Lukus linn. Peter May

näed, kuidas on liigest tükeldatud, ja kuivanud koe- ja kõõlusepudi, mida kätte ei saadud.“

      MacNeil vaatas uuesti kotti ja tõstis sealt ettevaatlikult välja midagi roiet meenutavat. Mees kallutas pea viltu ja silmitses seda uudishimulikult, ise sõrmi mööda siledat valget kaart libistades. „Mismoodi need luud nii korralikult puhtaks on saadud?“

      Tom kehitas õlgu. „Küllap neid on pestud. Ma olen isegi seda mõnikord kolju puhastamiseks teinud. Seda kübekese valgendi ja pesupulbriga keetnud.“

      „Kas see poleks pidanud haisu ära kaotama?“

      Tomi silmade ümber tekkisid taas naerukurrud. „Luuüdi läheb ikka halvaks, keeda või ära keeda.“

      MacNeil torkas roide tagasi kotti ja ajas end sirgu. Mees vaatas üles, üle augu ääre küünitavate ja nende juttu kuulata üritavate inimeste suunas. „Sugu oskad öelda?“

      „Praegu mitte. Aga vanuse paigutaksin üheksa ja üheteistkümne aasta vahele.“

      MacNeil noogutas mõtlikult ja küsis endalt mõttes, mismoodi toimub osadeks lahutatud luustiku lahkamine.

      Tom oleks otsekui ta mõtteid lugenud, ajas end ta kõrval sirgu ja sõnas: „Mõistagi ei ole võimalik lahkamist läbi viia. Ma saan vaid luud ritta laduda ja neilt mingeid vihjeid otsida.“ Blondide juuste salk oli kilest vannimütsi kummi vahele jäänud ning ta MacNeili näkku vaatavate rukkilillekarva silmade pilk nii vahetu, et vanem mees pidi kõrvale vaatama. „Muidugi,“ jätkas Tom, „pole ma eriline ekspert selles vallas, et mis käib kuhu. Ma oskan roided välja korjata, kuid mitte õiges järjekorras. Oskan eristada sõrmeluid, kuid seda arvatavasti mitte, kumma käe omadega on tegemist. Tegelikult läheb meil selleks tarvis antropoloogi.“

      MacNeil sundis end patoloogile otsa vaatama. „Kas sellega on probleeme?“

      „Ta on haige.“

      „Oeh.“

      „Aga ma saan anda üldise hinnangu, märkan suuremaid vigastusi luudel ja puuduvaid osi, võtan luuüdist kudesid ja tellin mõned toksikoloogilised analüüsid.“ Mees vakatas hetkeks. „Mina soovitan Amy kutsuda. Ta on koljude osas spets ja inimeste isikute tuvastamisega palju tegelenud.“

      MacNeil tundis, kuidas ta süda naise nime kuuldes löögi vahele jättis, ja küsis endalt, kas ta tunded peegelduvad ka näos. Näiteks kerge punastamisega. Mees tajus, et Tom jälgib teda tähelepanelikult, otsekui mingit märki otsides, aga kui see ka nii oli, siis ta pilk seda igatahes ei reetnud. „Muidugi, kui sa nii arvad,“ vastas MacNeil. Ta pöördus ja sirutas käe üles, et lasta end välja aidata.

      „Ettevaatust,“ ütles Tom kärmelt. „Mõne inimese meelest on mulle ohtlik selga pöörata.“

      MacNeil keeras pea aegamööda tema poole. Ta silmis oli sünge ja ohtlik pilk, mis ei vajanud sõnu.

      Tom naeratas. „Karm vend oled.“

      Ehitusplatsi kohal rippus madalal lasuvat udu meenutav vaikus. Siin, pealinna südames, mõjus see eriti ebatavalisena. Ei mingit liiklusmüra, jutlemiseks kõrgendatud hääli, lõbustatud hõikeid, ei mingit pea kohalt kostvat Gatwicki või Heathrow’ poole suunduvate lennukite reaktiivmootorite mürinat. Üksnes jõesuudmest Põhjamere tormise ilma eest varju otsima lennanud kajakate kriisked, taeva all tiirlevad valged välgatused, mis meenutasid surma ootavaid raisakotkaid.

      Surm oli juba kohal, kuid luudele polnud midagi nokkida jäänud.

      MacNeil tajus endal kõikide pilke. Ministeeriumimees seisis pisut eemal, käed rinnal vaheliti. „No nii?“

      „Ma tahan, et kõik ehitusplatsilt lahkuksid,“ ütles MacNeil. „Me sulgeme selle ja vaatame üle.“

      Ministeeriumimees kallutas pea viltu. Viha reetsid vaid ta silmad. „Sellest tuleb jama,“ ütles ta.

