tuleks vabastada sellest valede vanglast, millesse nad on suletud, ja kui see ei õnnestu, siis tuleks vähemalt nende lapsed hariduse abil sealt ära päästa.

      Materialistlik maailmavaade on mänginud juhtivat rolli Euroopa ja Põhja-Ameerika ilmalikustumisel, millega on kaasnenud traditsioonilistes religioossetes kombetalitustes osalevate inimeste arvukuse vähenemine, seda eriti kristliku taustaga rahvakihtides.¹⁹ Tänases Euroopas osaleb kristlikes usutalitustes regulaarselt üksnes väike vähemus. Suurbritannias oli 2015. aastal korrapäraste kirikuskäijate osakaal 5 protsenti, 1980. aastal oli see olnud veel 12 protsenti.²⁰ Palju suurem hulk inimesi, 49 protsenti, määratlesid end mittereligioossena. Valgete hulgas olid sellised inimesed enamuses.²¹

      Kui Venemaa välja arvata, siis on kristlusesse uskuvate ja seda praktiseerivate inimeste arv vähenenud kõikjal Euroopas, seda nii katoliiklikes kui protestantlikes maades. 2011. aastal käis ajalooliselt katoliiklikul Prantsusmaal iga nädal jumalateenistustel üksnes ligikaudu 5 protsenti rahvastikust,²² mis on umbes sama palju kui ajalooliselt protestantlikus Rootsis.²³ Isegi nendes riikides, kus katoliku kirik oli väga tugev, on religioossetes kombetalitustes osalevate inimeste arv kivina kukkunud. Iiri Vabariigis käis igal nädalal missal ainult umbes 18 protsenti rahvastikust, 1984. aastal tegi seda veel pea 90 protsenti.²⁴ Isegi Poolas, Euroopa kõige religioossemas riigis, oli iga nädal kirikus käivate inimeste osakaal 2011. aastaks langenud alla 40 protsendi.²⁵

      Suurem osa Euroopa riikidest on nüüd valdavalt sekulaarsed ning neid nimetatakse sageli postkristlikeks. Ühendriigid on aga religioossemad. 2014. aastal ütles 89 protsenti ameeriklastest, et nad usuvad jumalasse, 77 protsenti määratles end religioossena ja 36 protsenti käis iga nädal kirikus. Ateistide osakaal oli 3 protsenti, mis on palju vähem kui Euroopas.²⁶ Kuid isegi USA-s on religioosne kuuluvus ja osalemine usutalitustes vähenemas.²⁷

      Nüüd on kõik muutumas. Materialismi fundamentaalsed oletused osutuvad väga küsitavateks, eriti siis, kui me vaatame nendele teaduse edukäigu valguses. Ma kirjutasin sellest oma raamatus The Science Delusion ²⁸(mis USA-s anti välja pealkirja all Science Set Free). Viimastel aastatel on juba inimteadvuse olemasolugi selgitamine materialistide jaoks väga problemaatiliseks muutunud, sest viimased alustavad oletusest, et kõik – kaasa arvatud meie ajud – on tehtud teadvusetust mateeriast. Kui see on nii, siis kuidas saab teadvus tekkida just ajudes, kui see kõikjal mujal looduses puudub? Vaimufilosoofias nimetatakse seda küsimust „raskeks probleemiks“.

      SPIRITUAALSUS VÄLJASPOOL RELIGIOONI

      Eelpool kirjeldatud religioosse kuuluvuse ja usutalitustes osalemise vähenemisest tunnistavad suundumused ei tähenda seda, et enamikust inimestest oleksid saanud ateistid. Suurbritannias 2013. aastal läbiviidud uuringus nõustus ainult 13 protsenti täiskasvanutest väitega: „Inimesed on läbinisti materiaalsed olevused, kelles puudub igasugune vaimne element.“ Üle kolmveerandi kõikidest täiskasvanutest ütles end uskuvat, et „elus on asju, mida me ei suuda selgitada ei teaduse ega teiste tuntud meetodite abil“. Isegi end mittereligioossena määratlenud inimeste hulgas ütles 65 protsenti vastanutest, et on asju, mida ei saa selgitada ning rohkem kui kolmandik uskus mittemateriaalsete olendite olemasolu.²⁹

      Kuid sõltumata sellest, mida inimesed ütlevad oma enda uskumuste kohta, näitavad viimase aja uuringud, et vaimsed kogemused on üllatavalt sagedased – isegi nende hulgas, kes määratlevad endid mittereligioossena.³⁰ Siin käib jutt surmalähedastest kogemustest, spontaansetest müstilistest kogemustest ja psühhedeelsete ainete mõju all saadud ilmutustest. Oxfordi Religioossete Kogemuste Uurimisüksus, mille asutas bioloog Sir Alister Hardy, küsis brittidelt: „Kas te olete kunagi tajunud millegi või kellegi kohalolu või väge (sõltumata sellest, kas te nimetate seda jumalaks või mitte), mis on erinev teie igapäevasest kogemusest?“ 1978. aastal vastas jaatavalt 36 protsenti küsitletutest; 1987. aastal 48 protsenti; 2000. aastal vastas juba üle 75 protsendi inimestest, et „nad on teadlikud oma kogemuse vaimsest mõõtmest“. 1962. aastal küsis Gallup ameeriklastelt, kas neil on olnud kunagi „religioosseid või müstilisi kogemusi“, millele vastas jaatavalt 22 protsenti küsitletutest; 1994. aastal vastas jaatavalt 33 protsenti ja 2009. aastal 49 protsenti.³¹

      Need tulemused ei tähenda tingimata seda, et vaimsed ja müstilised kogemused oleksid praegu sagedasemad kui varem, need võivad pigem anda tunnistust, et säärastest kogemustest rääkimise tabu on nõrgenenud. Paljud inimesed kartsid varem, et kui nad oma müstilistest kogemustest suu paotavad, peetakse neid kohe vaimselt tasakaalututeks. Kuid praegu on peavoolu psühhiaatria ja psühholoogia taoliste „anomaalsete kogemuste“ suhtes palju avatumad ja nendest rääkimine on meie kultuuris nüüd palju lubatavam.³²

      Sekularism ei ole suutnud välja juurida huvi vaimsete sfääride vastu, ka vaimsed kogemused pole kuhugi kadunud.³³ Ent paljude inimeste spirituaalsed huvid ja kogemused on nüüd traditsioonilistest religioossetest raamistikest väljaspool. Nii näiteks teevad miljonid inimesed joogat ja mediteerivad ilmalikus kontekstis. Me oleme tunnistajaks spirituaalsuse uutele vormidele, mis põhinevad peamiselt isiklikel kogemustel. Nad vastavad vajadustele, mida ateism ei suuda rahuldada.

      USUPUUDUSE KRIIS

      Sellised kompromissitud ateistid nagu Daniel Dennett ja Richard Dawkins ei usalda vaimsete kogemuste kirjeldusi ning tahavad need kas aju pettekujutelmade või keemiliste kõrvalnähtudena tähelepanuta jätta. Kuid kasvab nende ateistide ja sekulaarsete humanistide arv, kes on valmis sellistest kogemustest rääkima ning kes peavad taolisi kogemusi inimeste käekäigu jaoks isegi väga oluliseks.

      Lastekirjanikul Philip Pullmanil, kes on väljapaistev avalik ateist, oli noorukina müstiline kogemus, mis veenis teda, et universum on „elus, teadvusel ja sel on oma eesmärk“. Hiljutises intervjuus ütles ta: „Kõik, mida ma olen kunagi kirjutanud, isegi kõige kergemad ja lihtsamad asjad, on olnud kantud veendumusest, et see seisukoht on tõene.“³⁴

      Filosoof Alain de Botton, keda kasvatati ateismi vaimus, on jõudnud järeldusele, et religioonist lahti öeldes muudavad ateistid oma elu palju vaesemaks. Oma bestselleris Religion For Atheists: A Non-Believers Guide to the Uses of Religion näitab ta, kuidas religioon teenib neid ühiskondlikke ja isiklikke vajadusi, mida puhtalt ilmalik elustiil rahuldada ei suuda.

      De Botton on kahe ilmaliku juudi poeg, kes tema sõnade järgi „panid religioosse usu samasse kategooriasse kiindumusega jõuluvanasse … Kui selgus, et kellelgi nende