Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5. Maniakkide Tänav

maalaste laeva parandada ja käivitada,» üritas ta vabandada.

      «Ja lasid endal jäsemed küljest rebida? Nagu mingil noorel nuumomnikul?»

      «Need kasvavad enne kolme tsüklit tagasi... ma juba tunnen, kuidas kihelus algab,» lõhnas omnik arglikult ning vehkis oma naeruväärselt tillukeste jäsemeköntidega.

      «Liiga kaua!» lõikas Korraldajanna tema nõrkadele lõhnadele vahele. Ta virutas omnikule oma gigantliku jäsemega, lennutades õnnetu putuka kuningliku kambri nurka.

      «Ja mis inimesest sai?»

      «Uued võtsid ta kinni.»

      Korraldajanna oleks äärepealt mitu vängemat lõhna välja paisanud, aga suutis veel viimasel hetkel näärme kokku pigistada.

      «Sa lasid inimese kinni võtta? Sa ju teadsid, et ta on meie viimane?»

      «Ma olin üksi, mul polnud mingit...»

      «Kes nüüd siis tähelaeva tööle paneb, sina?»

      Omnik vaikis ning surus alandlikkuse märgiks pead vastu põrandat. Piisavalt vana isendina teadis ta juba, et tal polnud ainsatki vabandust või õigustust järele jäänud, millega Korraldajanna viha leevendada – pigem vastupidi.

      «Ja nüüd kao minema, mine laku puugipiima ja kasvata jalad tagasi! Su nõrgad lõhnad väsitavad mind.»

      «Pesarkonna nimel,» vastas omnik ja põgenes emakambrist – või vähemalt üritas seda teha.

      Korraldajanna silmitses mõne hetke, kuidas ta alluv köntidel minema ukerdas, ja andis seejärel kopsomnikule käsu kogu vestlus kambrist eemaldada.

      Tegelikult teadis Korraldajanna väga hästi, et omnik polnud tegelikult juhtunus süüdi. Teistes oludes oleks ta ilmselt lubanud sellel õnnetul isegi endaga paarituda. Arutlusvõimet ja intelligentsi oli temas kindlasti rohkem kui enamusel ta vendadest ja neid geene oli oluline säilitada. Aga samas vajas Korraldajanna ka hädasti kedagi, kellele enne vestlust Õpetajaga viha välja valada ja antud omnik oli lihtsalt olnud selleks kõige sobivam. Ta nuusutas veelkorra õhku, veendus, et kõik varasemad emotsioonid ning mõtted olid kadunud, ja aktiveeris siis enda keha tagaossa paigaldatud siiriku.

      «Õpetaja!»

      «Jah, ma kuulen.»

      «Sinu uued emad takistavad jälle inimeste kosmoselaevaga seotud töid. Hetk tagasi röövisid nad sinu poolt abiks antud inimese ja vigastasid ühte mulle olulist omnikut.»

      Tekkis hetkeline vaikus, ilmselt võttis Õpetaja mõnega uutest ühendust, et infot kontrollida.

      «Jah, nad tunnistasid oma teo üles.»

      «Ma tahan inimest tagasi! Ilma temata pole mul mingit võimalust seda masinat tööle saada.»

      «Nad ei ole sellega nõus.»

      Korraldajanna harjased tõmbusid vihast turri.

      «Kuidas pole nõus?»

      «Nad väidavad, et kosmoselaev on kasulikum, kui ta jääb siia. Me saame selle lammutamisest pesarkonna jaoks hindamatu koguse materjale, mis on muidu siin taevakehal kas täiesti puudu või väga raskelt kättesaadavad.»

      «Aga nad said ju juba ühe kosmoselaeva. Selle, millega minu praegune inimene saabus. Kas neist materjalidest ei piisanud?»

      «Nad ütlevad, et ei. See oli palju väiksem sõiduk ning pealegi toimus raketi lahtivõtmisel plahvatus, mistõttu läks suurem osa materjalist kaduma.»

      «See pole minu süü, et nad olid saamatud nagu pimedad vaglad!» vihastas Korraldajanna.

      «Ma tean, et raketti on vaja!» lõikas Õpetaja ta vihapurskele vahele. «Minu programm näeb endiselt ette teie Maale viimist ja ma kavatsen seda ka teha.»

      «Siis anna neile käsk inimene viivitamatult tagasi tuua.»

      «Kahjuks ei allu nad enam mu käskudele.»

      See pani Korraldajanna tõsiselt jahmuma. Oli üks asi hakata vastu teistele emadele, aga hakata vastu ka Õpetajale endale? Need uued pidid olema hullud, kui nad julgesid nii teha.

      «Siis karistage neid!» nõudis ta.