      „Jama tuleb siis, kui kõik ei tee seda, mida ma käskisin.“ MacNeil kõrgendas häält, et kõik platsil viibijad teda kuuleksid. „See siin on kuriteopaik.“

      II

      „Mida kuradit sa talle ütlesid?“

      „Ütlesin, et see on kuriteopaik ja me otsime selle läbi.“

      Laing silmitses teda skeptiliselt. „No mida sa ka ei öelnud, igatahes on ta nüüd üsna leilis. Sa ikka aimad, millise pasalasu ma praegu endale kaela saan?“

      „Kujutan ette.“

      „Kas ikka kujutad?“ Laing heitis pilgu kellale ja võttis seejärel pihku puldi, et arhiivikapil olev telekas sisse lülitada. „Tead sa, kui ma kolmkümmend aastat tagasi Glasgow’st Londonisse tulin, lootsin, et olen sinusugustest kauboidest lahti. Siinsetel inimestel on paremad kombed, kui mõikad, mida silmas pean.“

      „Jah, nad on ähvardades palju viisakamad.“

      Laing jõllitas teda. „Ma ei kujutanud hetkekski ette, et mingi mägismaa vihane vend mind veel enne pensionileminekut hulluks ajama hakkab.“ Ta keeras teleka hääle valjemaks. Uudistes räägiti jälle peaministri surmast ja Laing näis ilmselgelt seda kuulda tahtvat.

      MacNeil vaatas kirjutuslaua taga raamaturiiulil seisvat raamitud fotot peainspektorist ja ta naisest. Nad moodustasid veidra paari. Laing oli pärit Glasgow’st, vana kooli töölisklassi võmm. Ta vandus, viskas labast nalja, oli füüsiliselt agressiivne. Ta määris endale pähe Brylcreemi ja uhas oma läikivatele raseeritud ja alkoholist laienenud veresoontega põskedele helde käega Old Spice’i. Mehe lõhn kargas ninna enne, kui ta nähtavale ilmus. Ta naine seevastu oli tõeline haritud daam, Chelseast pärit arsti tütar, kes armastas ooperit ja üldse teatrit ning õpetas Londoni Kuninganna Mary ülikoolis inglise keelt ja näitekunsti. Nad elasid kuskil lääne pool suures ridamajas. Laing oli abikaasa seltskonnas hoopis teine inimene. MacNeilil polnud aimugi, mida naine selles mehes nägi, kuid mis see ka polnuks, tõi ta mehes välja parima. Mõned inimesed avaldavad sellist mõju. MacNeil mõtles endamisi, et kuigi Martha ei pruukinud temas halvimat välja tuua, ei aidanud ta päris kindlasti ka paremate külgede avaldumisele kuidagi kaasa. Ta kadestas Laingi tolle suhte pärast.

      MacNeil heitis avatud uksest pilgu uurijate kontoriruumi. Tööl oli vaid paar uurijat ja lisaks käputäis mundrikandjaid ja haldustöötajaid. Pandeemia oli siingi lõikustööd teinud.

      Miski uudistes köitis MacNeili tähelepanu ja ta pöördus mikrofonide raskuse all ägava laua taga reas istuvaid tumedas ülikonnas mehi vaatama. Kõigil oli mask ees, ka nende pihta küsimusi tulistavatel ajakirjanikel. Laua keskel oli mees, kelle nägu oli viimaste kuude jooksul maskist hoolimata tuttavaks saanud. Tal olid suured tumedad silmad ja nende kohal tihedad tumedad, blondile siilipeale kontrasti pakkuvad kulmud; mees kandis silmatorkavaid ovaalsete hõberaamidega prille. Tal oli mahe ja sume hääl ja ta rääkis inglise keelt vaevumärgatava välismaise aktsendiga, mille päritolu oli võimatu määratleda. Mehe nimi oli Roger Blume ning ta oli Stein-Francksi FluKilli pandeemia rakkerühma juhtiv arst.

      „Kuradi kaanid!“ Laingi vandumine väljendas täpselt Mac-Neili peas keerlevaid mõtteid. „Ma näen, et nende aktsiate hind on jälle kerkinud.“

      Stein-Francks oli Prantsusmaal asuv farmaatsiafirma, mille viirusevastase ravimi nimega FluKill oli Maailma Terviseorganisatsioon pandeemia alates välja valinud kui kõige tõenäolisemalt toimiva linnugripiravimi juhul, kui haigus peaks hakkama nakkama inimeselt inimesele. WHO oli hoiatanud sellegi eest, et niisugune lõpplahendus on möödapääsmatu. Selle tulemusel olid kõik maailma riigid, kes seda endale vähegi lubada võisid, tellinud kokku enam kui kolme ja poole miljardi euro väärtuses ravimit. Ainuüksi Suurbritannia oli ostnud ligi viieteistkümne miljoni ravikuuri jagu ravimit, et sellega neljandikku elanikkonnast ravida. Tervishoiu- ja õiguskaitsetöötajad olid esimeste seas, kes seda saama pidid. Mitte et see ravinud oleks. Parimal juhul võis loota, et see leevendab sümptomeid ja lühendab põdemisaega, andes sel moel ka ellujäämisvõimaluse. Ja ligi kaheksakümneprotsendise suremuse puhul valitses pöörane nõudlus kõige järele, mis inimeste