Lukus linn. Peter May

nii kaua kui jaksab, kuna on kindel, et mees lihtsalt peab ta hingamist kuulma. Kõik on endiselt vaikne. Ja siis ahmib ta õhku, kuuldes, kuidas paneel ukse taga kriuksatab. Ta süda taob nii kõvasti, nagu peksaks keegi teda rusikatega rindu.

      Link liigub ja tüdruk surub end ukse avanedes vastu seina. Mehe selja tagant koridorist paistva valguse taustale joonistub ta siluett. Laps näeb sama valguse käes, kuidas ta enda hingeõhk külmas õhus udupilvekese moodustab. Mees vajub aegamööda kükakile ja sirutab käe lapse poole. Laps ei näe mehe nägu, kuid kuuleb naeratust ta hääles.

      „Tule issi juurde,“ ütleb mees vaikselt.

      ESIMENE PEATÜKK

      I

      Peapiiskopi Pargi Sõprade Seltsi liikmed – need, kes veel elus olid – sülitasid tuld ja tõrva. Kes polnud, keerasid end raudselt hauas ringi. Üksainus erakorraline parlamendimäärus oli olematuks muutnud aastatepikkuse põhjaliku planeerimistöö, mille eesmärgiks oli selle pisikese rohelise ja meeldiva maalapikese säilitamine Lambethi rahvale. Pimeduses tilpnes palee sakmeliste tornide kohal lõdvalt lipp. Peapiiskop viibis oma residentsis. Aga kuna buldooserid olid tööd alustanud kella viie paiku, vaid kuue lühikese vaikusetunni järel, ei olnud kuigi tõenäoline, et ta magas. Samuti polnud kuigi usutav, et pargi linnaosale kinkinud piiskopi eelkäijate puhkus oleks ligilähedaseltki rahulik olnud.

      Ehitusplatsi valgustasid kaarlambid. Ehitusmasinate roomikud olid segi peksnud ja peeneks jahvatanud maapinna, millel olid mänginud lapsed; nende tasaste häälte kaja uputas nüüd enda alla masinate möirgamine. Jalg- ja võrkpalliväljakut ümbritsenud piirded olid välja rebitud ja kõrvale heidetud. Kiikede ja turnimisredelite väändunud jäänused vedelesid pargi lääneküljes asuva lammutamist ootava lagunenud hoone najal virnas. Vana tualettruumide kompleks, mis pidanuks saama kohvikuks, oli maatasa tehtud. Aeg oli kõige olulisem. Seda tööd olid saadetud tegema sajad mehed. Vahetused kestsid kaheksateist tundi. Keegi ei kurtnud. Raha maksti samuti hästi, kuigi seda polnud millelegi kulutada.

      Inimesed liikusid omavahel rääkimata tulede all ringi. Oranžides tunkedes ja kiivrites ning valgetes maskides kogud. Kõik hoidsid omaette – ja omavahel distantsi. Sigarette kimuti läbi maskide peene kiu, millele jäid ümmargused nikotiinilaigud, ja sigaretikonide põletamiseks oli kohale toodud söepann. Nakkus levis vägagi lihtsalt.

      Nad olid eile vundamendiauku kaevanud. Täna saabusid tsemendisegistitega veoautod seda täitma. Hiiglaslik kraana oli juba kohale toodud, valmis tööle asuma ja terasarmatuure paika tõstma. Kriisikomisjoni delegatsioon oli eelmise päeva pärastlõunal võtnud Westminsterist ette lühikese jalutuskäigu, et lootuse ja hirmuga silmitseda vandalismi, milleks nad meeleheites loa olid andnud. Nende nägu kattis valge puuvill, kuid silmadest paistvat ärevust see ei varjanud. Ka nemad olid toimuvat vaadates vaikinud.

      Nüüd kerkis üle tsemendisegistite loksumise ja kaevemehhanismide möirgamise kellegi hääl. Üks kogu tõstis pimeduses käe ja nõudis töö peatamist. Hõikaja oli pikka kasvu vilajas ja heas vormis mees, kes seisis vundamendiaugu loodeservas kolme meetri sügavuse süvendi kohal. Betoonirenn liikus kaarega kõrvale ja peatus vappudes. Mees kükitas augu servale ja kiikas pimedusse. „Seal on midagi,“ hüüdis ta ja töödejuhataja astus läbi pori tigedalt tema suunas.

      „Meil pole sellisteks asjadeks aega. Lase käia!“ Ta paksus kindas käsi viipas betooniauto hoobasid hoidva mehe suunas. „Anna minna!“

      „Ei, oodake.“ Pikk mees vupsas üle serva ja pudenes silmist kadudes auku.

      Töödejuhataja pööras pilgu taeva poole. „Tule taevas appi. Tekitage mulle siia mingi valgus.“

      Rühm mehi kogunes augu servale, kui statiiv kohale lohistati ja valgus alla suunati. Pikk mees oli millegi väikese ja tumeda kohal kummargil. Ta vaatas üles, alla tema suunas vahtivate nägude poole, ning tõstis käe kaitseks kiiskava valguse eest silmade ette. „See on mingi kuradima spordikott,“ ütles mees. „Mingi kuradima nahast spordikott. Keegi sitapea arvab, et me kaevame seda auku siia tema prügi jaoks.“

      „Tee eluga, roni sealt välja,“ hõikas töödejuhataja. „Meil pole aega venitada.“

      „Mis selle sees on?“ hüüdis keegi.

