Lukus linn. Peter May

korstnast morni hommikutaevasse kerkivat musta suitsupilve. Võimsamat sümbolit inimese abitusest looduse ees poleks ta osanud ette kujutada. Kui palju surnuid praeguseks juba oli? Viissada tuhat? Kuussada? Rohkem? Keegi ei uskunud enam statistikat. Seda polnud lihtsalt võimalik kontrollida. Aga ka kõige optimistlikumad valitsuselt tulevad näitajad olid sama hästi kui hoomamatud.

      Kella üheksased uudised edastasid lugu, mida oli kedratud terve öö. Aga MacNeil kuulis seda esimest korda ja kuuldu tabas teda rängalt. Veidi pärast keskööd olid St Thomase haigla arstid teada andnud peaministri surmast. Kaks tema last olid juba surnud ja naine endiselt kriitilises seisus. See ei olnud saladus, et peaministri seisukord on tõsine. Aga millised võimalused said üldse olla kõigil teistel, kui riigi kõige mõjuvõimsama isiku surm nii lihtsalt saabus?

      Uudistesaate diktor andis heliseva häälega teada, et nüüd on oodata parteisisest võimuvõitlust peaministri asetäitja ja rahandusministri vahel. Peaministri asetäitja, kärnkonna meenutav mees, keda MacNeil kunagi sallinud polnud, oli jõupositsioonil, kuna tema tõusis automaatselt peaministri asemele, vähemalt ajutiselt. Kuigi MacNeil ei saanud sotti, miks pidanuks keegi praeguses olukorras tahtma niisugusele ametikohale pürgida. MacNeil lootis salamisi, et selles võitluses jääb peale rahandusminister. Temale tundus, et see hetkel aadressil Downing Street 11 elav kodanik oli oluliselt mõistlikum, intelligentne ja südametunnistusega inimene.

      Üle Westminster Bridge’i ja läbi järjekordse sõjaväe kontrollpunkti sõites heitis mees vilksamisi pilgu lääne suunas, kus Thamesi lõunakalda kohale kerkis St Thomase haigla üheteistkümnekorruseline fassaad. Kuskil seal, betooni ja klaasi taga, lamas surnuna kunagi riiki juhtinud mees. Külm ja võimetu, nakatatud omaenese laste poolt. Ta teadis, et taamal on haigla kolm alles jäänud esialgset tiiba, Friday, Saturday ja Sunday, samuti täis taudist tabandunud patsiente. Ehk puuduks juhul, kui sakslased poleks välksõja ajal haigla nelja ülejäänud tiiba puruks pommitanud, praegu üle tee parki lisahoone ehitamise vajadus.

      1 Seda Agatha Christie näidendit on Londoni lavadel mängitud alates 25. novembrist 1952. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]

      TEINE PEATÜKK

      I

      MacNeil juhtis oma Ford Focuse Lambeth Palace Roadil asuva õnnetusjuhtumite ja eriolukodade osakonna hoone vastas olevasse bussipeatusesse, teades kindlalt, et see ei häiri ühtki neljast kunagi seda marsruuti mööda kulgenud bussiliinist.

      Archbishop’s Parki sissepääsu juures asunud väravad ja piirded olid maha lõhutud, et ehitajate kohale toimetatud rasketele masinatele ruumi teha. Mees tundis ära FSSi laborite kriminalistide märgistuseta kaubikud, kuigi jalgsi tulles oleksid nad kiiremini kohale jõudnud, kuna labor asus vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel, kitsa tee lõpus pargi lõunapoolses otsas.

      Pealinna sulgemise järel oli kriminalistikaosakond sunnitud oma vahendid koondama ühte kesksesse asutusse. Politseile meditsiini- ja teadusteenuseid osutava endise Londoni linnapolitseiteenistuse keskse kriminalistikalabori asukohaks valiti Lambeth Road. Praegu seisid välja saadetud kriminalistid Mac-Neili saabumist oodates ehitusplatsil.

      MacNeil silmitses pargi riismeid, kunagise betooni- ja klaasimere keskel asetsenud tibatillukese rohelise oaasi segipuistatud varemeid. Siin-seal seisid suitsetavate ja omavahel jutustavate rühmadena oranžides tunkedes selgelt silma torkavad ehitustöölised. Uduses varahommikuses valguses kohmerdas maas oleva augu ümber, mis pidanuks praeguseks betooniga täidetud olema, rühm valgetes kaitseülikondades ja näomaskides tontlikena mõjuvaid kogusid. Ülikonnas mees, üll poolde säärde ulatuv kaamelivillane mantel ja peas valge kiiver, tippis ettevaatlikult läbi pori läheneva MacNeili suunas. Ta nägu kattis standardne valge puuvillane mask nagu MacNeilil endalgi, kuid mees peatus teisest parajas kauguses. „Uurija MacNeil?“

      MacNeil hoidis samamoodi eemale ja silmitses küsijat ettevaatlikult. „Jah. Ja teie?“

      „Derek James. Ma olen peaministri asetäitja büroost. Te muidugi mõistate, kui ma teie kätt ei suru.“

      „Mida te tahate?“ MacNeil asus alati pikemalt jorutamata asja juurde.