      «Ma tegelen sellega,» sõnas Õpetaja ning katkestas ühenduse.

      Korraldajanna tundis kerget õnnejoovastust. Ta oli uusi emasid ja nende sünnitatud omnikuid vihanud algusest peale. Nad olid kõiges paremad, paremad lõhnatundmises, õhuta ruumis olemises ning olid seejuures veel ka märksa ilusamad. Mis aga kõige hullem! Õpetaja kippus neid ka pidevalt kõiges eelistama. Kuid mitte enam, sedalaadi häbematus ei saanud jääda karistuseta. Kätte oli jõudnud hetk, mil ka Õpetaja pidi tunnistama, et ta lemmikud olid tegelikult tänamatu Mass, ja mõistma, kes tegelikult oli ta kõige truum alluv.

      «Tooge mulle paaritujaid!» nõudis ta valvuritelt. Pärast sellist võitu oli ta mõningase hellituse ära teeninud.

      *

      Taido nägi unes nende kinnivõtmist. Nad seisid oma mechadega kolmekesi laeva ees. Tema, Eiri ja Ank. Pidevalt aeglaselt langev lumi oli kogu tähelaeva mitmekümne sentimeetrise kihiga katnud, moodustades laevast pärinevast soojusest sulades ning uuesti külmudes selle alumistel sektsioonidel fantastilisi katedraale meenutavaid struktuure.

      «Sisemine soojus on nullilähedane. See tähendab, et mingid akud ja süsteemid seal töötavad,» sõnas Ank.

      «Midagi veel?»

      Eiri raputas pead.

      «Laevas puuduvad igasugused elumärgid. Tundub, et tulnukad on surnuks külmunud või maandumisel hukka saanud.»

      Taido noogutas.

      «Selle võrra on meie töö lihtsam.»

      Nad sumpasid raskete lahingumasinatega läbi koheva lume lähemale.

      «Tegelikult on imetlusväärne, et laev on nii heas korras. See pole ju mõeldud taevakehadele laskuma,» ning just sel hetkel neid rünnati. Jääpurikate varjust ilmusid kümned tumedad ebanormaalselt kiirelt liigutavad kujud, kes tormasid kolmiku suunas. Taido tahtis hüpata, aga ta mecha oli tardunud, ega allunud käsklustele. Ta vaatas oma kaaslaste poole ja ka Eiril tundus olevat sama probleem. Vaid Ank tõstis oma mecha tervatoru ja tulistas, hele sähvatus põletas end läbi langeva lume ning tabas aurupahvakut õhku lüües mitut keret. Siis jõudsid luupainajalike välimustega koletised temani. Lahingumasinad paisati ümber ja Taido ärkas karjudes üles.

      Pimedus mõjus ajatajule laastavalt. Päevad, tunnid ja minutid kaotasid tähenduse ning jäid vaid painavad mõtted, hirmud ning üha naeruväärsematena tunduvad lootused. Taido üritas eriti keskenduda just neile, meenutada kõike, mida ta teadis reaktoritest, kosmoselennust ning arvutisüsteemidest. Ükski infokild ei olnud ülearune, ka tühine idee võis aidata tal paremini toime tulla laeva remondi ning hiljem selle tulnukate käest tagasikaaperdamisega. Ja siis tuleb ta tagasi, koos spetsiaalselt asteroidide lõhkumiseks mõeldud vesinikpommidega. See viimane tundus seejuures isegi liiga kiire lahendus. Taido oleks tahtnud, et putukad piinleksid. Nii nagu olid tema ja ta kaaslased piinelnud ülekuulamiste ja julmade katsete käes. Üks tubli saja megatonnine tuumalaeng seda aga juba ei tee.

      Aegamööda muutusid aga need fantaasiad tüütuks. Taidole meenus hoopis Villa Mare, Kuul asuv Eesti baas, seal olevad sõbrad ning Eiri ja Ank, keda ta enam kunagi ei näe. Eriti tundis Taido puudust Eirist, tüdruk oli talle juba varemgi meeldinud ning talle tundus, et koos kitsas kapslis Enceladusele lennates oli tekkinud nende vahele mingi imelik, aga mõnus side. Side, mille olid putukad sõna otseses mõttes koos Eiriga pooleks hammustanud.

      Lõpuks oli Taidol isegi heameel, kui tulnukad tünni avasid. Nad koukisid ta toorelt välja nagu mõne kärge sattunud prügi ja vedasid peatunnelisse. Mida edasi, seda rohkem nad putukaid kohtasid. Lõpuks tuli Taido kandjatel joosta mööda teiste putukate kehi ning lisaks nende rohkusele torkas ka silma putukate üleüldine peataolek. Sirgetes rivides eesmärgipärase