Kui sõnadest jääb puudu. Julie Buxbaum

ma rääkisin omaette? See on täiesti võimalik ja mõnevõrra iroonilinegi, et kogu mu mõttekäik seoses Pizza Pizza Pizzaga ja sellega, kui naeruväärselt kõlab, kui see nimi valjusti välja öelda… saigi valjusti välja öeldud. Aeg-ajalt unustan ma barjäärid selle vahel, mis toimub minu peas ja mis toimub ülejäänud maailmas.

      „Palun vabandust,” pomisen põrandale ning korjan üles maha kukkunud raamatu ja ulatan talle. Ta ei ütle aitäh.

      „Idikas,” ütleb Abby ja naerab, nagu oleks see naljakas või originaalne. Ma sunnin end talle otsa vaatama, suunan pilgu talle otse silma, sest Miney väitel teeb silmside mind humaansemaks. Taas pole mul õrna aimugi, miks see mulle üldse vajalik on, miks kõik eeldavad, et mina olen erand ülemaailmselt tunnustatud reeglis, et me kõik oleme tunnetega inimolendid. Kuid sellest hoolimata vaatan talle otse silma. Selline on Miney võim minu üle. „Mida sa passid?”

      Hetkeks kaalun, kas küsida Abbylt otse, lihtsalt öelda see välja: „Mida ma sulle halba olen teinud?” Ma kõndisin otsa Jessicale. Mitte temale. Meil ei ole olnud ainsatki Märkimisväärset Kohtumist, ei positiivset ega negatiivset. Kuid siis heliseb kell ja see on nii vali ja ebameeldiv, ning kõik tormavad tundidesse, ja minul algab füüsika. Ja see tähendab, et ma pean järgmised nelikümmend viis minutit istuma Gabrieli kõrval ja püüdma blokkida tõsiasja, et ta lõhnab deodorandi Axe Anarchy for Him järele ja kopsib oma pliiatsiga vastu lauda mingit arusaamatut rütmi ja köhatab umbes iga kolmekümne viie sekundi tagant. Pole kahtlustki, et hoolimata akustikast ja vaatest tahvlile oleks mul palju parem olnud üksi tagareas istuda.

      Kit lipsab klassi kümneminutilise hilinemisega. Härra Schmidt on juba alustanud loengut Newtoni kolmandast seadusest, mille ma kirjutasin üles ladina keeles, et asi huvitavam oleks.

      „Kaotasin ajataju,” ütleb Kit ja läheb oma kohale, mis on minust kaks rida tagapool ja ühe koha võrra paremal. Pole just kõige parem vabandus, arvestades, et kool kasutab tundide algusest teadaandmiseks valju kellahelinat. Härra Schmidt noogutab ega hakka Kiti peale karjuma ega anna talle esimest hoiatust, nagu ta tavaliselt teeks. Ükskord, kui pidime šiva** ajal oma naabri juurde külla minema, ütles Miney mulle, et nende puhul, kes on äsja kellegi kaotanud, kehtivad teistsugused reeglid. Ma mõtlen, et kaua see kestab, muidugi mitte see surnuks olemise osa, vaid see erikohtlemise osa. Kui minu isa ära sureks, kas härra Schmidt teeks ka mulle järeleandmisi?

      Arvatavasti mitte. Mu isa on meditsiiniteadlane ettevõttes Abbott Laboratories. Ma ei usu, et ta on paljude Meeldivate nimekirjas, peamiselt sellepärast, et ta pole seda tüüpi inimene, kes jõuaks ühessegi nimekirja peale teaduslike. Kui aga mu ema ära sureks, paneksid inimesed seda tähele. Tema ja Miney on ses mõttes sarnased: kõik armastavad neid. Ema jääb alati toidupoe või apteegi järjekorras teiste naistega juttu rääkima. Ta teab kõigi mu klassikaaslaste ja nende vanemate nimesid ja mõnikord lisab ta isegi minu märkmikusse informatsiooni. Tema oli see, kes rääkis mulle, et Justin ja Jessica käivad – ta nägi neid kaubandus­­keskuses amelemas –, ja hiljem seda, et nad läksid lahku. See viimane infokild tuli välja siis, kui ta maniküüris käis, sest ta käib Jessica emaga sama, vägagi jutuka maniküürija juures.

      Miney on minu vastand. Ta võitis eelmisel aastal mitu ülivõrdelist tiitlit: Kõike Populaarsem, Kõige Kenam, Kõige Tõenäolisemalt Edukas. Ma ei usu, et mul õnnestub mõni neist tiitlitest võita. Kuigi ma arvan, et Mineyl ja minul on üks asi ühine: ka Miney on näide sellest, et korrelatsioon ei pruugi olla põhjuslikkus. Ta on populaarne, aga ta pole mõrd. Kahjuks olen ma tema pärast hakanud kahtlema kogu geneetikas, sest meil peaks 50 protsendi ulatuses olema sama DNA.

      Mu vanemad on olnud abielus kakskümmend kaks aastat ja nad armastavad teineteist endiselt. See on statistiliselt märkimisväärne.

