Naabriplikad. Mel Sherratt

nüüd Nathani poole. “See on sinu süü! Kuule, noast ei olnud meil juttugi!”

      Nathan raputas ägedalt pead. “Ta ju hingab, vaata!”

      “Ta jookseb verd!” osutas Craig Deanna poole.

      Katie hoidis Deannat käte vahel, kui see rabeledes püüdis õhku ahmida. “Kutsuge ometi kiirabi!” kisendas Katie. “Kui ta nüüd ära sureb, oleme kõik suures hädas!”

      Juhtunu õudus hakkas nüüd Nathanile kohale jõudma ja ta rabas Katie jaki kraest kinni ning tõmbas ta näo enda oma vastu.

      “Kui sa peaksid sõnagi kõssama, oled sa surnud, kuuled? Ma saan esmalt kätte sinu ja siis tulen su pere kallale.” Ta lasi Katie lahti ja tormas joostes minema.

      “Talle on kiirabi vaja!” kisendas Katie, aga Tom ja Craig järgisid Nathanit ja pistsid ka jooksu.

      Jäänud üksi, Deanna käte vahel, suutis Katie üksnes nutta.

      Palun, ära lase tal surra!

      Deanna ahmis uuesti õhku ja ta suust purskus verd.

      “Püüa mitte rääkida,” sosistas Katie, taskust telefoni välja tirides. “Kiirabi on varsti kohal. Nad annavad sulle abi ja sa saad jälle terveks.”

      Palun ära lase tal surra!

      “Palun kiirabi,” nuuksus Katie. “Mu sõpra pussitati.” Kui ta kiirabile seletas, kus nad asuvad, märkas ta ahastusega, et Deanna silmad hakkasid klaasistuma. Ta tundis, et keha ta käte vahel muutus lõdvaks. “Ei, Deanna, palun! Deanna!” Katie surus tüdruku tugevamini oma embusesse ja ta pisarad valgusid Deanna juustesse.

      Tundus, et möödus tunde, kuigi tegelikult võttis see vaid mõne minuti, kui ta kiirabiauto sireeni kuulma hakkas.

      “Mul on nii kahju,” kordas ta vaadates Deanna poole. “Ma pean ka minema. Ma ei saa siia jääda, muidu tuleb mul pahandusi.”

      Kui kaks parameedikut mäe otsast nähtavale ilmusid, lehvitas ta neile, et neid märgataks. Parameedikud kiirustasid mäest alla nende poole. Katie asetas Deanna pea õrnalt rohule. “Mul on nii kahju,” kordas ta. Siis tõusis ta püsti ja pistis jooksu.

REEDE

      ÜKS

      Kriminaalosakonna seersant Eden Berrisford heitis pilgu enda kõrval teerajal sammuvale noorele naisele ja ohkas.

      “Sa oled kahekümne kuue aastane ja need on sinu pulmad,” ütles ta, kui nad kõnniteele jõudsid. “Kui sa juba enne oma elu suurpäeva ei saa tulevasele ämmale vastu seistud, siis edaspidi tuleb sul veel rohkem probleeme.”

      “Ma ei usu, et ma üldse kunagi talle saan vastu hakata. Sethi silmis on kõik, mis ta ütleb, õige. See naine sekkub kõigesse ja kõikjal. Ta saab isegi sellega hakkama, et tuleb meie tööl olles meile koju koristama.”

      “Oleks mul vaid keegi selline käepärast.”

      Nooremuurija Amy Nichols heitis muhelevale Edenile sünge pilgu.

      Nad kõndisid tänava poole, kuhu Eden auto oli parkinud.

      Kell oli pool neli pärastlõunal ja ennustatud torm kogus hoogu, nii et oli juba piisavalt pime, panemaks ustel reflektorid helkima. Sügisest polnud veel talve saanud, aga päevad muutusid juba lühemaks, kuid kella tagasipööramiseni oli veel kaks nädalat aega.

      “Issand, siin kisub lausa tormiks”, nurises Eden, “ja iga hetkega näib aina hullemaks minevat. Mul on hea meel, et ma ei pea täna õhtul valves olema.”

      “Kindlasti läheb ka jaoskonnas tormiks, seersant.” Amy kortsutas kulmu. “Kui saaks, annaks sellele ülbikule hea meelega ühe tou.”

      Eden ja Amy olid just võtnud ütlusi naiselt ja tema elukaaslaselt, keda naise eksabikaasa terroriseeris. Politseis oldud aastate jooksul oli Edenil selle mehega korduvalt kokku puutunud ja teadis, et kõik lõpeb taas sellega, et naine loobub süüdistustest. Ta oli liiga ära hirmutatud ja isegi praegusel juhul, kui neil oli võimalus tõendusmaterjal ilma ohvri nõusolekuta kohtuniku ette viia, ei olnud seda siiski piisavalt palju, et süüdimõistvat otsust saada. Selle asemel oli kõik, mida Eden praegu teha sai, materjal toimikusse koguda ja loota, et ühel päeval õnnestub tal veenda naine siiski süüdistust esitama. Raadiost kostis kutsung.

