Pooltoonid. Annika Lõhmus

      Annika Lõhmus

       Pooltoonid

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      © Tekst. Annika Lõhmus, 2020

      ISBN 978-9985-3-4816-1

      e-ISBN 9789985349205

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Ma ei suutnud seda uskuda. Lamasin jahedal põrandal ja kõik minus valutas. Kuni selle hetkeni polnud ma teadnud, et nii palju valu võib üldse ühe inimese sisse mahtuda; et valu võib olla väljakannatamatu ja ometi võib sellega veel elus püsida. Elus… vähemalt esialgu.

      Heledale laminaatparketile tilkus verd, mis suure tõenäosusega pärines mu ninast. Arvestades raksatust, mis oli mu peast läbi käinud, kui ta mulle rusikaga näkku virutas, võis oletada, et ninaluu oli murdunud. Ma polnud kindel, kui kaua ta oli mind peksnud. Tundus, et terve igaviku.

      Mismoodi olin ma ometi niikaugele jõudnud? Kuidas ma polnud taibanud, et asi võib ühel hetkel üle piiri minna? Märke ju oli. Ja kui palju veel! Kuidas ma võisin nii nõrk olla, et eelmistel kordadel andeks andsin? Kuidas??? Kas tõesti pidin nüüd selle vea eest eluga maksma? Või ühe teise eluga…

      Lebasin kägarasse tõmbunult ja ilmselt tänu sellele ei tabanud tema jalahoop uuesti kõhtu, vaid mu käsi, mille olin enda ümber põiminud, püüdes kaitsta tillukest olevust, kes napid üheksa nädalat oli minu sees kasvanud. Vasaku käe sõrmedes praksatas midagi ning kirjeldamatu valulaine uhkas minust üle. Süda läks pahaks ja palju ei puudunud, et oleksin sinnasamasse verisele parketile oksendanud.

      „Palun lõpeta, sa tapad mu ära,” suutsin vaevukuuldavalt kähiseda.

      „Kuradi lits!” sisistas ta mulle vastu madala raevuka häälega. „Ma tapangi su raisa ära, sest mina ei ole mees, keda petta võib.”

      Ta kükitas mu kõrvale, haaras juustest ja tiris istukile. „Türa, vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!”

      Käänanud valusa rapsakuga mu pea oma vihast moondunud näo lähedale, sundis ta mind endale silma vaatama. Tundsin, kuidas veri niriseb lakkamatu joana mu ülespaistetanud ninast ja haavast kusagil vasaku kulmu kohal.

      „Davai, räägi nüüd välja, kelle türaga sa keppisid? Hargitasid oma jalgu mingi haleda munni ees ja lasid endale taha keerata jah?”

      „Ei, ma ei…” püüdsin meeleheitlikult alustada.

      Ta keeras juuksed ümber oma käe ja peksis mu pead vastu põrandat. „Sina. Vitt. Ei. Peta. Mind. Enam. Kunagi,” tagus ta iga sõna juures mind otsmikuga vastu parketti.

      Äkki lasi ta mu lahti, nii et ma sõna otseses mõttes vajusin põrandale hunnikusse. Ta sülitas mu peale ja kõndis kööki. Kuulsin, kuidas külmkapiuks käis ja iseloomulik „kšš” andis märku uue õllepurgi avamisest. Lamasin vaikselt ja mõtlesin, kui kaua ma niimoodi vastu pean. Kui kaua peab inimest peksma, et ta tõesti ära sureks? Kuidas oli see võimalik, et niisugune asi üldse minuga juhtus? Minuga?!

      Korraks tekkis irreaalne tunne, et äkki on see kõik unenägu. Mõnikord juhtub ju, et näed unes midagi halba, kuid ei taipa, et see pole päris. Olin kunagi näinud unenägu, kus viibisin bussis, mis sadamakailt Pärnu jõkke tagurdas. See oli samuti tundunud väga tõeline. Buss oli täis paanikas inimesi ja mäletan selgesti, kuidas ma unes mõtlesin, et oleks see vaid unenägu – sellised asjad ei saa ju päriselt juhtuda. Mitte minuga. Kas oli mingit moodi võimalik, et ma varsti ärkan ja veendun, et see praegunegi polnud päris?

      Vähehaaval tundsin viha kerkimas. Ma lamasin keset ööd omaenda üürikorteri põrandal ja lasin ühel värdjal ennast peksta asjade eest, mida ma polnud teinud. Olin tõesti tulnud koju hilja, sest õhtu Mekaga oli osutunud erakordselt üllatusrohkeks ja emotsionaalseks, aga ta ju teadis, et lähen sõbrannaga välja. See, et ta end minu äraolekul täis oli kaaninud ja hakanud oma peas ketrama pilte minust mingite teiste meestega, oli tema probleem.

