Edenbrooke. Julianne Donaldson

      Originaali tiitel:

      Julianne Donaldson

      Edenbrooke

      2012

      Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.

      See romaan on väljamõeldis. Kõik tegelased ja sündmused on autori väljamõeldis või on neid kasutatud ilukirjanduslikus võtmes.

      Tõlkinud Ülle Jälle

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektuuri lugenud Inna Viires

      Kaane kujundanud Shadow Mountain

      Pildid kaanel: Lisa Kimmell/Stone/Getty Images ja Shutterstock Images

      Copyright © 2012 Julianne Clawson Donaldson

      Published by license with Shadow Mountain.

      ALL RIGHTS RESERVED. No part of this work may be reproduced in any form or by any means without permission in writing from the publisher.

      Trükiväljaanne © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11713

      ISBN (PDF) 978-9916-11-020-1

      ISBN (ePub) 978-9916-11-043-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      SUGULASHINGEDELE KÕIKJAL

      1. PEATÜKK

      MINU tähelepanu hajutas tamm. Vaatasin selle laia rohelise võra all kõndides üles. Tuul sasis okste küljes lehti ja ma sain seda nähes aru, et polnud väga kaua niimoodi keerelnud nagu need lehed. Seisatasin puu all ja püüdsin meenutada, millal ma viimati tundsin vajadust end keerutada.

      Ja siis härra Whittles mulle ligi hiiliski.

      „Preili Daventry! Milline ootamatu meeldiv üllatus!“

      Võpatasin üllatunult ja otsisin pilguga ärevalt tädi Ameliat, kes oli ilmselt mööda kruusateed edasi läinud, kuni mina puu varjus seisin.

      „Härra Whittles! Ma... ma ei kuulnud teid tulemas.“ Tavaliselt kuulasin ma vähemalt ühe kõrvaga tema lähenemise helisid, aga tamm oli täna mu tähelepanu hajutanud.

      Ta naeratas säravalt ja kummardas nii sügavalt, et korsett kriuksus. Tema lai nägu läikis higist, hõredad juuksed olid üle pea silutud. Ta oli minust vähemalt kaks korda vanem ja tobedam, kui ma taluda suutsin, aga tema eemaletõukavatest omadustest kõige jõledam ja samas kõige paeluvam oli tema suu. Kui ta kõneles, liikusid tema huuled nii, et huulte servadesse ja suunurkadesse kogunes ila.

      Püüdsin mitte vahtida, kui härra Whittles jätkas: „Imeline hommik, eks ole? Tahaksin lausa öelda: „Oo, milline imeline hommik, oo, milline imeline päev, millise imelise daamiga ma kohtusin, näe!“ Ta kummardas, nagu ootaks aplausi. „Aga mul on teiega täna jagada midagi enamat kui lauluridu. Ma kirjutasin teile uue luuletuse.“

      Astusin sammu selles suunas, kuhu mu tädi arvatavasti läks. „Mu tädi kuulab teie luuletust hea meelega, härra Whittles. Ta on vaid mõned sammud meist eespool.“

      „Aga, preili Daventry, ma loodan ju teile oma luuletusega heameelt valmistada.“ Ta astus mulle lähemale. „See ju valmistab teile heameelt, eks?“

      Peitsin käed selja taha juhuks, kui ta üritab neist kinni haarata. Ta oli seda varem teinud ja see oli äärmiselt ebameeldiv. „Kardan, et ei hinda luuletusi nii kõrgelt kui mu tädi...“ Vaatasin üle õla ja ohkasin kergendunult. Mu vanatüdrukust tädi kiirustas mööda teed tagasi minu poole. Ta oli suurepärane saatjadaam – asjaolu, mida ma polnud kuni selle hetkeni päriselt hinnata osanud.

      „Marianne! Seal sa oledki! Oh, härra Whittles. Ma ei tundnud teid nii kaugelt ära. Mu nägemine pole just kõige parem...“ Amelia naeratas mehele rõõmsalt. „Olete te uue luuletuse kirjutanud? Mulle nii meeldivad teie luuletused. Te ikka oskate sõnu seada.“

      Mu tädi sobiks härra Whittlesile täiuslikult. Tema kehv silmanägemine muutis mehe vastumeelsed näojooned meeldivamaks ja kuna mu tädil oli peas rohkem juukseid kui aru, ei ärritanud teda ka härra Whittlesi tobe käitumine nii nagu mind. Olin tegelikult mõnda aega üritanud härra Whittlesi tähelepanu endalt tädile suunata, aga seni polnud see õnnestunud.

      „Mul on tõepoolest uus luuletus.“ Härra Whittles võttis kuuetaskust paberilehe ja silus seda armastavalt. Ta niisutas huuli, nii et suur süljepiisk jäi suunurka rippuma. Ma vahtisin seda, ehkki ei tahtnud. See väreles, kui ta lugema hakkas, aga ära ei kukkunud.

      „Preili Daventry on siiras ja kaunis, silmade värv temal nii sulnis! Mitte päris rohelised ega ka pruunid, need on merekarva ja suured.“

      Kiskusin pilgu värelevalt süljepiisalt lahti. „Kui tore. Merekarva. Aga minu silmad on pigem hallid kui sinised. Mulle meeldiks luuletus, kus mu silmad on hallid.“ Naeratasin süütult.

      „J-jah, muidugi. Olen palju kordi endamisi mõelnud, et teie silmad on hallid.“ Ta kibrutas korraks laupa. „Ahhaa, käes! Kirjutan, et need on tormise mere karva, sest tormine meri tundub tihti hall. See on lihtne muudatus ja ma ei pea tervet luuletust ümber kirjutama, nagu viimasel viiel korral on juhtunud.“

      „Kui kaval teist,“ pomisesin ma.

      „Tõepoolest,“ sõnas tädi Amelia.

      „See pole veel kõik. Preili Daventry on siiras ja kaunis, mu jumaldan tema juukseid malbeid! Need sätendavad küünlavalgel, nende merevaigutoon on nii karge.“

      „Tubli,“ ütlesin mina. „Aga ma ei teadnudki, et mu juuksed on merevaigukarva.“ Vaatasin tädi poole. „Kas sina oled kunagi sellele mõelnud, tädi Amelia?“

      Ta kallutas pea küljele. „Ei ole.“

      „Näete? Vabandage, et ma pole teiega nõus, härra Whittles, aga mul on tunne, et teie parimaid töid on oluline viimistleda.“

      Ta noogutas. „Kas te eelistaksite, kui võrdleksin teie juukseid oma hobuse värviga?“

      „Jah,“ ohkasin ma. „See on palju parem.“ Hakkasin sellest mängust tüdinema. „Ehk peaksite kohe koju minema ja selle ümber kirjutama.“

      Tädi tõstis sõrme. „Aga ma olen tihti mõelnud, et su juuksed on meekarva.“

      „Mesi! Jah, just nimelt.“ Härra Whittles köhatas. „Need sätendavad küünlavalgel, nende meetoon on nii karge.“ Ta naeratas nii, et kogu ilane suu oli avatud.

      Neelatasin kramplikult. Kuidas sai ühel inimesel nii palju sülge tekkida?

      „Nüüd on see täiuslik. Loen selle reedel Smithide õhtusöögil kõigile ette.“

      Ma tõmbusin sisimas kössi. „Oh, see rikuks kõik ära, härra Whittles. Nii ilus luuletus peaks jääma ikka enda teada.“ Sirutasin käe paberilehe poole. „Kas ma saaksin selle endale, palun?“ Ta kõhkles ja andis selle siis ära. „Tänan,“ ütlesin ma siiralt.

      Tädi Amelia uuris härra Whittlesilt tema ema tervise kohta. Kui mees hakkas ema jala mädanevat haavandit kirjeldama, hakkas minul kõhus keerama. See oli lihtsalt liiga jälk. Tähelepanu mujale suunamiseks eemaldusin neist ja vaatasin taas tamme, mis oli varem mind köitnud.

      See oli uhke puu ja see tekitas minus uuesti igatsuse maaelu järele. Lehed keerlesid tuule käes ja ma esitasin endale küsimuse, mis oli mulle veidi varem mõtteainet andnud. Millal mina viimati keerlesin?

      Keerutamine oli kunagi olnud minu harjumus, ehkki vanaema peaks seda halvaks harjumuseks, kui sellest teaks. See oli olnud kaaslaseks mu