      “D429 juhtimiskeskusele,” ütles Eden, kui oli teate ära kuulanud. “Me oleme just praegu selles piirkonnas, seega saame asjaga tegelda ja ütlusi võtta. Andke neile teada, et läheme kohale.”

      “Tänuga vastu võetud, D429.”

      Ehkki Eden tegeles nüüd harva igapäevaste väljakutsetega, ei pööranud ta kunagi Stockleigh’ inimestele selga. Ta ei olnud selline, kes oleks peale seersandiks saamist ülbeks läinud. Mitte nagu mõned jaoskonnas.

      Eden heitis pilgu Amy poole ja nägi lahkeid silmi paksu lahkukammitud blondi juustepahmaka all, mis ümarat nägu raamis. Nad olid nüüdseks juba terve kuu koos töötanud ja kuigi Amy habras kehaehitus oli pika Edeniga võrreldes teravas vastuolus, oli neiu näidanud ka oma tugevat külge, mis jättis Edenile mulje, et enamik asju teda ei hirmutanud ja ta oskas enda eest seista. Nüüd oli hea näha, et Amyl ei puudunud ka hooliv külg: Amy näis olevat kahevahel seoses saabuvate pulmadega, kas teha nii, nagu tema soovis ja teised marru ajada, või alistuda ja lasta asjadel omasoodu minna.

      “Miks sa ei võiks oma tulevasele ämmale öelda, et lepid väikese kompromissiga, kui tema ka samaga vastab?” küsis Eden, kui nad rajal edasi ruttasid. “Sina kannad sitse-satse ja katad käed kinni, kui tema kannab musta ja sobivas toonis silmalainerit.”

      “Kui ma talle seda ütleks, oleks ma surnud,” vastas Amy naerdes.

      Eden vaatas maja eesukse poole, kui nägi üht nägu klaasist küljepaneelile ilmumas. Nad mõlemad kuulsid, kuidas riiv eest ära lükati ja üks väikest kasvu vanemapoolne mees pea ukseavast välja pistis.

      “Härra Percival?” Eden asetas ametitunnistuse ukseava kohale, ise mehe nägu uurides, mis tundus küll tuttavana, aga ta ei teadnud kust.

      “Te jäite nagu alati liiga hiljaks,” nähvas mees. Uks löödi nende nina ees kinni.

      Eden kergitas Amy poole vaadates kulme, enne kui nad kuulsid, kuidas uksekett ära võeti ja uks uuesti avanes. Nad sisenesid bangalosse ja vanamees koperdas nende ees kepi toel majja tagasi. Kui nad elutuppa jõudsid, märkas Eden seinal raamitud pulmapilti ja talle meenus kohe, kust ta meest teadis. Pildil oleva naise oleks ta ükskõik kus ja millal ära tundnud. Ta oli palju aastaid tagasi tööd alustades katseajal härra Percivali külastanud. Lugu oli nii, et proua Percival oli une pealt surnud ja Eden oli jõudnud sündmuskohale esimesena. See oli ta karjääri esimene surnukeha ja kui ta õigesti mäletas, oli mees teinud talle tassi teed, kui ta rahulikult voodis lamava naise surnukeha nähes nutma oli puhkenud.

      Vanake teda siiski ära ei tundnud, vaid hakkas kätega vehkides valjuhäälselt kurjustama, karm pilk väsinud näos.

      “See on sel kuul juba kolmas kord, kui nad mu elektrilise ratastooli ära näppasid,” seletas ta. “Nad kasutavad seda veidi aega lõbu pärast ja jätavad siis kuhugi ripakile, kui patarei tühjaks saab. Ma olen iga kord, kui nad selle ära ajavad, suures hädas. Ma ei tea, mida ette võtta. Mul ei ole ka kohta, kus ratastooli hoida ja linnavalitsus ei ehita mulle siia ka kaldteed, et saaksin selle sisse tuua. Ega mul siingi ruumi ole, aga vähemalt oleks ta mul alles, kui hommikuti ärkan. Mul jäi nüüd kella poole kolmene võiduajamine nägemata. Vastikud väikesed kaabakad!”

      “Kas teil on aimu, kes selle võtta võis, härra Percival?” päris Eden.

      “Olen siin terve elu elanud,” jätkas mees, “ja kunagi pole sellist asja olnud. Ei, ma ei näinud neid. Ma tulin poest tagasi ja jätsin ratastooli välja. Mul oli hädasti vaja pissile minna. Arst kirjutas mulle tugevamad vettväljutavad tabletid ja nüüd teeb põis ületunde. Kui tagasi tulin, oli see haihtunud.”

      Eden