Edenbrooke. Julianne Donaldson

tema juurde nii kiiresti, kui mu värisevad jalad võimaldasid.

      „Vajan hoovis abi. Kohe.“ Mu hääl oli käskiv, peaaegu ebaviisakas, aga ma muretsesin Jamesi pärast nii väga, et ei hoolinud sellest.

      Härrasmees kergitas mind silmitsedes kulmu, nähes mu sassis juukseid – kuhu mu kübar jäi? – ja poriseid saapad. „Te ajate mu kellegagi segi.“ Tema sõnad oli järsud, hääletoon rahulik. „Võõrastemaja peremees on köögis.“

      Punastasin tema põlgliku pilgu all ja mu närvid ütlesid järsku kõige juhtunu järel üles. Kuidas ta julgeb minuga nii rääkida? Viha lahvatas rinnus ja uhkus kergitas pead. Sel hetkel tundsin end sama tugeva ja kõrgina kui vanaema.

      Ajasin lõua ette ja ütlesin: „Vabandage, aga arvasin, et kõnelen härrasmehega. Näen, et eksisin, nagu te isegi ütlesite.“

      Nägin tema näol hetkelist vapustust ja suundusin siis baarileti taga oleva avatud ukse poole. „Halloo! Peremees!“ Välja ilmus jässakas kiilanev mees, kes pühkis käsi särgi sisse. „Mul on kohe hoovis abi vaja!“

      „Jah, loomulikult,“ vastas tema ja tuli minu kannul välja.

      Avasin tõllaukse ja selgitada polnud vajagi. See oli kohutav vaatepilt – James kössis põrandal, Betsy näost valge, mõlemad verised. Olin kohkunud, ehkki olin selleks vaatepildiks valmis olnud.