Edenbrooke. Julianne Donaldson

tulesid, uhket maja ega isegi mitte võõrastemaja. Panin siiski tähele, et taevas oli selge ja hele kuu valgustas ümbrust.

      Vaikuses kõlas vali lask. Ma võpatasin ehmunult. Mehehääl karjatas ja tõld nõksatas edasi, peatudes taas.

      Betsy virgus. „Mis see oli?“ pomises ta.

      Surusin näo vastu akent. Mulle vaatas vastu kaks silma. Karjatasin. Tõllauks kisti lahti ja uksel seisis suur tume vari.

      „Tõuske püsti ja andke oma asjad siia!“ Hääl oli madal ja summutatud.

      Olin maanteeröövlitest kuulnud ja teadsin, mida tegema peaksin. Peaksin tõllast välja astuma ning andma ära oma ehted ja raha. Ometi hoiatas sisetunne mind seda ähvardavat häält kuuldes, et oleks rumal kaitsvast tõllast väljuda.

      Kobasin oma ridiküli ja viskasin selle avatud uksest välja. „Võtke. Seal on minu raha. Võtke see ja minge minema.“

      Maskis mees eiras raha ja haaras mul kaelast.

      Kiljatasin, tõmbusin eemale ja kuulsin plõksatust. Nägin röövli sõrmede vahel läikivat metallketti, kui ta käe tugevasti rusikasse surus. Minu kaelakee. Minu medaljon. Minu ainuke pilt emast. Sööstsin ettepoole, aga ta hoidis seda kaugemal ja naeris kergelt.

      Ja siis nägin ma, mis tal teises käes on. Püstol.

      „Tulge tõllast välja.“

      Ta kõneles nii vaikselt, et see tekitas külmavärinaid. Mu abaluude vahele kerkis külm higi. Taganesin tõllanurka. Kui ta tahab mind välja saada, peab ta mu välja tirima.

      Talle tuli ilmselgelt sama mõte. Ta haaras mu jalast kinni ja väänas tugevasti. Jalga tabas valuhoog. Kukkusin tõlla põrandale kõhuli ja mind sikutati tagasi. Üritasin millestki kinni haarata ja kisendasin. Kisendamine jätkus, see oli õudne ja hirmutav. Sain viimaks aru, et see pole mina, vaid Betsy.

      Olin ta unustanud, aga nüüd täitis tema karjumine öö kohutava, judisema paneva heliga, mis pani mu südame puperdama. Ta karjus nagu hullumeelne. Sain kohe aru, et ta ei teadnud, et maanteeröövlil on püstol. Avasin suu, et teda hoiatada, kui mu pea kohal kõlas terav kurdistav pauk.

      Kisendamine läks üle hingeldamiseks, millele järgnes vali kirumine ja paanikas hobuste hirnumine. Õhus oli suitsulõhna. Tõld kõikus ja uks lendas vastu mu pahkluud. Kiljatasin teravast valust ja tõusin põlvili.

      „Betsy! Said sa viga?“

      Ajasin end püsti ja haarasin tal õlgadest, üritades teda paremini näha. Ta raputas pead, ahmides ikka õhku ja sirutades midagi minu poole. Kuuvalgus helkis hõbedasel püstolil, mida ta hoidis värisevas käes. Vahtisin teda ammuli sui, haarasin siis püstoli ja panin ettevaatlikult istmele.

      Mu tähelepanu köitsid kabjalöögid ja aknast välja vaadates nägin üht meest hobusel minema kihutamas. Meie maanteeröövel oli vist põgenenud.

      Betsy vajus istmele ja mina tema kõrvale, kummardudes ettepoole, pea käte vahel.

      Tema hingeldamine läks üle luksumiseks. „Oo ei! Ma t-tulistasin inimest. Mis siis, kui ma ta t-tapsin? M-mis minust saab?“

      Mu pea käis ringi. Püüdsin sügavalt hingata, aga hakkasin suitsu käes läkastama. „Ei, sa ei tapnud teda. Nägin teda minema ratsutamas. Kuidas sa temalt püstoli kätte said?“

      „Ei s-saanudki,“ vastas Betsy luksudes. „K-kasutasin tõllapadja alla p-peidetud püstolit.“

      Tõstsin seda kuuldes pea. „Siin oli püstol? Kogu see aeg? Kust sa teadsid?“

      „Ma a-avastasin selle, kui te härra Whit-Whittlesiga r-rääkisite.“

      Oleksin kergendusest peaaegu naerma hakanud. Betsy päästis meid! Kallistasin teda, kuni meie pead tema luksumise tõttu kokku hakkasid kolksuma. Eemale tõmbudes tuli mulle üks mõte.

      „Pea nüüd. Kus James on? Miks ta meile appi ei tulnud?“

      Järsku meenus mulle esimene lask kohe pärast tõlla peatumist. Keegi mees oli karjatanud. Mu süda täitus hirmuga. Pöördusin ja nägin läbi katkise akna kedagi maas lebamas. See oli meie kutsar James.