      Pikk mees vedas varrukaga üle otsmiku ja võttis kotiluku lahti tõmbamiseks kindad käest. Kõik küünitasid lähemale, et üritada koti sisu oma silmaga näha. Ja siis kargas mees tahapoole, otsekui oleks ta käsi voolu all olevaid juhtmeid puudutanud. „Jestas!“

      „Mis see on?“

      Nad nägid valgust milleltki valgelt tagasi peegeldumas. Pikk mees vaatas üles. Ta hingeldas; hingetõmbed olid lühikesed ja pindmised ning ta magamatusest niigi kalbest näost oli viimanegi jume kadunud. „Jeesus Kristus!“

      „Kurat küll, mis seal on?“ Töödejuhatajal hakkas ära viskama.

      Mees vundamendiaugus kummardus ettevaatlikult uuesti koti kohale. „Need on luud,“ ütles ta summutatud häälel, mida kõik sellegipoolest kuulsid. „Inimese luud.“

      „Kus sa tead, et need on inimese luud?“ Küsimuse esitaja oli üks rühmast. Ta hääl kõlas ehmatavalt valjult.

      „Sest mulle vahib siit üks kuradima kolp vastu.“ Pikk mees pööras omaenda kolba ülespoole ja näis, et nahk, mis seda kattis, on viimseni pingul. „Aga see on väike. Täiskasvanu jaoks liiga väike. See peab olema laps.“

      II

      MacNeil viibis kuskil kaugel eemal. Paigas, kus ta poleks pidanud olema. Soojas ja õdusas ja turvalises paigas. Samas andis endast mingis teadvusesopis märku kummaline pinin, ebameeldiv tunne, et miski oluline on meelest läinud, kahe silma vahele jäänud. Ja korraga meenus talle iiveldust tekitava ehmatusega, et ta polnud kuude kaupa tööl käinud. Kuidas ta sai sellise asja unustada? Kuid ta teadis, et oli seda varemgi teinud. Sellele viitasid mingid ähmased mälestused. Oh issand, kuidas ta seda küll seletab? Mismoodi ta neile ütleb, kus ta oli olnud või miks? Jumal küll. Tal kippus süda pahaks minema.

      Mees kuulis telefonihelinat ja teadis, et helistajaks on nemad. Ta ei tahtnud kõnele vastata. Mida ta ütlema peaks? Talle oli kogu aeg palka edasi makstud ja tema polnud vaevunud kordagi näole andma. Küllap tegid teised talle katet. Tegid ta vahetused ära. Nad on tigedad, süüdistavad. Kuid telefon muudkui helises edasi ja tema ei tahtnud seda ikka vastu võtta. „Jää vait!“ röögatas ta telefonile. See ei teinud väljagi, iga järjekordne helin oli otsekui noatorge südamesse. See jätkab suskamist, kuni ta viimaks vastab. Mehe laubale kerkis higi. Miski kleepus ta keha külge. Ja mida enam ta sellest vabanemiseks rapsis, seda kõvemaks muutus haare. Ta viskles ja rapsis ja pöörles ning ärkas siis õhku ahmides, hirmust pärani silmade pilk laes kinni, lühikeseks pügatud juustega niiske kukal patja surutud. Numbrid 06.57 küünitasid digitaalsete fragmentidena laeroseti suunas. See oli ainus asi, mille ta majast kaasa oli võtnud. Kingitus Seanilt. Äratuskell, mis lakke infrapunaseid numbreid projitseeris. Nii puudus unetuil öil vajadus kella vaatamiseks pead pöörata. Taevast vahtis alati vastu suur kell, meenutades, kui aeglaselt aeg mööda võib venida.

      Muidugi teadis mees, et kella polnud tegelikult ostnud Sean. Martha teadis, kui väga mehele sellised tehnilised vidinad meeldivad. Aga nende kinkimine valmistas rõõmu Seanile. Süütu rõõm, mida suudab andmisest leida üksnes laps, niisama ehe kui rõõm kingi vastu võtmisest.

      MacNeil keerutas end higist ligedate linade puntrast välja ja heitis jalad üle voodiserva. Teda embas külm õhk. Äratus! Telefon helises endiselt. Ja ta teadis, täpselt nagu unenäos, et helin ei lõpe. Mees sirutas käe öökapi suunas ja tõstis toru. Huuled kleepusid hammaste külge. „Jah?“

      „Ma loodan, et sa oled kaine, MacNeil.“

      MacNeil kangutas keele suulae küljest lahti ja haistis hingeõhus viski kolkunud lehka. Mees nühkis silmist rähma ja sodi. „Mu vahetus algab alles kaheteistkümne tunni pärast.“

      „Poiss, su vahetus algab praegu. Topeltvahetus. Mõtlesin,