Kui sõnadest jääb puudu. Julie Buxbaum

küsis ta minult, mitu punkti ma kontrolltöös sain. Mina ütlesin: 100. Tema ütles: Vau, sa kindlasti õppisid kõvasti. Mina ütlesin: Ei, ruutvõrrandid on lihtsad. Tema ütles: Ee... okei. (Hiljem, kui ma Mineyle kogu vestluse taasesitasin, ütles ta mulle, et ma oleksin pidanud ütlema, et õppisin, isegi kui see oleks tähendanud valetamist. Ma ei ole väga hea valetaja.)

      4. Kümnes klass: Kit naeratas mulle, kui ainult meie kahe nimed valjuhääldist National Meriti stipendiumivõistluse poolfinalistidena ette loeti. Ma tahtsin öelda "Palju õnne!”, kuid Justin Cho ütles esimesena "Pagan, tüdruk!” ja kallistas Kitti. Ja siis ta enam minu poole ei vaadanud.

      Olulised omadused

      1. Külmadel päevadel venitab ta varrukaid nii, et need kataks ta käed sõrmeotsteni välja, selle asemel et kindaid kanda.

      2. Tema juuksed ei ole lokkis, aga need ei ole ka sirged. Need langevad ühesuguste vahelduvate komadena.

      3. Ta on kooli kõige ilusam tüdruk.

      4. Ta istub kõigil, isegi kitsastel toolidel rätsepaistes.

      5. Tal on vasaku kulmu juures hele arm, mis on peaaegu nagu Z-täht. Ükskord küsisin ma Miney käest, et kas mul avaneb kunagi võimalus seda armi puudutada, sest mind väga huvitab, kuidas see sõrme all tundub, ning Miney vastas: "Kahju küll, Väike D. Aga nagu ennustuskuul ikka ütleb: ebatõenäoline.”

      6. Ta sõidab punase Toyota Corollaga, auto registreerimis­­number on XHD893.

      Sõbrad

      Peaaegu kõik, aga peamiselt hängib ta Annie, Violeti ja mõnikord Dylaniga (tüdruk-Dylaniga, mitte poiss-Dylaniga). Sõprade rühma üldised omadused, kui Kit välja arvata, on sirgendatud juuksed, vähene akne ja keskmisest suuremad rinnad. Eelmisel õppeaastal käis Kit viis päeva Gabrieliga käest kinni mööda kooli koridore, vaid aeg-ajalt suudle­miseks seisatades, aga enam nad seda ei tee. Gabriel ei meeldi mulle.

      Lisamärkused: Meeldiv. Miney paigutab ta Usaldusväärsete nimekirja. Mina toetan.

      Loomulikult ei ava ma oma märkmikku tema ees. Nii rumal ei ole isegi mina. Aga ma puudutan märkmiku selga, sest kui see on mu lähedal, ei tunne ma nii suurt ärevust. Märkmik oli Miney mõte. Põhikoolis, pärast Riietusruumi Intsidenti, mis pole antud teema puhul oluline, otsustas Miney, et ma olen liiga usaldav. Tuleb välja, et enamik inimesi – erinevalt minust – ei pruugi, kui nad suu lahti teevad, alati ilmtingimata tõtt rääkida. Võtke või see Kontrolltöö Vale, millele viitasin eespool. Miks peaksin ma valetama selle kohta, et ma kontrolltööks õppisin? Naeruväärne. Ruutvõrrandid on lihtsad. See on ju fakt.

      „Nii et su isa on surnud,” ütlen ma, sest see on esimene asi, mis mulle pähe turgatab, kui ta minu kõrvale istub. See on uus informatsioon, mida ma pole jõudnud veel märkmikusse lisada, ainult seetõttu, et ma sain sellest alles äsja teada. Tavaliselt olen ma viimane, kes minu klassikaaslaste kohta käivatest asjadest kuuleb. Aga Annie ja Violet rääkisid Kitist täna hommikul Violeti kapi juures, mis asub juhtumisi minu kapi kohal. Annie sõnul: „Pärast seda, mis ta isaga juhtus, on Kit nagu täiega sassis olnud, ja ma tean, et see on raske ja mida iganes, aga ta on ju nagu, ma ei teagi, õel.” Üldiselt ma ei kuula, mida teised koolis räägivad – suurem osa nende jutust on igav ja kõlab nagu kehv taustamuusika, see on nagu midagi kolisevat ja ebameeldivat, võib-olla nagu heavy metal, kuid mingil põhjusel tuli see lugu läbi. Siis hakkasid nad rääkima matustest, et kui veider see oli, et nemad nutsid rohkem kui Kit, et ei ole tervislik, kui ta asju endas alla surub, mis on naeruväärne sõnakõlks, sest tunnetel ei ole massi ja pealegi ei ole nad arstid.

      Ma oleksin hea meelega Kiti isa matustele läinud, kas või selle­­pärast, et ka tema oli minu Meeldivate nimekirjas, ja ma arvan, et kui keegi sinu Meeldivate nimekirjast sureb, siis peaksid sa ka nende matustele minema. Kiti isa dr Lowell on – oli – minu hambaarst ja ta ei öelnud kunagi, et minu müra summutavad kõrvaklapid talle puurimisel ette jäävad. Ta andis mulle iga kord pärast hammaste puhastamist punase lutsukommi, mis näib üsna vastuoluline, kuid ma võtsin selle alati tänulikult vastu.

