Edenbrooke. Julianne Donaldson

saabastele. Ma ei tahtnud kindlasti sellises seisus võõraste juurde saabuda.

      „Ehk on sul õigus,“ ütlesin ma ja lükkasin taldriku kaugemale. Mul polnud nagunii isu.

      „Enne lahkumist tahan sulle midagi anda,“ sõnas vanaema. Ta torkas väriseva käe oma pitssalli alla ja võttis sealt medaljoni, mille ulatas mulle.

      Avasin ettevaatlikult medaljoni ja ahhetasin selle sisu nähes. Väikese ovaali sees oli tilluke maal minu emast. „Oh, vanaema,“ õhkasin ma. „Ma pole seda kunagi varem näinud! Kui vana ta siis oli?“

      „Kaheksateist. See maaliti enne tema abiellumist sinu isaga.“

      Selline nägi mu ema siis välja minuvanusena. Kujutasin hästi ette, millist elevust ta Londonis võis tekitada, sest ta oli harukordselt ilus. Mul polnud emast rohkem pilte, sest tema teised portreed rippusid minu kodu vaiksetes koridorides Surreys. Panin keti kaela, tundes medaljoni mõnusat raskust naha vastas. Närvilisus taandus otsekohe ja ma hingasin kergemalt.

      Teener teatas, et tõld on valmis. Ma tõusin ja vanaema mõõtis mind kriitilise pilguga pealaest jalatallani, noogutades viimaks heakskiitvalt.

      „Pea nüüd meeles, et pead oma suguvõsa nime au sees hoidma. Ära tee midagi, mis mind häbistaks. Pane kübar alati välja minnes pähe, muidu tulevad sulle tedretähnid. Ja üks asi veel...“ Ta osutas oma pahkliku sõrmega minule ja viibutas seda, nägu surmtõsine. „Ära mitte kunagi... teiste kuuldes laula.“

      Surusin huuled kokku ja põrnitsesin teda. „Seda nõuannet mul küll vaja polnud.“

      Vanaema turtsatas naerma. „Ei, ilmselt mitte. Kes suudaks unustada viimast kohutavat korda, kui sa avalikult laulsid?“

      Tundsin, et punastan seda piinlikku olukorda meenutades. Ehkki minu esimesest avalikust esinemisest oli möödas neli aastat, oli mul selle peale mõeldes iga kord meeletult häbi.

      Jätsin vanaema ja tädi Ameliaga hüvasti, kibeldes teele asuma, aga kui ma õue astusin, hüüdis tuttav hääl mu nime. Tõmbusin sisimas kössi. Kas ma tõesti pidin veel viimast korda härra Whittlesit taluma?

      Ta tuli kiirel sammul minu poole, lehvitades paberilehega. „Tõin teile parandatud luuletuse. Te ei lahku ju kohe?“

      „Kahjuks küll. Seega jätame hüvasti, härra Whittles.“

      „Aga... aga mu õepoeg saabub täna ja ta tahaks teiega kohtuda. Ta tuli Bathi just sel eesmärgil.“

      Mina ei tahtnud härra Whittlesi sugulastega kohtuda. Tahtsin siit ära minna ja temaga mitte kunagi enam kohtuda.

      „Vabandage.“ Viitasin tõlla poole, kus teener mulle ust lahti hoidis. „Ma ei saa oodata.“

      Tema nägu muutus morniks ja korraks vilksatas tema pilgus ülim pettumus. Siis haaras ta mu käe ja tõstis huultele. Suudlus, mille ta mu käeseljale surus, oli nii märg, et jättis mu kindale jälje. Pöördusin ära, et varjata vastikusvärinat. Tõlda istudes noogutas mulle võõras kutsar ja Betsy ootas mind juba, kibeldes kahtlemata pikemalt klatšima.

      „Kus on vanaema kutsar?“ küsisin ma Betsylt.

      „Ta on sel nädalal podagra tõttu rivist väljas olnud ja teie vanaema palkas tema.“ Betsy viitas lõuaga tõlla eesosa poole. „Tema nimi on James.“

      Tundsin kergendust, et tõlda ei pea kaksteist tundi juhtima vana põdur mees. See kutsar tundus palju tugevam ja arvatavasti jõuame ka kiiremini kohale, aga Betsy surus huuled hukkamõistvalt kokku.

      „Mis viga?“ küsisin ma.

      „Ma ei taha teie sugulastest halba rääkida, preili Marianne, aga teie vanaema poleks pidanud selle reisiga nii kitsi olema. Minu arvates oleks ta pidanud palkama veel ühe kutsari.“

      Kehitasin õlgu. Ma ei saanud selles osas midagi muuta ja kui me jõuame turvaliselt sihtkohta, olen ma rahul. Me sõidame ju läbi maapiirkondade, mitte mõnel peateel, kus võiks ohtu karta.

      Tõld hakkas läbi tänavate liikuma ja ma vaatasin aknast viimast korda seda linna. Lahkudes pidin vastumeelselt tunnistama, et Bath on ilus, sest majad olid ehitatud samast kullakarva kivist, mida läheduses asuvatest mägedest kaevandati. Tõllarattad veeresid üle munakivitänavate ja me möödusime varahommikustest puhkajatest, kes olid teel tervisevete poole.

      Betsy nõjatus järsku ettepoole. „On see härra Kellet?“

      See oli tõepoolest saatanlik õepoeg, kes oma laisal hooletul kõnnakul Pump Roomist möödus. Ta vaatas möödudes meie poole ja ehkki ma tõmbasin pea kähku tagasi, nägi ta mind, sest kergitas kübarat ja irvitas minu suunas, sest nii ta mind tavaliselt tervitaski.

      Õnneks tuli ta täna, mitte eile, kui ma oleksin pidanud olema tunnistajaks tema reaktsioonile vanaema teate peale, et ta on testamendist välja jäetud. Olin pääsenud viimasel hetkel. Betsy jutuvadast ma siiski ei pääsenud.

      „Te ei kujuta ette, kui väga ma ootan Edenbrooke’i külastamist! Olen kuulnud, kui uhke mõis see on, ja ma vannun, et lahkun Bathist hea meelega, sest siin pole mitte kellegagi rääkida, ja olen kindel, et meil on Kentis väga vahva.“

      Ta jätkas oma katkematut lobisemist ka siis, kui tõld Bathist lahkus ja üle künkliku maastiku sõitis. Tundsin kergendust, et minu päranduse saladus on veel kaitstud, sest kui Betsy oleks sellest kuulnud, oleks ta ainult sellest rääkinudki.

      Betsy rääkis viimaseid kuulujutte ja oma ootustest sellele „imelisele seiklusele“, ent vaatas aeg-ajalt endast paremale jäävat tõllapatja. Ta vaikis iga kord seda tehes, mis oli tema puhul nii haruldane, et ma arutlesin laisalt, mis teda tõlla selles osas nii väga huvitab. Siiski ei jaksanud ma seda küsimust esitada, sest kõhus keeras pidevalt.

      Peatusime keskpäeva paiku ühes võõrastemajas, aga ma ei pidanud veel õigeks süüa. Järgmine teelõik viis meid peateest eemale ja päeva edenedes oli mul jätkuvalt halb enesetunne. Vanaema tõld oli vana ja üsna kehva vedrustusega, nii et ma tundsin iga auku ja kühmu.

      Pärastlõunal läks ilm pilve, taevas oli hall nagu malmpoti kaas. Mu meeleolu vastas ilmale ja mind tabas mõningane rahutus. Puudutasin oma medaljoni, tuletades endale meelde, et ei ole vaja närviline olla. See oli põnev seiklus ja olenemata sellest, millised on Wyndhamid, on Cecily seal ja muretseda pole vaja. Betsy lobisemine muutus kergeks norskamiseks, kui ta minu kõrval tukkuma jäi. Vaatasin aknast välja ja mõtlesin taas Cecilyga kohtumisele.

      Enne kui mu ema õnnetult surma sai, oli mu elu lausa muinasjutt. See oleks alanud nii. Elasid kord kaksikud tüdrukud, kes sündisid aastaid last igatsenud mehele ja naisele. Need tüdrukud olid nende jaoks kuu ja päike.

      Cecily oli päike ja mina kuu. Kuigi me olime kaksikud, olime sama palju sarnased kui lihtsalt õed. Juba varakult sai selgeks, et Cecilyle oli osaks saanud rohkem ilu kui mulle. Seega pälvis ta ka rohkem tähelepanu ning ehkki ma soovisin vahel, et saaksin ka särada, olin olukorraga harjunud – ma peegeldasin Cecily valgust. Olin kasvanud tema heleduse varjus ja kui ma ka ei nautinud alati oma rolli tuhmima särajana, oskasin ma seda hästi. Oskasin lasta Cecilyl särada ja teadsin, kus on minu koht.

      Kõik, mida ma enda ja oma pere koha kohta teadsin, muutus ja pöördus pärast ema surma pea peale. Cecily sõitis pärast matuseid Londonisse: ta oli alati tahtnud pealinnas elada ja Edith võttis ta avasüli vastu. Ma ei oleks iialgi isa maha jätnud. Cecily lahkumine oli nagu hülgamine.

      Varsti pärast seda oli isa järsku teatanud, et mina lähen elama vanaema juurde Bathi. Minu vastuväidetest polnud mingit kasu. Ta sõitis Prantsusmaale ja oli sestsaadik seal viibinud. Meie perekond oli purunenud, aga ma lootsin, et reis Edenbrooke’i aitab kõik korda teha. Olen taas õega koos ja ehk suudame kahekesi veenda isa koju tulema.

      Surusin medaljoni südame kohale ja tundsin lootust tärkamas. Ema portreel pidi olema mu südamele maagiline mõju. Ehk ka mu sisikonnale, sest peagi tundsin, et mul hakkab parem. Varsti jäin tõlla kõikumise saatel magama.

      Ma ei tea, kaua ma magasin,