Teadus ja vaimne praktika. Rupert Sheldrake

Kuhn näitas, et teaduse revolutsiooniliste muutuste perioodidel tõrjusid uued reaalsuse mudelid vanad kõrvale. Kui teadus oli minevikus radikaalselt muutunud, siis võis see muutuda ka tulevikus – see oli väga erutav väljavaade.

      Ma läksin Harvardist oma Cambridge’i tagasi ja jätkasin tööd taimedega. Kuigi mu esialgne kavatsus oli uurida loomi, ei tahtnud ma seda enam teha, sest ma ei soovinud kulutada oma elu nende tapmise peale. Kirjutasin oma doktoritöö sellest, kuidas taimed toodavad auksiine, hormoone, mis stimuleerivad tüvede kasvu, puidu teket ja juurte formeerumist. Hormoonipulber, mida aednikud kasutavad juurepistikute kasvu soodustamiseks, sisaldab sünteetilist auksiini. Seejärel jätkasin ma oma uurimistööd taimede arengu alal Cambridge’is Clare College’i teadurina ja Kuningliku Seltsi teadusliku kaastöötajana, mis andis mulle tohutu vabaduse, mille eest ma olen väga tänulik.

      Sel ajal sai minust Cambridge’i Epifaaniliste Filosoofide³ nime kandva rühmituse liige. Sellesse väga eripalgelisse seltskonda kuulusid kvantfüüsikud, müstikud, budistid, kveekerid, anglikaanid ning filosoofid, kaasa arvatud Richard Braithwaite⁴, kes oli Cambridge’i filosoofiaprofessor ja juhtiv teadusfilosoof; tema naine Margaret Masterman, Cambridge’i Keeleuuringute Üksuse direktor ja tehisintellekti pioneer; Dorothy Emmet, Manchesteri ülikooli filosoofiaprofessor, kes oli õppinud filosoof Alfred North Whiteheadi juures. Me tulime neli korda aastas üheks nädalaks kokku, et jagada eluaset Norfolki rannikul Burnham Overy Staithe’i tuulikus. Me rääkisime omavahel füüsikast, bioloogiast, alternatiivmeditsiinist, nõelravist, psüüheuuringutest, kvantteooriast, keele olemusest ja teadusfilosoofiast. Ükski idee ei olnud keelatud.

      Nimetatud seitsmeaastase perioodi vältel võisin ma oma uurimisteemasid vabalt valida ja tegeleda nendega, kus mulle parajasti meeldis. Ma tahtsin uurida vihmametsade taimi ja sõitsin sel eesmärgil Kuningliku Seltsi stipendiaadina Malaisiasse. Töötasin Kuala Lumpuri lähedal Malaisia ülikooli botaanikateaduskonnas. Teel sinna reisisin 1968. aastal mitu kuud Indias ja Sri Lankas ning see kogemus oli väga silmi avav. Avastasin, et on olemas täiesti teistsugused maailmavaated, mille kohta mu senisel haridusel polnud midagi ütelda.

      Kui ma Cambridge’i tagasi tulin, jätkasin oma uuringuid taimede arengu alal, selleks ajaks olin valinud kitsama fookuse ja keskendusin sellele, kuidas taimehormoon auksiin liigub lehtedest ja tüvest juurte otste poole ning kuidas selle vool läbi taime viimast muudab. Kuigi see töö oli väga edukas, veendusin ma üha enam ja enam, et mehhanitsistlik lähenemine ei suutnud vormi arengut rahuldavalt selgitada. Lisaks alt-üles organiseerimisprintsiipidele pidid olemas olema ka ülalt-alla printsiibid.

      Ülalt-alla printsiibi arhitektuuriline analoog oleks kogu ehitise plaan, samal ajal kui alt-üles selgitus puudutaks telliskivide keemilisi ja füüsikalisi omadusi, mördi siduvaid omadusi, seintele mõjuvaid pingeid, elektrisüsteemi iseärasusi ja nii edasi. Kõik need füüsikalised ja keemilised faktorid on ehitise omadustest arusaamiseks olulised, kuid eraldivõetuna ei suuda nad selgitada ei selle kuju, ülesehitust ega funktsiooni.

      Seetõttu hakkas mind huvitama bioloogiliste väljade idee, neid nimetatakse ka morfogeneetilisteks väljadeks või vormiloovateks väljadeks – see kontsept pakuti esimest korda välja 1920. aastatel. Lehe kuju ei määra mitte üksnes selle rakkudes paiknevad geenid, mis võimaldavad neil toota teatud valgumolekule, vaid ka lehte vormiv väli, mis on omalaadne nähtamatu plaan või šabloon või siis lehe „atraktor“. Need on tamme-, roosi- ja bambuselehtede puhul erinevad, olgugi et kõigil kolmel on samad auksiinimolekulid ja samasugune polaarne auksiini transpordisüsteem, kus auksiin liigub ainult ühes suunas, võrsetest juuretippude poole ja mitte kunagi vastupidi.

      Kui ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas morfogeneetilised väljad edasi võiksid kanduda, tuli mulle uus idee: järsku on loodusel mälu, mis seob kunagisi ja praegusi organisme üle aja ning annab igale liigile oma kollektiivse mälu ja käitumisviisi. Ma nimetasin selle hüpoteetilise mäluvahendusmehhanismi morfiliseks resonantsiks. Taipasin peagi, et see idee võib põrkuda suurele vastuseisule ja et ma peaksin enne sellega avalikkuse ette tulekut ennast korralikult ette valmistama, otsima tõendusmaterjali, ning et see kõik võib võtta aastaid.

