Teadus ja vaimne praktika. Rupert Sheldrake

india kultuuri ja kristliku traditsiooni aspekte. Me sõime maas istudes banaanilehtedelt taimetoitu; igal hommikul tehti joogat ning igal hommikul ja õhtul olid tunnipikkused meditatsioonid. Ma mediteerisin tavaliselt mõne jõekaldal kasvava puu varjus. Hommikune missa algas Gayatri mantraga, selle sanskritikeelse mantraga pöördutakse jumaliku jõu poole, mis jõuab meieni päikesesärana. Ma küsisin Isa Bede’ilt: „Kuidas sa saad katoliiklikus aašramis hinduistlikku mantrat loitsida?“ Ta vastas: „Just seetõttu, et see on katoliiklik. Katoliiklik tähendab üleüldine. Kui see jätaks ühegi tee jumala juurde kõrvale, poleks see katoliiklik, vaid sektantlik.“

      Ma peatusin seal poolteist aastat ning aastatel 1978–1979 kirjutasin ma viigipuualuses palmilehtedest katusega hütis valmis oma raamatu A New Science of Life. Seejärel töötasin ma ICRISAT-is osalise koormusega veel mitu aastat, jagades oma aega India, Suur- britannia ja ka California vahel.

      Tagasi Suurbritannias, oli mul suur rõõm taasavastada kohalikke traditsioone. Mulle oli meele järgi tõsiasi, et Euroopas tehakse samasuguseid palverännakuid nagu Indias. Ma käisin palverännakutel katedraalide ja kirikute juurde ning külastasin Avebury muinasaegset mälestist. Tundsin, et olin jõudnud koju ning taasavastanud sideme oma esiisade maaga ja kõikide nendega, kes olid siin varem elanud. Ma hakkasin igal pühapäeval kirikus käima, ükskõik, kus ma ka ei oleks olnud, tavaliselt oli selleks mu kohaliku koguduse kirik. Nii teen ma senini.

      Üsna kohe pärast seda, kui A New Science of Life Suurbritannias 1981. aastal ilmavalgust nägi, läksin ma Indiasse tagasi, et jätkata oma tööd katsepõldudel. Mind kutsuti seal esinema Bombays toimuvale konverentsile „Muistne tarkus ja moodne teadus“. Võtsin saagikoristusest mõned vabad päevad ning pidasin seal loengu morfilisest resonantsist. Sel konverentsil kohtusin ma Jill Purce’iga, kes esines konverentsi muistse tarkuse programmis. Jill oli kirjutanud raamatu The Mystic Spiral: Journey of the Soul ja oli ühtlasi imekena raamatusarja „Kunst ja kujutlusvõime“ peatoimetaja. Seda sarja andis välja Thames & Hudson ning see ilmub tänaseni.

      Ma kohtusin Jilliga mõned kuud hiljem Indias uuesti, kui ta oli tagasi tulnud Himaalajas asuvast eraklast, mida oli külastanud oma Tiibeti budismi alla kuuluva dzogtšeni praktika raames. Samal aastal nägime teinetest veel korra Inglismaal ja jäime kokku. Me abiellusime 1985. aastal ja oleme sellest ajast alates elanud Hampsteadis Põhja-Londonis.

      Kui ma temaga kohtusin, oli Jill välja töötanud uue laulmise õpetamise meetodi, mis tutvustas ühislaulus peituvat väge ja toetus seejuures mitmetest erinevatest kultuuridest ja religioonidest pärinevatele traditsioonidele. Ta õpetab oma seminarides siiani Mongoolia ja Tuva traditsioonilist kõrilaulu, mis toob kuuldavale laulu põhiheli kõrgeid flöödilaadseid ülemhelisid. Ta näitab ka seda, kuidas kooslaulmisel võivad olla tugevad teadvust teisendavad mõjud, mis viivad sellesse haaratud inimesed ühisesse võnkesse.⁶

      Viimase kolmekümne viie aasta jooksul olen ma teinud eksperimentaalseid uuringuid, mis puudutavad taimede kasvu, morfilist resonantsi⁷, kirjatuvisid⁸, koeri, kes teavad, millal nende peremehed koju jõuavad⁹, tunnet, et meid jälgitakse¹⁰, telefonitelepaatiat¹¹ ning mitmeid teisi teemasid. Aastatel 2005–2010 olin ma Perrotti-Warricki projekti direktor, mis uuris inimeste ja loomade seletamatuid võimeid ning mida rahastas Cambridge’i Trinity kolledž.

      Olen selle uurimistöö tulemusel jõudnud veendumusele, et meie vaim ulatub ajust kaugele väljapoole ning teiste loomade puhul on asi samamoodi. Nii näiteks paistab olevat tegemist otsese telepaatiaga loomadelt teistele loomadele, inimestelt teistele inimestele, inimestelt loomadele ja loomadelt inimestele. Telepaatilised sidemed valitsevad tavaliselt emotsionaalselt lähedaste inimeste ja loomade vahel.

      Taolised psüühilised nähtused on normaalsed, mitte paranormaalsed; nad on loomulikud, mitte üleloomulikud; nad on osa sellest, kuidas meie vaim ja ühiskondlikud sidemed töötavad. Neid kutsutakse mõnikord „paranormaalseteks“, sest nad ei klapi meie kitsa arusaamaga reaalsusest. Kuid neid nähtusi saab uurida teaduslikult ja neil on mõõdetav mõju. Nad puudutavad elavate organismide vahelist vastasmõju ja nende organismide vastasmõju oma keskkonnaga. Ent nad ei ole iseenesest vaimsed nähtused.

      Psüühilised ja vaimsed nähtused erinevad üksteisest. Sellised nähtused nagu telepaatia näitavad, et meie vaim ei ole suletud ajju. Me oleme avatud ühenduseks palju suurema teadvusega, inimesest kõrgema vaimse reaalsusega, ükskõik, kuidas me seda ka ei nimetaks. Vaimsed praktikad aitavad meil seda küsimust uurida.

      Selle raamatu kirjutamist inspireeris osalt Jilli tegevus, sest ta on välja töötanud vaimsete praktikate õpetamismetoodika, mis sobib igale asjast huvitatule, sõltumata religioossest taustast või selle puudumisest. Nagu ma ise avastasin transtsendentaalse meditatsiooni juures ja nagu ma olen näinud palju kordi Jilli seminarides, võivad inimesed vaimseid praktikaid õppida ja rakendada, ilma et nad peaksid selleks esmalt formuleerima oma uskumused või kahtlused. Need praktikad võivad viia sügavama arusaamiseni, kuid kõigepealt tuleb vahetu kogemus.

      Sama kehtib kõigi selles raamatus käsitletud praktikate kohta. Kõiki neid võivad kasutada kristlased, juudid, moslemid, hindud, budistid, animistid, neošamaanid, inimesed, kes peavad end spirituaalseks, kuid mitte religioosseks, new ager’id, sekulaarsed humanistid, agnostikud ja ateistid. Ma ise olen kristlane, anglikaan, ja rakendan neid praktikaid kristlikus kontekstis. Kuid neid võivad kasutada teistesse religioonidesse kuuluvad inimesed ning ka ateistid ja agnostikud. Ühelgi religioonil või mittereligioonil pole nende praktikate monopoli. Need on avatud kõigile.

      Paljud teadusuuringud on näidanud, et nimetatud praktikatest tõuseb neid rakendavatele inimestele tulu. Nii näiteks on inimesed, kes on otsustanud olla järjekindlalt tänulikud, õnnelikumad kui need, kes seda ei ole. Ma kirjutasin selle raamatu, sest ma usun, et meie sekulaarsel ajastul on tungiv vajadus need praktikad taasavastada, milline ei oleks ka ühe või teise inimese religioon või mittereligioon.

      Vaimseid praktikaid on mitmeid. Selles raamatus räägin ma seitsmest, mida ma ise ka rakendan.

      Hampstead, London

      Veebruar 2017

      SISSEJUHATUS

      Kõikidel religioonidel on vaimsed praktikad. Need praktikad aitavad meil astuda ühendusse teiste inimestega ja meist kõrgemate teadvuse vormidega.

      Veel hiljuti pidas enamik ateistidest ja sekulaarsetest humanistidest enesestmõistetavaks, et need praktikad on ajaraisk või kujutavad endast lausa ohtlikku mõistusevastasust. Kuid need hoiakud on muutumas, eriti tervishoiu ja üleüldise hüvangu küsimustes. Kuigi meditsiin on teinud tohutuid edusamme, ei anna see elule tähendust ega eesmärki, samuti ei anna see juhiseid, kuidas parandada oma suhteid teiste inimestega või juurutada tänulikkust, suuremeelsust ja andestusvõimet. Me ei oota arstiteaduselt selliseid asju. Need rollid kuuluvad religioonile ja tuleb välja, et neil on inimeste tervisele ja käekäigule suur mõju. Hiljutised teadusuuringud näitavad, et religioossed inimesed kannatavad keskmiselt vähem ärevuse ja depressiooni all kui mittereligioossed inimesed¹²; nad sooritavad vähem enesetappe¹³, suitsetavad vähem¹⁴ ning kuritarvitavad väiksema tõenäosusega alkoholi ja teisi narkootilisi aineid¹⁵.

      Suurem osa nendest uuringutest ei püüdnud eristada üksteisest erinevate vaimsete praktikate ja uskumuste mõjusid, aga kõikides religioonides on väga mitmeid praktikaid. Mõningaid nendest – näiteks tänulikkust ja mediteerimist – võib rakendada ka sekulaarses kontekstis. Tuleb välja, et need praktikad on kasulikud isegi mittereligioossete inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele.

      Kahekümnendal sajandil uskusid paljud inimesed, et teadus ja mõistus saavutavad peagi ülemvõimu ja religioonid kaovad vaikselt unustusse. Inimkond areneb lõpuks sekulaarsel mõistusel rajaneva ühiskondliku elukorralduseni ning vabaneb oma iidsete dogmade ja ebausu köidikutest. Kuid selle asemel, et välja surra, on religioonid alles jäänud. Islam pole kahanenud. Hinduism on elu ja tervise juures. Budismi prestiiž on kasvanud eelnevalt mittebudistlikes maades, osaliselt tänu dalai-laamale. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on kristlus