      Parandus. Hetkel oli see vägagi minu probleem ka.

      Ma polnud kindel, kas suudan end liigutada. Kogu keha oli üleni üks suur valu ja raske oli aru saada, kus täpselt olid vigastused kõige hullemad. Sundisin end sellele mitte mõtlema, kuigi ei suutnud peletada halvavat hirmu pisikese ime pärast, kellega olin hakanud juba harjuma. Oli ta veel üldse alles? Ma lihtsalt teadsin, et pean põgenema. Sest muidu olen surnud. Sõna otseses mõttes. Surnud. Kadunud. Mitte elav. Ei olnud just ahvatlev väljavaade.

      Püüdsin end põlvili ajada. Esimese liigutuse peale läks süda uuesti pahaks. Toetasin lauba vastu põrandat ning võitlesin iiveldusega. Nii ahvatlev tundus jahedale parketile lebama jääda ja lihtsalt silmad kinni panna, aga ma ei tohtinud. Mitte siis, kui tahtsin edasi elada.

      Lõpuks õnnestus mul kuidagiviisi jalule saada. Hammustasin huulde nii kõvasti, kui jaksasin, sest teadsin, et kui natukenegi häält teen, tuleb ta vaatama, mida ma seal korraldan. Pidin võimalikult vaikselt välisukseni jõudma. Üle mõistuse raske ülesanne, sest keha ei tahtnud kuuletuda. Samm-sammult nihkusin koridori poole, ent teekond oli vaevalisem, kui olin arvanud. Ainult tahtejõud hoidis mind püsti.

      Esikusse pääsemiseks ei olnud muud võimalust kui mööduda köögist ja mul polnud õrna aimugi, mida ta seal teeb. Süda peksis hirmust, kui ülima ettevaatusega uksepiida tagant kiire pilgu heitsin, et näha, kus ta on. Vaiksed katkendlikud hingetõmbed kajasid mu enda kõrvus vastu nagu õudusfilmis enne kõige jubedamat stseeni. Olin valmis selleks, et mind märgates tormab ta otsejoones mulle uuesti kallale, kuid õnneks röötsutas ta lahtise akna peal ja kummutas õlut.

      Hiilisin koridori. Tossude järele kummardudes käis seest terav valuhoog läbi. Vaevu suutsin summutada karjatuse. Toetasin ruttu kätega jalatsikapile ja püüdsin lihtsalt hingata, kuni suurem iiveldus üle läks. Kuidagimoodi sain juba tossud jalga, kui kuulsin, kuidas ta akna kinni pani. Paaniliselt katsusin haarata kapi pealt võtmeid ja telefoni.

      Ja siis loomulikult kukkusid võtmed maha.

      Aeg peatus.

      Ta ilmus esikusse stoilise rahuga, justkui oleks teadnud, et seisan seal nagu hirmust halvatud hiir. Millegipärast oli see rahu õõvastavam kui tema raevupursked.

      „Noh, libu, oled jalad alla saanud, nagu ma näen? Pole viga, küll ma jõuan sulle veel selgeks teha, et sellise mehega nagu mina nii ei käituta. Kas sa tõesti arvasid, et võid mõne teisega minu selja taga hullata? Ainult mina võin sind keppida! Saad aru? Ainult mina! See vist ongi see, mida sa praegu norid? Et keegi sind räigelt nussiks?”

      Nägin ta silmis tiirast pilku. Kas tõesti võis mõnda inimest üles kütta vägivald?

      Võis. Olin seda kunagi juba kogenud.

      „Ei!” karjatasin ja kükitasin maast võtmeid võtma.

      Kui olin need kätte saanud, proovisin värisevate kätega võtit lukuauku toppida. Tema aga lihtsalt seisis ja vaatas irvitades mu rapsimist, nagu naudiks seda, et saab minuga mängida. Kui ust lahti keerata üritasin, hakkas ta minu poole liikuma. Rabistasin võtmega, ise kogu aeg üle õla tema poole kiigates. Vastik naeratus ei kadunud ta näolt. Jätsin ukse kus seda ja teist ning vaatasin meeleheitliku pilguga ringi. Endale õieti aru andmata haarasin esikukapilt tühja vaasi ja hoidsin seda relvana peos.

      „Kui lähemale tuled, siis kahetsed,” ütlesin hirmust kileda häälega.

      Ta ainult irvitas vastuseks ja sirutas käe, et minust kinni haarata.

      Ma lõin. Täiest jõust ja otse pähe. Vaas purunes miljoniks killuks. Viimane, mida nägin, oli tema üllatunud ilme, enne kui ta silmad pahupidi pöördusid ja ta tuhmi mütsuga põrandale räntsatas. Kiskusin ukse lahti, vedasin end