      Vaatan Kitti. Ta ei paista omadega sassis – tõele au andes paistab ta hoolitsetum kui tavaliselt ja tal on seljas valge meeste triik­särk, mida on vist hiljuti triigitud. Ta põsed on roosad ja silmad pisut niisked, ning ma pööran pilgu kõrvale, sest ta on südant­­lõhestavalt ilus, mistõttu on teda väga raske vaadata.

      „Ma soovin, et keegi oleks mulle öelnud, sest ma oleksin tulnud tema matustele. Ta andis mulle alati lutsukommi,” ütlen ma. Kit vahib otse ette, ei vasta. Ma võtan seda kui märki, et peaksin edasi rääkima.

      „Ma ei usu paradiisi. Selles küsimuses olen Richard Dawkinsiga ühes paadis. Ma arvan, et inimesed lihtsalt kinnitavad endale seda, et surma lõplikkus nii hirmus ei tunduks. Vähemalt näib mulle see inglid-valgetel-pilvedel-muinasjutt ülimalt ebatõenäoline. Kas sina usud paradiisi?” küsin ma. Kit võtab oma võileivast suutäie, ei pööra ikka veel pead. „Ma kahtlen selles, sest sa oled ülimalt intelligentne inimene.”

      „Ega sa pahaks ei pane, kui ma ei soovi praegu vestelda?” Ma olen üsna kindel, et sellele küsimusele ta vastust ei oota, aga vastan ikkagi. Miney pani väljendi „ära pane pahaks” Ettevaatust! nimekirja. Väidetavalt järgnevad sellele halvad asjad.

      „Tegelikult eelistan ma ka ise mitte vestelda. Kuid ma soovin siiski ühe viimase asja öelda: sinu isa ei oleks tohtinud surra. See on tõeliselt ebaõiglane.”

      Kit noogutab ja tema juuste komad hüplevad.

      „Jepp,” sõnab ta. Ja me sööme oma võileivad – minu oma on pähklivõi ja moosiga, sest on esmaspäev – vaikuses lõpuni.

      Aga see on hea vaikus.

      Ma arvan.

      * Miney on tuletatud sõnast mine, minu oma. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

      2. peatükk

      Kit

      Ma ei teagi tegelikult, miks ma otsustan Annie ja Violeti kõrvale mitte istuda. Ma tunnen endal nende pilku, kui möödun meie lauast, mis asub söökla eesotsas ja on täiuslik laud, sest sealt näed sa kõiki. Ma istun alati nendega. Alati. Me oleme parimad sõbrad – kolmene kamp juba põhikoolist – ja ma saan väga hästi aru, et neile lehvitamata jättes teen mingi tohutu avalduse. Lihtsalt kohe, kui sisse astusin ja neid ninapidi koos nägin, kui nad rääkisid ja naersid ja olid nii normaalsed, nagu poleks mitte midagi muutunud – ning jah, ma saan aru, et nende jaoks ei olegi midagi muutunud, et nende perekonnad pole rohkem ega vähem nässus, kui need olid enne seda, kui minu elu kokku varises –, teadsin, et ma ei suuda seda teha. Ma ei suuda maha istuda, oma kalkuni­võileiba süüa ja teha nägu, et ma olen see­­sama vana Kit, kelles võib alati kindel olla. See Kit, kes teeks mõne iroonilise nalja oma särgi kohta, mida ma mingi veidra isa mälestustribuudina kannan, lollakas püüdes tunda end talle lähemal, kuigi mul on tunne, et see teeb minust veel suurema heidiku ja ajab mind kogu värgi pärast veel rohkem segadusse kui enne selle selgapanekut. Ja on täpselt selline meeldetuletus, mida mul vaja ei ole. Nagu oleks unustamine päriselt ka võimalik, kas või üheks minutiks.

      Ma tunnen end nii lollilt. Kas seda lein sinuga teebki? Nagu käiksin koolis ringi, peas astronaudikiiver. Tuimuse kuppel, sama läbistamatu nagu klaas. Mitte keegi ei saa siin aru, mida ma praegu üle elan. Kuidas nad saaksidki? Isegi mina ei saa sellest aru.

      Näis kuidagi turvalisem istuda siin taga, eemal oma sõpradest, kes on selgelt liikunud edasi järgmiste tähtsate asjade juurde, näiteks, kas Violeti reied paistavad tema uutes kõrge vöökohaga teksades paksud või ei, ja eemal kõigist neist teistest, kes on mind nende viimaste nädalate jooksul koridoris kinni pidanud ja, teeseldud murelikkus näol, öelnud: „Kit, ma tunnen sulle nagu südamest niiiiiii-niiiiii kaasa sinu isaaaa pärast.” Kõik näivad venitavat sõna „isa”, nagu kardaksid sellest ühest lausest edasi minna, sattuda vestlusesse, mis on paratamatu ja mille suunda pole võimalik