      Samal ajal huvitusin ma ka teadvuse uurimisest psühhedeelsete kogemuste abil, need veensid mind, et inimese vaim on tohutult suurem, kui sellest minu teadushariduses iialgi räägitud oli.

      1971. aastal hakkasin ma õppima transtsendentaalset meditatsiooni, sest tahtsin uurida teadvust ka ilma droogideta. Cambridge’i Transtsendentaalse Meditatsiooni Keskuses ei nõutud kelleltki mingeid religioosseid uskumusi. Meie õpetajad esitasid seda protsessi täiesti füsioloogilisena. Mulle see sobis; see töötas, ma tundsin end seda tehes õnnelikuna ja ei pidanud uskuma midagi, mis ulatus mu ajust kaugemale. Ma olin endiselt ateist ja mul oli hea meel, et ma olin leidnud vaimse praktika, mis sobis mu teadusliku maailmavaatega ning ei nõudnud religiooni.

      Hinduistlik filosoofia ja jooga pakkusid mulle järjest suuremat huvi ja 1974. aastal avanes mul võimalus minna Indiasse tööle, minust sai juhtiv taimefüsioloog Hyderabadi lähedal asuvas Poolkõrbelise Troopika Kultuurtaimede Rahvusvahelises Uurimisinstituudis (ICRISAT). Ma uurisin kiker- ja tuviherneid ning olin osa töörühmast, mis aretas kõrgema saagikusega põua-, kahjurite- ja haiguskindlamaid taimesorte.

      Mulle meeldis Indias väga ja ma kulutasin omajagu aega, et külastada templeid ja aašrameid ning kuulata gurusid. Hyderabadis oli mul ka sufist õpetaja, Agha Hassan Hyderi. Ta andis mulle sufi mantra, wazifa, ning umbes aasta mediteerisin ma sufide kombe kohaselt. Üks asi, mis ma temalt õppisin, oli see, et sufide traditsioonis on nauding jumala and. Tema religioon ei olnud ei puritaanlik ega askeetlik. Ta kandis imeuhkeid kuld- ja hõbeniitidega läbikootud rõivaid, oli asjatundja parfüümide alal, hoidis istudes oma sõrmi jasmiiniõitega täidetud kausis ning deklameeris urdu- ja pärsiakeelset luulet.

      Siis tuli mulle pähe uus küsimus: mida kujutab endast õigupoolest kristlus? Pärast seda, kui ma murdeealisena olin ateismi ja sekulaarsesse humanismi pöördunud, ei olnud ma sellele eriti mõelnud, olgugi et Epifaanilised Filosoofid oli olnud kristlik rühmitus ja me laulsime igal hommikul ja õhtul oma tuulikus kirikulaule.

      Kui ma palusin üht hinduistlikku guru, et ta mu vaimset rännakut paari nõuandega toetaks, vastas ta: „Kõik teed viivad jumalani. Sa tuled kristlikust perekonnast ja peaksid seetõttu liikuma kristlikku rada pidi.“ Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda õigem see vastus tundus. Hinduistlikud pühapaigad, nagu Kailase mägi, asuvad Indias või Indiaga piirnevates maades. Briti pühapaigad asuvad Suurbritannias ja enamik neist on kristlikud. Mu esivanemad olid paljude sajandite vältel kristlased; nad – kaasa arvatud mu vanemad – sündisid, abiellusid ja surid kristlikus traditsioonis.

      Ma hakkasin meieisa sõnadega palvetama ja kirikus käima, see oli Secunderabadis asuv Püha Johannese anglikaani kogudus. Ma taasavastasin kristliku usu. Mõne aja pärast leeritati mind kolmekümne nelja aastasena Lõuna-India Kirikus, see oli oikumeeniline kirik, mille olid üheskoos moodustanud anglikaanid ja metodistid. Erinevalt enamikust oma eakaaslastest ei olnud ma kooliaastatel leeris käinud.

      Ma tundsin endiselt kahe religiooni kokkupuutepunktis valitsevat pinget. Ühel pool oli hinduistlik tarkus, mida ma pidasin nii sügavaks, ja teisel pool kristlik traditsioon, mis tundus selle kõrval olevat spirituaalses plaanis üsna pinnapealne. Siis viis üks sõber mu kokku suurepärase õpetajaga, isa Bede Griffithsiga, kes elas Lõuna-Indias Tamil Nadu kristlikus aašramis. Ta oli benediktiini munk, kes oli elanud Indias üle kahekümne aasta.

      Ta tutvustas mulle kristliku müstika traditsiooni, millest ma teadsin väga vähe, ja keskaegset kristlikku filosoofiat, eelkõige Aquino Thomase ja püha Bonaventura teoseid. Nende ideed tundusid mulle sügavamatena kui kõik muu, mida ma olin seni kuulnud kirikutes või ülikoolides. Isa Bede tundis samuti põhjalikult india filosoofiat ning esines korrapäraste loengutega upanišaadidest, mis sisaldavad hinduistliku mõtte keskseid ideid. Ta näitas mulle, kuidas ida ja lääne filosoofilised ja religioossed traditsioonid võivad üksteisele valgust heita.⁵

      Kui ma ICRISAT-is töötasin, mõtlesin ma morfilisest resonantsist edasi ja pärast rohkem kui nelja aastat olin valmis aja maha võtma ja sellest kirjutama.