Kui sõnadest jääb puudu. Julie Buxbaum

siin on pime. Kiti põsed on külmast punased. Ta silmad on rohelised. Ilmselgelt on need alati rohelised olnud, aga täna paistavad need kuidagi rohelisemad. Rohelise uus definitsioon. Roheline seostus minu jaoks kaua aega Konn Kermitiga. Ja mõnikord kevadega. Aga enam mitte. Nüüd seostub roheline Kiti silmadega. Need kaks asja on nüüd igaveseks omavahel seotud. Näiteks see, et kui ma näen number kolme, siis alati, ilma ühegi arusaadava põhjuseta, näen ma ka L-tähte.

      „Ma ei tahtnud mingile popitegemise trendile alust panna,” ütleb Kit ja ma naeratan, sest kui see pole just nali, on see ometi kuidagi naljaga seotud.

      „Sa pole vist tähele pannud, aga tavaliselt ma trende ei järgi,” ütlen ma ja osutan oma laiadele khakivärvi pükstele, mis Miney sõnul on moevastane kuritegu. Ta on aastaid anunud, et saaks mind poodidesse ostureisile viia, väidab, et ma võiksin palju parem välja näha, kui ma natukenegi selle nimel pingutaksin. Aga mulle ei meeldi poes käia. Tegelikult pole poes käimine see, mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi see uute riiete hilisem etapp. Tunne, kui tundmatu materjal mu naha vastu puutub.

      Kit vaatab mulle otsa ja siis üle mu õla kooli poole.

      „Mis sa siis jälitad mind või? See ei ole õe kabinet,” ütleb ta. Ma ei oska tema hääletoonist midagi järeldada. Ma ei saa aru, kas ta on pahane. Tema hääl on kähe ja ta näoilme ei sobi kokku ühegi näoilmekaardiga, mille Miney ükskord mulle välja printis.