Naabriplikad. Mel Sherratt

ka nemad naernud. Ta lootis väga, et Katiet kohtus süüdi ei mõisteta ja ta saab jälle koju. Ehkki inimene suri, ei suutnud Jess uskuda, mis juhtunud oli, kuidas küll kõik sel õhtul nii viltu vedas. Viimased kuus kuud, sestsaadik kui Katie noorte kinnipidamisasutusse viidi, olid olnud ta elu pikimad. Täpsemalt öeldes ei suutnud ta uskuda, et ta ise koos sõbrannaga luku taga ei istu. Kui tal ei oleks olnud tõsist külmetust, oleks temagi tol õhtul väljas olnud. Samuti Cayden. Ta väristas tahtmatult õlgu mõeldes, kuidas tal küll vedanud oli.

      Katie ja tema olid olnud parimad sõbrad kaheteistkümnendast eluaastast, sestsaadik kui Katie pere Cavendalesi oli kolinud. Katie elas Orchardi tänaval, mis tol ajal oli nende tänavast järgmine tupiktänav.

      Nad olid olnud lahutamatud ja Katie oli kohe pärast süüdistuse esitamist kuriteole kaasaaitamises noorte kinnipidamisasutusse viidud, kuna ei olnud piisavalt asitõendeid, kui palju tal Deanne Barkeri tapmisega pistmist oli. Jessile tähendas see justkui õe kaotamist. Katie oli tema kaitsevall, tema hingesugulane ja oli võtnud ilmatu palju aega, enne kui Jess suutis Katie puudumisega harjuda. Ta lootis, et kohus mõistab ta õigeks. Ta teadis, et Katie on süütu.

      Ta rühkis edasi mööda ostukeskuse sissepääsust, kus veel üks grupp noorukeid aega surnuks lõi. Polnud kahtlustki, et nad püüdsid seal leida varju vihma eest, peaasi, et ei pea kodus igavlema. Jess oli kogu elu elanud Stockleigh’s ja ehkki tal oli õnn elada normaalses piirkonnas, armastasid nii tema kui ka ta sõbrad veeta aega just Mitchelli kvartali lähedal. Mõned olid siin eramajad, mõned omanikel väljaüüritud, aga enamik kuulus Mitchelli elamuühistule. Keskkool, kus nad õppisid, oli nende kahe piirkonna vahel. Jess ei jõudnud ära oodata järgmist aastat, kui viimaks kool läbi saab ja ta siit minema põrutab.

      Ta oli juba kogunud kõrvalt teenitud raha, et saaks kolida kuhugi suuremasse linna nagu London, Birmingham või Manchester – kuhugi, kus oleks rohkem melu. Jessile meeldis Manchesteris šoppamas käia. Ta ei suutnud kuidagi ära oodata, millal ta saab piisavalt vanaks, et ööseks välja jääda ja klubidesse ning pubidesse minna. Peale noorteklubi, kuhu ta oma jalga surmaähvarduselgi ei viiks, polnud siin midagi teha. Just seetõttu said Cayden ja tema sõpradega kokku Mitchelli kvartalis, kus sai lärmi lüüa ja auru välja lasta.

      Tänavanurgal pöördus ta parkla poole ja pidi kapuutsi kinni hoidma, sest tuul paiskas ta peaaegu jalust. Jumalale tänu, et Cayden ja tema varsti jälle tuppa saavad. Jess võttis telefoni välja, et Caydenile teada anda, et on kohal. Ta jäi niigi kümme minutit hiljaks, aga Caydenist polnud kippu ei kõppu. Telefon ei vastanud ja kulmu kortsutades saatis ta poisile sõnumi, sundides teda kiirustama.

      Hakkas veelgi tugevamini sadama ja tüdruk jooksis kirudes ostukärude varjualusesse. Seal kössitades kuulis ta kedagi hüüdmas. Ta pöördus ja nägi üht meest enda poole jooksmas.

      “Vabandust,” lausus mees hingeldades. “Kas te pole siin üht väikest valget koera näinud?”

      Jess raputas pead. “Kahjuks ei.”

      “Ta on alles kutsikas. Ma kardan, et ta aetakse alla, kui ma teda üles ei leia. Olete kindel, et ei näinud teda?”

      “Kahjuks mitte.”

      “Mu väikese tütre süda murdub, kui ma koera ära kaotaksin. Jackson!” hüüdis mees temast eemale kõndides. “Jackson!”

      Jess jälgis mõnda aega meest, kui see pargitud autode vahel koera hüüdes põlvili laskus, et paremini näha. Kui palju nad ka olid palunud, polnud Sarah’l ja temal kunagi koera olnud. Ta lootis, et mees oma koera siiski leiab.

      Jess vaatas telefoniekraanilt kella. Kus see Cayden ometi oli?

      Mees tuli tagasi.

      “Ei leidnud teda?” küsis ta ja mõistis kohe peale suu lahti tegemist, kui rumal küsimus see oli.

      Mees raputas pead, pani käed puusa ja siis rippu tagasi. “Ma otsin veel mõnda aega. Ta ei saa kaugel olla.”

      “Mis ta nimi on?” küsis Jess varjualusest välja tulles.

      “Jackson. Viimati nägin ma teda seal.” Mees osutas käega ettepoole ja liikus edasi.

      Jess järgnes talle, püüdes midagi läbi vihma näha. “Kas te olete ikka kindel, et koer siia võis tulla?” päris ta ringi vaadates.

      “Ta on tilluke, ta võib olla kus tahes.”

      “Kas teil šokolaadi või midagi sellist ei juhtu olema? Võib-olla...”

      Kui nad olid möödumas väikesest valgest kaubikust, ründas mees teda, lüües talle täiest jõust näkku.

      Jess vaarus löögist ja teda läbis tuline valusööst, aga tal õnnestus jalule jääda. Ta pani käe suule, tundes midagi läbi sõrmede valguvat ja valu võttis ta peaaegu hingetuks.

      “Mu nina – see jookseb verd!” nuuksus ta. Segaduses ja hämmingus, ei saanud ta arugi, kui mees oli tal kraest kinni haaranud ja hakkas teda tahapoole tirima. Ta karjus lootes, et see kostab üle tuule, ja püüdis mehe kätt ära lükata, aga too kattis ta suu käega.