      „Ma tahan,“ vastas James mõningase teravusega, „et töö sellel platsil edasi läheks.“

      „Sel juhul on nii, et mida rutem me selle jahumise lõpetame, seda kiiremini saan ma siin asjad aetud ja teie tüütamise lõpetada.“ MacNeil astus mehest mööda, tontide rühma poole.

      James järgnes talle, endiselt jälgides, et kingad poriseks ei saaks. „Te vist ei saanud minust aru, härra MacNeil. Siinsed tööd toimuvad parlamendi erakorralise määruse alusel. Sellele projektile kulutatakse miljoneid naelu. Meil on väga range ajakava. Viivitus võib maksma minna elusid.“

      „Härra James, keegi on juba surnud.“

      „See tähendab, et teda ei saa enam aidata. Küll aga teisi.“

      MacNeil jäi poolelt sammult seisma ja pöördus ministeeriumimehe poole, kes silmapilk tagasi põrkus, otsekui kartes, et Mac-Neil võiks talle peale hingata. „Kuulge. Kõigil selles riigis on õigus õiglusele. Olgu nad elavad või surnud. See on minu töö. Ja kui mina olen sellega ühele poole saanud, võite teie enda tööd edasi teha. Seni ärge mul jalus töllerdage.“ Ta pöördus taas minekule ja rühkis läbi muda kaitseülikondades meesteni. „Mis seis meil siin on?“

      „Kotitäis inimluid, Jack,“ vastas üks neist maskist summutatud häälega. „Kaevamist alustati alles eile. Keegi poetas selle ilmselt öösel siia.“ Mees vaatas neid ohutust kaugusest silmitsevate sadade nägude poole. „Ja need vennad tahavad meist kiirelt lahti saada.“

      „Iga asi omal ajal.“

      Teine kaitseülikonnas mees ulatas MacNeilile paari kilesusse. „Näed, semu, tõmba parem need kingadele peale.“

      MacNeil tegi, nagu kästud, ja piilus siis auku. Selle põhjas kükitas kellegi kogu. „Kes seal all on?“

      „Sinu vana semu.“

      MacNeil pööritas silmi. „Oh pask,“ ütles ta summutatult. „Tom Bennet!“

      Kriminalistikamees muigas maski all, mis ta näol pingule tõmbus.

      MacNeil vedas kummikindad kätte ja sirutas käe välja. „Aita mind alla.“

      Spordikott oli kallis, Puma logoga. Tom hoidis seda kinnastatud kätega lahti ja tõstis pilgu, kui MacNeil ta kõrvale potsatas. „Ära liiga lähedale tiku,“ soovitas mees. „Mine tea, mille sa siit külge korjad.“

      MacNeil ei teinud hoiatusest välja. „Mis seal sees on?“ tahtis ta teada.

      „Lapse luud.“

      MacNeil kummardus kotti vaatamiseks lähemale. Luud olid kuidagi väga valged, otsekui oleks need päikese käes vedelenud, nukker pundar tükke ja juppe, mis oli kunagi olnud inimolend. Mees põrkas tagasi, kui ta ninna kerkis lehk, mis meenutas külmkappi vedelema jäänud, säilivuskuupäeva kuu ajaga ületanud lihatükki. „Mis kurat siin niimoodi haiseb?“

      „Luud.“ Noore patoloogi silmade ümber tekkinud kortsud näitasid, et MacNeili tülgastus teeb talle nalja.

      „Ma ei teadnudki, et luud lehkavad.“

      „Oi, ikka. Kaks, isegi kolm kuud pärast surma.“

      „Niisiis oli see laps veel üsna hiljuti elus?“

      „Ma ütleks lõhna järgi, et ikka väga hiljuti.“

      „Ja mis siis sellest lihast sai, mis luude peal oli?“

      „Keegi on selle luude pealt maha lõikunud. Mingit väga teravat riista kasutades.“ Tom tõstis pika luu kotist välja ja hoidis seda õrnalt mõlema käega. „Reieluu. Selle peal on näha sälgud, mille on jätnud nuga või mingi muu tööriist. Sälgud on võrdlemisi sügavad ja laiad, niisiis oli tegemist raske lõikeriistaga.“

      MacNeil silmitses luul olevaid sälke