Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5. Maniakkide Tänav

Õnnetuseks ei pannud ta aga seejuures tähele, et käivitunud olid ka laeva tüürmootorid. Mitmete süsteemsete andurite ebakõlade ja halbade negatiivsete tagasisidestuste tulemusena pöörasid laeva algoritmid tähelaeva ninaga tagasi Enceladuse suunas ja Taido lülitas reaktori taaskäivituse sisse ilma seda märkamata.

      Hetkel, kui ta taipas, mis oli juhtunud, valdas teda täielik halvatus. Mõne aja ta lihtsalt lootis, et reaktor ei sütti nagu varasemadki korrad, aga nagu kiuste paistis juba «soojaks» kuumutatud masin nüüd märksa käivitusaltim. Uus kütus pressiti põletuskambrisse ning temperatuur asus stabiilselt tõusma.

      60 miljonit kraadi

      70 miljonit kraadi

      80 miljonit kraadi.

      Taido sööstis möirge saatel reaktori juhtpaneeli kallale, tagudes selle kõikvõimalikke nuppe hullumeelse kiirusega, ent käivitusnumbrid jooksid häirimatult lõpuni. Olles juba süüteprotsessi alustanud, ei olnud võimalik seda enam ümber lülitada. Mõistes, et reaktoriga pole midagi teha, avas Taido tüürmootorite juhtakna. Hetkeks kerkisid ta silme ette tüürmootorite erinevad parameetrid ning juhtnupud, aga enne, kui ta suutis ühtegi neist vajutada, jooksis kogu liides kokku. Nüüd jäi vaid loota, et reaktor ikkagi ei käivitu, kuid justkui kõige kiuste otsustas saatus sel hetkel nii inimestele kui putukatele keskmist sõrme näidata ja tehispäike sündis taas.

      Järsk hetkeline ülekoormus läbistas kosmoselaeva ning see paiskus, nina ees, tagasi vastu Enceladuse jäist pinda. Laeva juhtruum piloodi ning putukatega lömastus kiiremini kui närvisignaalide liikumiskiirus, mistõttu ei jõudnud keegi sealviibijatest valu tunda. Reaktori korpus pidas seevastu kauem vastu... piisavalt kaua, et töötada veel murdosa sekundist ka pärast kokkupõrget. Sellest piisas, et reaktsioon jõudis levida ka deformeerunud kütusepaakidest laiali paiskunud tuumakütusesse. Laeva kohutavalt väändunud jäänused muutusid selle tagajärjel 500-megatonnise võimsusega termotuumalaenguks, mis raputas Saturni kaaslast jumala rusikahoobina. Kogu pisikaaslast kattev jääkiht kärises ning voltus absurdsuseni ulatuv moel ning vaakumi paiskus tuhandeid tonne radioaktiivset jääd, auru ning vett.

      *

      Kõik ellujäänud omnikud olid kogunenud Õpetaja koopasse. Mingi ime tõttu polnud see ruum kannatanud pea mitte mingeid mainimisväärseid purustusi. Kõige asjatundlikumad neist kompisid ja nuusutasid kogu Õpetaja keha üle, tegid kindlaks selle vigastused ning asusid neid parandama. Õpetaja ärkas jõnksatuse saatel tagasi ellu. Ta kompas oma optiliste ja magneetiliste anduritega läbi kogu koopa ja kõik selle asukaid.

      «Õpetaja, me eksisime ja oleme valmis võtma vastu karistust, « teatas ainus ellujäänud emadest, alles värskelt koorunud noor omnik, kes polnud veel nii suur kui lõplikult täiskasvanud ema.

      «Sind rünnanud emad said kahjuks kõik katastroofis surma, aga pesarkonnana jagame me ühist süüd.»

      Kõik üle kogu koopa laiali puistatud omnikud langetasid nende sõnade peale alistumise märgina katsesarved, paisates õhku kurbust ning kahetsust väljendavaid feromoone.

      Õpetaja ei vastanud, ta kontrollis enda süsteeme ja leidis, et paljud neist polnud käivitunud. Mitmed osad tema pool-orgaanilisest kompuutersüsteemist olid toitainete puudusel lihtsalt surnuks nälginud ja roiskusid. Kadunud oli suurel hulgal hindamatuid andmeid ning ka olemasolev polnud enam päris terviklik. Ta üritas ühenduda enda välimiste, Enceladuse pinnal olevate anduritega ja ka neist vastasid talle vaid paar üksikut. Õnneks oli üks ümber kuu tiirlev satelliit siiski kataklüsmist pääsenud ning selle abil sai ta heita pilgu hoopis teistsugusele ning katkisele Enceladusele. See, mida ta nägi, tundus uskumatu. Kogu seda külma Saturni kuud kattev jääkilp oli täis sügavaid kuni saja kilomeetriseid lõhesid, kohati oli jää moodustanud terveid mäeahelikke ning mitmel pool mulisesid ning aurasid miniatuursed ookeanid. Selle kõigega oleks võinud ilmselt veel leppida, aga plahvatuse jõud oli lõhestanud ka jää all olnud maakoore, lastes tulikuumal magmal välja voolata, ning siin-seal mürisevad vulkaanid paiskasid jääst ning aurust koosnevasse atmosfääri omapoolset panust.

      «Te olete selle imelise koha täiesti hävitanud,» sõnas Õpetaja pärast pikka vaikust. «Võtab kümneid tuhandeid omniku põlvkondi, enne kui see koht taas rahuneb. Me peame siit lahkuma.»

      «Aga millega, Õpetaja?» söandas ema küsida. «Korraldajanna hävitas meie ainsa vaakumsõiduki.»

      Kuid Õpetaja oli sellele juba lahenduse leidnud.

      «Jääga. Me saame õõnestada mõned jäämäed seest tühjaks ning tõugata neid kuumuse abil saadava veeauruga sobivale kiirusele,» sõnas ta ja asus erinevate lõhnade abil tulevasi töid kirjeldama. Ta maalis feromoonidega õhku pilte uuest omnikuliigist. Massist keedetud ussidest, kelle rakkude töö on nii kiire, et nad eritavad tuumareaktoritena kuumust, ning uut tüüpi omnik-veepumpadest, kes neid elusaid mootoreid pidevalt külma purustatud jääga varustavad. Kiht-kihilt kerkis õhku täiesti uue ökosüsteemi kavand, mis pidi aitama neil kosmoses liikuda.