Edenbrooke. Julianne Donaldson

mitte ilusat kübarat.“ Palun ära ütle selliseid asju teistele inimestele. Kardan, et nad peaksid Sind ebaviisakaks.)

      Teades, et Sa oled õnnetu, ei hakka ma Sind tüütama kirjeldusega oma eelmise nädala tegemistest. Ütlen vaid seda – minu esimene hooaeg linnas on just nii põnev, kui ma olin lootnud. Ma ei pane Su kannatust proovile ega kirjuta täna sellest rohkem midagi, et Sa ei rebiks seda kirja katki enne, kui oled lugenud tähtsaid uudiseid, mida ma Sulle saadan.

      Mu kallis sõbranna Louisa Wyndham kutsus mind kaasa nende maamõisasse. See olevat väga suurejooneline. Seda kutsutakse Edenbrooke’iks ja see asub Kentis. Me sõidame maale kahe nädala pärast, aga oluline on see, et ka Sina oled kutsutud! Leedi Caroline palus kutsuda ka Sind, kuna me mõlemad oleme tema „kalli lapsepõlvesõbranna“ tütred.

      Ütle, et Sa tuled, ja meil saab seal väga tore olema. Vajan ehk koguni Sinu abi, saamaks „Leedi Cecilyks“ – kõlab ju uhkelt, eks? –, sest tema vend on ka seal ja see on minu võimalus teda võluda. Pealegi annab see Sulle võimaluse kohtuda minu tulevase perekonnaga.

      Sinu

      Cecily

      Lootus pitsitas mind nii tugevasti, et ma ei saanud hingata. Pääseda jälle maale! Lahkuda Bathist ja selles kohutavast vangistusest! Olla õega koos, kui olime nii kaua lahus olnud! Seda oli korraga hoomamiseks liiga palju. Lugesin kirja uuesti, seekord aeglasemalt, nautides iga sõna. Muidugi ei vajanud Cecily tegelikult minu abi Sir Charlesi endale võitmisel. Mul polnud talle pakkuda midagi, mida ta ise paremini ei teeks, kui asi puudutas kurameerimist, ent see kiri tõestas, et ma olen tema jaoks tähtis – ta polnud mind unustanud. Oh, milline õde! See võib olla lahendus kõikidele mu probleemidele. See võib anda mulle põhjuse taas end keerutada.

      „Noh? Mida su õde kirjutab?“ küsis vanaema.

      Pöördusin innukalt tema poole. „Ta kutsus mind endaga Wyndhamite maamõisasse Kentis. Ta lahkub Londonist kahe nädala pärast.“

      Vanaema ajas kortsulised huuled torusse, vaatas mind küsivalt, aga vaikis. Mu süda tõmbus kokku. Ta ei keela ju mul minna, ega? Teades, kui tähtis see minu jaoks on.

      Surusin kirja rinnale ja süda pakitses mõttest, et mulle võidakse seda ootamatut õnnistust keelata. „Kas sa lubad minna?“

      Ta vaatas kirja, mis tal ikka käes oli – seda, milles olid halvad uudised härra Kelleti kohta. Siis viskas ta kirja lauale ja ajas end toolil sirgu.

      „Võid minna, aga ühel tingimusel. Pead oma metsikut käitumist muutma. Sa ei jookse terve päev väljas ringi. Pead õppima käituma nagu elegantne noor daam. Võta oma õest õppust, ta oskab seltskonnas hästi käituda. Ma ei saa lasta oma pärijal pidada end ülal nagu metsaline. Ma ei luba sul endale häbi teha, nagu seda on teinud see minu õepoeg.“

      Põrnitsesin teda. Tema pärija? „Mida see tähendab?“

      „Just seda, mida sa arvad. Jätan härra Kelleti pärandusest ilma ja pärandan kõik sulle. Antud hetkel on sinu päranduse suurus umbes nelikümmend tuhat naela.“

      2. PEATÜKK

      TEADSIN, et mu suu on ammuli, aga mul polnud jõudu seda sulgeda. Nelikümmend tuhat naela! Mul polnud aimugi, et vanaema oli nii rikas.

      „Selle juurde ei kuulu mõistagi maamõis,“ jätkas ta, „aga loodetavasti abiellud sa mehega, kel on see olemas. Vähim, mida sa minu varandusega teha saad, on leida suurepärane abikaasa.“ Ta tõusis ja läks kirjutuslaua juurde. „Ma tunnen Wyndhame. Kirjutan leedi Caroline’ile isiklikult ja võtan kutse sinu nimel vastu. Kaks nädalat jätab meile piisavalt aega, et lasta sulle uued kleidid õmmelda. Peame kohe ettevalmistustega alustama.“

      Ta istus laua taha ja võttis ette paberilehe. Ma ei suutnud end liigutada. Minu elu oli äsja muutunud ilma igasuguse ettehoiatamise või vahepausita.

