Kui sõnadest jääb puudu. Julie Buxbaum

jõudnud.

      Tegelikult hakkan aina rohkem jõudma selgusele, et mingit viisi ei olegi.

      Kindlasti ei hakka ma nutma: see näib liiga lihtne, liiga hoolimatu. Ma olen nutnud halbade hinnete pärast või kui mind on koduaresti pandud, ja ükskord, pean piinlikkusega tunnistama, ka halva juukselõikuse pärast. (Enda kaitseks pean ütlema, et see tukk kasvas välja kolm väga pikka aastat.) Aga see? See on liiga tähtis, et valada rumalaid kooliplikalikke enesehaletsus­pisaraid. See on kõige jaoks liiga tähtis.

      Pisarad oleksid privileeg.

      Ma otsustan, et kõige kindlam on istuda David Druckeri kõrvale, sest ta on nii vaikne, et sa unustad, et ta olemaski on. Ta on pisut veider – istub oma kaustikuga ja joonistab hästi üksikasjalikke pilte kaladest –, ja kui ta räägibki, vahib ta su suud, nagu oleks sul midagi hammaste vahel. Ärge saage minust valesti aru: ma tunnen ise ka end suurema osa ajast kohmetult ja ebakindlalt, kuid ma olen õppinud seda teesklusega varjama. David seevastu näib olevat otsustanud, et ta isegi ei püüa käituda nagu kõik ­teised.

      Ma pole teda kunagi näinud koolipeol ega jalkamängul ega isegi neis pärast tunde toimuvates nohikute huviringides, mis talle meeldida võiksid, näiteks matemaatikaklubis või kodeerimise ringis. Olgu öeldud, et ma olen igasuguste nohiklike huviringide suur fänn, sest nendes osalemise eest saab väga olulisi lisapunkte, mis ülikooli astumisel kasuks tulevad, aga ma kaldun pigem kirjandusega seotud ringide ning seega kergelt popimate variantide poole. Tegelikult olen ma ise ka üks paras nohik.

      Kes teab? Võib-olla on tal mingi nipp, kuidas meid kõiki välja lülitada. Pole just paha strateegia keskkoolis ellujäämiseks. Tulla iga päev kooli ja teha koduseid ülesandeid ja kanda neid hiiglaslikke müra summutavaid kõrvaklappe – ning põhimõtteliselt lihtsalt oodata, kuni keskkool läbi saab.

      Ma võin ju olla veidi kohmetu, vahel pingutan natuke liiga meeleheitlikult, et teistele meeldida, aga nii vaikne kui pärast isa surma pole ma kunagi olnud. Tundub nii võõras istuda lauas, kus on peale minu ainult üks inimene, ning et sööklas valitsev lärm on miski, mida ma summutada soovin. See on täielik vastand mu enda varem kasutusel olnud ellujäämisstrateegiale, milleks oli, pea ees, müra sekka sukeldumine.

      Ehkki see tundub veider, on Davidil vanem õde Lauren, kes oli kooli kõige popim tüdruk, kuni ta eelmisel aastal lõpetas. Davidi vastand absoluutselt kõiges. Oma lennu president ja kooli­­balli kuninganna. (Kuidagi õnnestus tal see viimane oma iroonilisel hipsterlikul moel klišeelikust vägagi ägedaks muuta.) Ta käis Peter Malverniga, keda kõik tüdrukud, mina nende hulgas, eemalt jumaldasid, sest ta mängis bassi ja tal oli habe, millest suurem osa meievanuseid kutte oma hõreda karvakasvuga vaid und näevad. Lauren Drucker oli elav legend – tark ja äge ja ilus –, ja kui ma võiksin reinkarneeruda kellegi teisena, lihtsalt alustada kogu selle pulliga otsast pihta ja olla hoopis keegi teine, sooviksin ma olla tema, kuigi me tegelikult teineteist ei tundnud. Pole mingit kahtlust, et ta näeks tukaga fantastiline välja.

      Olen üsna kindel, et kui ei oleks olnud Laurenit ja tema kaudset ähvardust jahvatada isiklikult pulbriks kõik, kes tema noorema venna üle nalja viskavad, oleks David siin Mapleview’s elusalt nahka pandud. Aga nüüd jäetakse ta rahule ja tal lastakse omaette olla. Ja seda sõna otseses mõttes. Ta on alati omaette, alati üksi.

      Ma loodan, et ma ei ole ebaviisakas, kui talle ütlen, et ei soovi vestelda; õnneks ei paista ta seda südamesse võtvat. Ta võib olla imelik, aga maailm on täiega sitt paik ka ilma selleta, et inimesed üksteisega sitasti käituvad, ja sellega, mida ta paradiisi kohta ütles, pani ta täppi. Mitte et mul oleks vähimatki soovi rääkida David Druckeriga oma isast – mulle ei tule pähe ainumatki asja, millest ma sooviks veel vähem rääkida, kui välja arvata Violeti reied, sest keda need tema kuradi teksad huvitavad –, aga ma olen juhtumisi sama meelt. Paradiis on nagu jõuluvana, lugu, millega väikseid naiivseid lapsekesi lollitada. Matustel jagus neljal inimesel jultumust mulle öelda, et mu isa on nüüd paremas paigas, otsekui oleks mulla alla matmine puhkus Kariibidel. Isa kolleegid olid isegi hullemad, kui julgesid öelda, et ta oli selle maailma jaoks liiga hea. Mis, kui suvatseda selle üle kas või sekundike mõelda, on täielik lollus. Kas siis ainult halbadel inimestel on õigus elada? Kas siis ainult sellepärast ma veel siin olengi?