      3. PEATÜKK

      HÜPPASIN tõllast välja ja jooksin tema juurde. Hüüdsin ta nime ja raputasin teda õlast, aga ta ei vastanud. Viskasin kübara eemale, et tema näo juurde kummarduda. Tundsin kerget hingeõhku ja vajusin kergendusest kokku. Ta oli elus. Otsisin kätega kobades haava. Tema õlal kleepuvat märga tundes tardusin. Teda oli tulistatud.

      „Betsy! Mul on su abi vaja! Kähku!“

      Mulle meenus ähmaselt, kui isa koer jahiõnnetuses kuuli sai. Isa oli võtnud kaelasideme kaelast ja surunud selle veritsevale haavale, et verejooksu peatada, nagu ta mulle ütles. Kui see aitas koera puhul, aitab see ju ka inimese puhul.

      Võtsin oma lühikese jaki seljast ja keerasin selle kokku suureks pambuks. Muud mul hetkel käepärast polnud. Kobasin Jamesi kuuel kõige märjemat kohta ja panin kokkupandud jaki selle peale, öeldes Betsyle, et ta suruks sellele.

      Tõusin ja pöördusin tõlla poole. Hobused oli kogu selle möllu ajal ehmunud ja tõlla Jamesist mitu meetrit eemale vedanud. Pidasin kähku aru. Kas peaksime ta tõlda tassima või tõlla siia tooma? Vaatasin kahtlevalt Jamesi. Olin kindel, et ei suuda pooltki tema raskust tõsta ja Betsy oli peaaegu sama väikest kasvu kui mina. Seega tuli tõld tema juurde tuua.

      Hobused oli ikka ehmunud ja kippusid end tagajalgadele ajama, kui ma ohjad haarasin. Neid polnud lihtne liikuma veenda, eriti veel tagurpidi, ning mingil hetkel kartsin isegi, et sõidame üle Jamesi ja Betsy. Seetõttu võttis tõlla paika saamine liiga kaua aega.

      Ma higistasin, käed värisesid. Püüdsin kiirustada ja komistasin millegi otsa. Lendasin mullale pikali, kriimustades käsi teel olevate väikestel kividel, ja lõin põse vastu maad ära. Üritasin end püsti ajada, seelikud jäid jalgu ja ma leidsin jalgade juurest oma ridiküli. Maanteeröövel ei olnud tahtnud mu raha? Toppisin ridiküli kleiditaskusse ja pöördusin uuesti Jamesi poole. Nüüd tuli keeruline osa – James oli vaja saada tõllaukse juurde ja seejärel tõlda sisse.

      Võtsin tal õlgadest kinni, Betsy haaras jalgadest ja me tirisime teda piinavalt aeglaselt, sentimeeterhaaval, peatudes sageli, et ta maha panna ja hinge tõmmata. Kui me viimaks tõllaukse juurde jõudsime, nägin ma, kui kõrgel on aste maapinnast, ja oleksin äärepealt nutma hakanud. Mu käed värisesid väsimusest ja me pidime ta veel kuidagimoodi tõlda vinnama.

      Panin mehe maapinnale pikali ja vaatasin süngelt Betsyt. Ta vajus vastu tõlda.

      „Me peame seda tegema, Betsy. Ma ei tea, kuidas, aga peame.“

      Ta noogutas ja kumbki võttis ühest saapast kinni, lükates Jamesi jalad tõlda. Siis ronisime üle tema tõlda. Me sikutasime ja tirisime ta jalgu, kuni puusad oli uksest sees. Siis ronisin ma uuesti välja ja hüppasin alla, olles kindel, et kui ta ka veel elus on, jookseb haav selle tirimise ja nügimise peale kindlasti tugevasti verd. Kergitasin tema õlgu ja lükkasin, samal ajal sikutas Betsy tema käsi. Lõpuks saime ta kössis asendis tõlda. Ma sulgesin kähku ukse, enne kui ta jõudis tagasi välja vajuda.

      „Suru haava peale!“ hüüdsin ma läbi katkise akna.

      „Kuidas? Ta on kössis.“

      „Proovi ikka!“ Ronisin kutsaripukki, kõikudes, taibates, kui kõrgel ma olen, ja haarasin ohjad. Vähemalt oskasin ma tänu isa õpetusele tõlda juhtida. Hobused liikusid rahutult minu kohmaka juhtimise all. „Soovin sama palju kui teie, et James teid juhiks,“ pomisesin ma, laksutades ohje nende seljal.

      Olime keset tühjust. Sõitsin edasi, kuni käed ja õlad väsimusest tulitasid. Nelja ehmunud hobust polnud lihtne ohjeldada.

      Kui ma viimaks taamal valgust nägin, oli see maailma kõige ilusam vaatepilt. Lähemale jõudes tundsin veel suuremat kergendust, sest kahtlemata oli tegu võõrastemajaga. Ukse kohal rohmakal puidust sildil