      Vanaema tõstis pea. „Noh? Mis sul öelda on?“

      Ma neelatasin. „Ma... ma ei tea, mida öelda.“

      „Võiksid alustada tänamisest.“

      Naeratasin jõuetult. „Loomulikult olen ma tänulik, vanaema. Olen lihtsalt... rabatud. Ma ei tea, kas ikka sobin säärast vastutusekoormat kandma.“

      „Selle pärast sa Edenbrooke’i lähedki – et sobivaks saada. Wyndhamid on väga lugupeetud. Nendega koos olles on sul võimalik palju õppida. See on lausa minu tingimus. Sinust peab saama kombekas daam, Marianne. Sa kirjutad mulle sealt ja räägid, mida oled õppinud, muidu kutsun su siia tagasi ja õpetan sind ise.“

      Mu mõtted tiirlesid peas ringi ja ma ei saanud veel millestki aru.

      „Sa oled kahvatu,“ lausus vanaema. „Mine üles ja heida pikali. Küll sa varsti toibud, aga ära maini päranduseasja poole sõnagagi oma toatüdrukule! Sa ei taha, et teised praegu sellest teada saaksid. Kui sa ei suuda eemale peletada sellist ullikest nagu härra Whittles, oled sa abitu teiste, kavalamate meeste ees, kes hakkavad su pärandust jahtima. Las mina otsustan, millal see uudis teatavaks teha. Pean oma õepojale teatama.“

      Raputasin pead. „Muidugi ei ütle ma kellelegi.“ Närisin alahuult. „Aga tädi Amelia pärandus? Ja Cecily?“

      Ta heitis tõrjuvalt käega. „Amelia pärandus on eraldi. Ära tema pärast muretse. Ja Cecily ei vaja suurepärase abikaasa leidmiseks varandust, sina aga küll.“

      Pärandus, mille ta andis mulle haletsusest? Sest vanaema ei uskunud, et ma ilma selleta mehe leiaksin? Mulle tundus, et peaksin selle pärast piinlikkust tundma, aga tegelikult oli mul ükskõik, nagu oleks mingi oluline juhe aju ja südame vahelt katki lõigatud. Läksin aeglaselt ukse poole. Äkki peaksin tõesti korraks pikali heitma.

      Avasin ukse ja oleksin äärepealt härra Whittlesile jalgu jäänud. Ta ilmselt nõjatus vastu ust, sest koperdas tasakaalu kaotades tuppa.

      „Vabandage!“ hüüatas ta.

      „Härra Whittles!“ Ma taganesin kähku, et temaga mitte kokku puutuda.

      „M-ma tulin oma luuletuse järele, et saaksin teie soovitatud muudatused sisse viia.“

      Vaatasin üle tema õla ja nägin tädi Ameliat fuajees ootamas. See selgitas, miks mees siin oli. Võtsin taskust tema luuletuse ja ulatasin talle, hoidudes hoolega tema kätt puudutamast. Ta kummardas ja tänas mind taganedes ja ukse poole liikudes neli korda. See mees oli täiesti naeruväärne.

      Ent teda nähes tabas mind ärevus, mis taastas sideme aju ja südame vahel. Mis sest pärandusest – selle peale mõtlen hiljem. Varsti pääsen Bathist minema ega pea härra Whittlesit loodetavasti enam kunagi nägema. Naeratasin ja pöördusin, et trepist üles joosta. Pidin kirja kirjutama.

      Kirjutasin Cecilyle, et võtan kutse vastu, aga ei maininud pärandust. Ehkki vanaema väitis vastupidist, ei uskunud mina, et Cecily suhtub varandusest ilma jäämisse nii ükskõikselt, nagu vanaema arvas. Mina ei suudaks jätta neljakümmet tuhandet naela ainult endale, kui mu kaksikõel on vaid väike kaasavara. Selline ebaõiglus ei sobinud mulle sugugi.

      Ent olles mõned päevad muretsenud, otsustasin, et küllap on mul edaspidi aega seda Cecilyga arutada. See varandus ei kuulunud ju veel mulle ja vanaema oli alles hea tervise juures. Pärin selle raha võib-olla alles aastate pärast. Ma ei räägi sellest mitte kellelegi enne, kui see on reaalsuseks saanud.

      Järgmised kaks nädalat möödusid õmblejate ja kübarategijate salonge külastades. Oleksin seda kõike nautinud, ent mõte Edenbrooke’is end esitleda muutis naudingu ärevuseks. Mis siis, kui teen Cecilyle tema tulevase perekonna ees häbi? Võib-olla ta kahetseb, et kutsus mind. Ja kas ma suudan käituda nii kombekalt, nagu vanaema minult ootas? Muretsesin nende asjade pärast, kuni oli aeg Bathist lahkuda.

      Lahkumispäeva hommikul heitis vanaema mulle hommikusöögi ajal üheainsa pilgu ja kuulutas: „Sa oled näost roheline, laps. Mis sul ometi viga on?“

      Sundisin end naeratama ja vastasin: