Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5. Maniakkide Tänav

teda korduvalt piinatud või siis täpsemalt – ümber töödeldud. See kujutas endast hiigelsuurt ümarat kera, mida üritasid ilma erilise eduta valgustada tuhanded valgusputukad. Kera põhjas valitsevast hämarusest kerkis esile umbkaudu kahe meetri kõrgune tundmatu tehnoloogia abil loodud püramiid, mille küljes tundis Taido ära mitmeid kosmoselaevast ja selle arvutisüsteemidest pärit detaile. Püramiidi ees seisid kaks muljetavaldava suurusega tulnuk-putukat. Mõlemad olid ülejäänutest vähemalt viis korda suuremad ning nende matsakas tünnikujuline tagakeha andis tunnistust, et tegemist pidi olema kuningannadega. Kõik ülejäänud putukad hoidsid neist aupaklikusse kaugusesse ning asustasid tiheda massina kera seinu ja lage, viibutades Taido suunas ähvardavalt sõrgu.

      Taido viidi loomulikult otse püramiidi jalamile, kahe piraka ema vahele. Kuskilt tema selja tagant ilmus välja putukas, kes kandis lõugade vahel vihatud tõlkurit. Ta asetas selle ühe ema ette, kes napsas sellest suistega kinni ja tõstis õhku.

      «Lülita see välja!» krigises tõlkur.

      «Välja misasi?»

      «Meie Õpetaja, pane ta seisma.»

      Eluka kehakeel viitas justkui sellele, et silmas peeti toda võõrikut püramiidi. See asi oli nende tulnukate Õpetaja? Miks tahtsid nad siis, et ta selle seiskaks? Miks nad seda ise ei teinud? Kas masin oli rikki läinud ja segas neid nüüd kuidagi? Taido astus püramiidile lähemale. Kahtlemata oli tegemist mingitlaadi arvutiga. Õnnetuseks polnud tal vähimatki aimu, kus selle väljalülitamise nupp võis asuda. Kuid arvutite sulgemiseks oli ka muid viise. Ta tegi ringi ümber püramiidi ja avastas, et see polnud sugugi nii monoliitne, kui tundus. Tegelikult koosnes masin tervest hulgast väiksematest blokkidest, mis olid omavahel ühendatud jämedate mustade ning roheliste kaablisarnaste moodustistega. Või vähemalt need näisid nagu kaablid.

      «Mul oleks vaja tööriistu, millega saaksin kaableid läbi lõigata,» pöördus ta ema poole.

      «Räägi, mida teha tuleb, ja me teeme seda ise.»

      «Olgu, alustuseks proovige seda,» sõnas Taido ja osutas ühele üsna püramiidi jalamil olevale soolikataolisele juhtmele. Kohe kargas ümbritsevast putukamassist esile üks sõduritest, kes enda sarvedega nagu kääridega juhtme läbi lõikas. Katkenud vooliku otstest paiskus musta veretaolist vedelikku ning hetkeks tundus Taidole, nagu oleks terve püramiid võpatanud.

      «Jätka!» nõudis ema, ning Taido mõistis, et tema töö polnud kaugeltkilõppenud.

      «Järgmisena võiks proovida seda,» osutas ta umbropsu järgmisele voolikule.

      «Kas jäi seisma?» küsis ta.

      «Jätka!»

      Taido jätkas üha uutele ja uutele voolikutele osutamist. See oli esimene tulnukate antud ülesanne, mille täitmisest tundis ta isegi pisut rõõmu.

      Pärast seitsmendat või kaheksandat voolikut, Taido oli lugemises juba sassi läinud, läbistas püramiidi veider värin. Ruumis kostis üheks jubedaks hetkeks ülikõrge vilistamine ning püramiidi katvad peened karvad või antennid vajusid longu. Taido osutas igaks juhuks veel ühele soolikale või voolikule, aga selle asemel ilmusid ta selja tagant kandjad, rabasid tast kinni ja vedasid tagasi nukkumiskambris asuvasse kongi.

      *

      Korraldajanna tegeles parasjagu paaritumisega, kui tema tagakehasse istutatud siirik ellu ärkas. Erinevalt tavapärasest ei saabunud sealt ühtegi selget lauset, vaid ainult üks väga kirgas emotsioon. korraldajanna tundis, kuidas teda valdaks hetkeks ühekorraga nii paanika, valu kui surmahirm. Seejärel emotsioon kadus. Korraldajanna raputas arusaamatust sõnumist segasena paarituvad isased endalt maha ja üritas ise Õpetajaga ühendust saada. Ent siirik vaikis ja see täitis Korraldajanna kohutava hirmuga. Õpetaja oli alati olemas olnud, siirik oli temasse istutatud juba siis, kui ta oli veel pehmekestaline vastne ja sellest alates polnud Korraldajanna päevagi üksi. Ta ajas end pöörasena tagajalgadele ja paiskas välja seeria teravaid kutsungilõhnu, mida kopsomnikud kohe võimendama ning lõhnakäikudesse edastama asusid. Igal pool tema hiigelsuure pesakambri seintes ja lagedes avanesid järjest sissepääsuluugid ning läbi nende tormasid kohale segaduses ning võitlusvalmis omnikuid. Samal ajal hakkas kambri suure peasissekäigu poolt levima rahutust tekitavaid lõhnu. Need rääkisid võitlusest ja surmast ning kinnitasid Korraldajanna kõige hullemaid kahtlusi. Uued noored emad olid alustanud mässu nii tema kui Õpetaja enda vastu.