      Ema ütleb: „Vastandid tõmbuvad.”

      Isa ütleb: „Mul lihtsalt metsikult vedas.”

      Miney ütleb: „Ema on sisimas veidrik ja isa on sisimas normaalne ja nende jaoks see toimib.”

      Ma pole nende abielu üle eriti mõtisklenud, aga mulle meel­­dib, et mu vanemad endiselt koos on. Ma ei tahaks igal teisel nädalavahetusel asju pakkida ja magada mingis võõras korteris ja pesta hambaid erinevates vannitubades. Mu ema väidab, et ma olen isaga paljudes asjades sarnane, mis annab põhjust optimismiks. Kui ta suudab emasuguse inimese ennast armastama panna – kellegi, keda üleüldiselt peetakse igatepidi ägedaks –, ja mitte ainult armastama, vaid nii väga armastama, et temaga kogu ülejäänud elu koos elada, siis ehk on ka minul lootust.

      Keset tundi, kui härra Schmidt hakkab tahvlile võrrandeid kir­­jutama, tõuseb Kit püsti ja jalutab klassist välja. Mitte ainsatki selgitust. Ei mingit väljaküsimist. Ei mingit vabandust. Ta lihtsalt lahkub.

      Kui uks tema selja taga kinni langeb, algab klassis sosistamine.

      Justin: See oli päris kõva.

      Annie: Ta peaks nagu meiega rääkima. Ta täiega nagu eirab meid.

      Violet: Tema isa SURI, Annie. Ta on nagu surnud, igaveseks. Anna talle aega.

      Gabriel: Mul on kõht tühi.

      Annie: Mul on üks PowerBar.

      Gabriel: Sa praegu sõna otseses mõttes päästsid mu elu.

      Nii see käib. Vestlus keerleb mu ümber, kõik sõnad tunduvad seosetud, nagu mängiksin kinniseotud silmadega pinball’i. Kuidas on Kiti isa surm seotud sellega, et Gabrielil on kõht tühi?

      „Daamid ja härrad, liigume edasi,” ütleb härra Schmidt ja plaksutab täiesti arusaamatul põhjusel kolm korda käsi – plaks-plaks-plaks. Enne kui arugi saan, tõstan ma käe. „Jah, härra Drucker?”

      „Kas ma võin lahkuda?” küsin ma.

      „Lahkuda? See on klassiruum, mitte söögilaud. Asume tagasi tunni juurde.”

      „Ma pidasin silmas, et kas ma võin õe kabinetti minna? Mul on migreen,” ütlen ma, kuigi see on vale. Miney oleks mu üle uhke. Ta ütleb, et ma peaksin harjutama tõe mitterääkimist. Et valetamine läheb kergemaks, kui sellega rohkem tegeleda. Ma kaalun juba oige kuuldavale toomist, kuid otsustan, et sellega pingutaksin üle.

      „Olgu. Mine,” ütleb härra Schmidt ning ma tõusen püsti ja lähen uksest välja, täpselt nagu Kit hetk tagasi. Ega ma siin millestki ilma jää. Ma lugesin õpiku läbi juba eelmisel suvel. Mõned küsimused, mis mul tekkisid, said vastuse paari Google’i otsinguga ja seletati detailsemalt lahti ühel Stanfordi tasuta veebi­­kursusel.

      Kui olen koridori vaikusesse astunud, jõuab mu aju kehale järele ja ma saan aru, mida ma siin teen. Kuigi härra Schmidti tunnid on igavad ja täielik ajaraiskamine, järgin ma tavaliselt reegleid. Ma istun tundides. Enamasti hoian suu kinni. Kui ma ei taha keskkoolist välja lennata ja õhtukooli minna, pole mul just palju valikuid.

      Ma saan aru sellest, et tulin siia Kitti otsima. Ma pean teada saama, kuhu ta läheb.

      Sörgin mööda koridori ja otsustan peauksest välja minna, eiran hispaania keele õpetajat señora Rubensteini, kes hüüab mulle tugeva New Jersey aktsendiga järele: „Adónde vas, señor Drucker?”

      Lasen pilguga üle paremale jääva parkimisplatsi, mis asub kooli sissepääsust umbes kahesaja meetri kaugusel. Kitti pole. Aga tema punane Corolla, mis on nagu alati pargitud vanemate õpilaste alal teise ritta kuuenda auto taha, kohale number nelikümmend kolm, on endiselt siin.

      Jalutan ümber kooli jalgpalliväljaku, millel on kõrged tribüünid ja kust avaneb täitsa korralik vaade Mapleview’le. Võib-olla istub ta seal üleval, et värsket õhku hingata. Mulle ei meeldi spordi­­üritused – liiga lärmakad ja rahvarohked –, kuid mulle on alati meeldinud tribüünid, asjad, mis korrapäraselt kõrgemale tõusevad.

      „Kas härra Schmidt saatis su?” küsib Kit. Ta ei ole tribüünil, kust ma teda otsisin, vaid müügiputkas. Siin müüvad õpilasomavalitsuse liikmed jalgpallivõistluste ajal tohutu juurdehindlusega hot dog’e