      Mu isa oli parim inimene, keda ma teadsin, aga ei, ta ei olnud selle maailma jaoks liiga hea. Ta ei ole paremas paigas. Ja kohe kuradi kindlalt ei usu ma, et kõik juhtub mingil põhjusel, et see on jumala plaan, et nüüd oli lihtsalt tema aeg minna, nagu oleks tal mingi kohtumine, kuhu ta hilineda ei saanud.

      Eip. Ma ei usu sellest silpigi. Me kõik teame tõde. Mu isale keerati täiega.

      Lõpuks paneb David kõrvaklapid pähe ja võtab välja suure kõvakaanelise raamatu, mille seljale on kirjutatud „Vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamat IV”. Meil on peaaegu kõik tunnid samad – meil mõlemal on täielik ülekoormus üheteistkümnenda klassi kõrgema taseme ainetest –, mistõttu ma tean, et ta ei loe seda kooli jaoks. Kui ta tahab oma vabal ajal uurida vaimseid häireid, siis lasku käia, aga ma soovitaksin tal hankida endale iPad või midagi sellist, et keegi teine seda pealkirja ei näeks. On ilmselge, et tema ellujäämisstrateegia peaks sisaldama Mapleview’ reeglit number üks: ära oma friigindusega väga lehvita. Parem hoia see friik peidus, silma alt ära, võib-olla metafoorilise astronaudikiivri all, kui vaja. See võib olla ainus viis, kuidas siit elusana välja pääseda.

      Ülejäänud söögivahetunni veedan ma tühjal pilgul oma kurba võileiba närides. Mu telefon piiksub iga natukese aja tagant, kui sõbrad mulle sõnumeid saadavad, aga ma püüan nende laua poole mitte vaadata.

      Violet: Kas me tegime midagi, mis sind solvas? Miks sa seal istud?

      Annie: WTF!!?!?!?

      Violet: Vähemalt vasta midagigi. Ütle meile, mis toimub.

      Annie: K! Maa kutsub K-d!

      Violet: Lihtsalt ütle ausalt: kas need teksad sobivad või sakivad?

      Kui sul on kaks parimat sõpra, siis on alati keegi kellegi peale vihane. Täna nendele sõnumitele vastamata jätmisega võtsin ma endale põhimõtteliselt vabatahtlikult autsaideri rolli. Ma lihtsalt ei tea, kuidas selgitada, et ma täna nendega istuda ei suuda. Et kogu söökla eesotsas nende lauas istumine ja mingi jama jahvatamine tundub reetmisena. Ma kaalun Violeti teksade kohta hinnangu andmist, kuid isa surmaga on kaasnenud kahetsusväärne kõrvalmõju, mis on ära kaotanud mu filtri. Pole mingit tarvidust talle öelda, et kuigi ta reied on täitsa okeid, näeb ta nendes kõrge vöökohaga pükstes välja, nagu oleks tal seedehäired.

      Ema ei lubanud mul täna anumisest hoolimata koolist koju jääda. Ma ei tahtnud tulla siia sööklasse, ma ei tahtnud käia klassist klassi, teha südant kõvaks ja olla valmis järjekordseks ebameeldivaks vestluseks. Kui aus olla, on inimesed üldiselt olnud kenad. Ma ütleksin, et isegi peaaegu siirad, mida selles kohas juh­­tub haruharva. Nemad pole süüdi, et kõik – kogu keskkool – tun­­dub järsku uskumatult loll ja mõttetu.

      Kui ma täna hommikul ärkasin, polnud mul seda imelist kolme­­kümnesekundilist amneesiat, millega mind on viimasel ajal õnnistatud, seda imeilusat poolt minutit, kui mu mõistus on tühi, puhas ja piinamata. Ärgates tundsin ma hoopis tõelist halvavat raevu. Õnnetusest on möödas terve kuu. Kolmkümmend võimatut päeva. Kui aus olla, siis ma tean, et mu sõpradel on praegu raske midagi päris õigesti teha: kui nad oleksid isa surma jutuks võtnud, kui nad oleksid öelnud midagi kaastundlikku, näiteks: „Kit, ma tean, et su isa surmast on möödas kuu aega, ja ma tean, et tänane päev on sinu jaoks eriti raske”, oleksin ma ikkagi vihane olnud, sest arvatavasti oleksin siis koost varisenud, ja kool ei ole paik, kus ma olla tahaksin, kui see vältimatu olukord kätte jõuab. Teisest küljest olen ma üsna kindel, et Annie ja Violet ei võtnud seda jutuks, sest nad olid selle lihtsalt unustanud. Nad olid nii jutuhoos, rüüpasid oma Starbucksi latesid, rääkisid kuttidest, kellelt ootasid kutset lõpuballile, arvates, et mul on lihtsalt raske­­kujuline sinine esmaspäev. Minult oodati, et ma sõna sekka ütleksin.

      Kuidagi peaksin olema sellest juba üle saanud.

      Ma