      Viimane tundus nii kujutlematult võigas ning suur kuritegu, et seda oli raske uskuda. Aga uued spetsiaalselt Enceladuse pinna jaoks loodud emad kippusidki tavalise pesarkonna loogika alla mitte mahtuvat.

      Kiiresti läbi erinevate avauste sissetulvavad ründuromnikud moodustasid samal ajal ümber ema läbitungimatu mitmekihilise kitiinist kilbi, suunates oma teravad ja mürgiga niisutatud lõikursarved oletatavate ohuallikate suunas. Viimaks jõudsid kohale ka Korraldajanna side- ja luureomnikud, kes asusid üheskoos ning segiläbi uudiseid edastama. Selgus, et asi oli täpselt nii hull, kui Korraldajanna oli kartnud. Uued emad olid tõstnud mässu. Nad olid keeldunud Õpetajale allumast ning ta inimese teadmisi kasutades ajutiselt välja lülitanud. Võib-olla ka päriselt, selle viimase osas läksid omnikute arvamused lahku ning lõhnamolekulid lootusetult segamini. Pärast seda käiku olid uued emad mobiliseerinud viivitamatult kõik oma saadaolevad ründurid ning asunud vana põlvkonna omnikuid kõrvaldama, ning paljude jäänused ootasid juba massiks keetmist.

      Erinevatest kambritest tulvavad lahingute, surma ja piina järgi lehkavad lõhnad aina tugevnesid. Nagu ka teda ümbritsevate omnikute küsimused – mis edasi? Emand vaagis kiirelt erinevaid talle jäänud võimalusi. Kogu pesa tagasivõtmiseks polnud tal piisavalt jõudu, parimal juhul sai ta ehk tagasi vallutada vaid vastsekambrid ja veel mõned tühisemad põhikäigud. Aga see oli ka kõik! Eriti veel arvestades, et vastased olid kõik olulisemad massikeetmiskambrid samuti enda kätesse haaranud.

      «Esiteks tuleb otsida ja vabastada inimene,» teatas ta enda alluvaile. «Teiseks tuleb võtta kaasa niipalju vastseid kui võimalik ning taanduda võõrasse tähelaeva. Me peame pesarkonna maha jätma ning lendama Maale. Nii nagu Õpetaja plaan seda ette nägi.»

      *

      Taido ei teadnud, kaua ta oli taas oma tavapäraselt vägivallast nõretavaid mõtteid veeretanud, kui kärje kaas uuesti avati. Läbi selle pressiti talle pihku midagi pehmet, kleepuvat ning rabelevat ja Taidot läbistas vastikusjudin. Luuk löödi tagasi kinni ning Taido asus okserefleksi alla surudes putukat katvat lima lakkuma. Vahet ei olnud, ta ei tundnud mingit maitset, sest pärast seda, mis tulnukad olid temaga teinud, et teda kosmosele vastupidavamaks muuta, ei olnud ta enam päris inimene. Ta ei teadnud ka ise enam, kes ta oli. Olles lõpetanud, asetas ta mutuka kambri kõige kaugemasse nurka, aga see pani sealt kohe plehku ja ronis talle sülle. Seal keeras ta end kerra ja jäi magama, nagu oleks ta maailma kõige turvalisemas kohas. Millegipärast mõjus see Taidole rahustavalt ja ta ei hakanud elukat minema ajama.

      Taido jäi uuesti magama, ning nägi taaskord unes nende esimest Enceladusele naasmist, putukarünnakut ning pärast järgnevaid lõputuid katseid ja eksperimente. Ta nägi, kuidas hüsteeriliselt röökivalt Eirilt ta jalad ning siis ka käed eemaldati. Kuidas Anki kolp kohmakalt purustati ning kuidas ta enda kehasse pikad kitsad augud lõigati ning neisse õlilaadset põletavat ainet määriti. Kõiki neid valusaid mälestusi sai lõpuks liiga palju, mistõttu oli Taido ootamatu äratamise üle isegi õnnelik. Tema vanglaks olnud kärg murdus pooleks ning kümned sarved ja sõrad kiskusid ta valguse kätte. Taido vahtis segaduses ringi. Midagi oli valesti, putukaid oli liiga palju ning nad olid ebanormaalselt ärevil.

      «Milles nüüd asi?» päris ta tõredalt. «Vaja veel mõni teie masin seisma panna?» aga kellelgi ei paistnud olevat aega tõlkuriga jännata. Selle asemel topiti ta ühele omnikule kukile ning veeti uuesti läbi juba tuttavaks muutuma hakanud tunnelite. Ka tunneleis oli midagi valesti. Nende põrandaid ning seinu katsid nüüd merevaiku meenutavad vedelikuklombid ja siin-seal lebasid liikumatult jäsemeteta või purustatud kehadega omnikute laibad. Tundus, et pesas oli tema magamise ajal puhkenud kodusõda. Taido mõistis, et ilmselt oli siin kuidagi mängus ka tema hiljutine tulnuk-bioarvuti peatamine,