Naabriplikad. Mel Sherratt

kolmandat korda lähenes, püüdis Cayden jalule tõusta, aga hoop vastu õlga lõi taas pikali. Tal ei jäänud muud üle kui end kägarasse tõmmata.

      Ta surus end nii palju kui võimalik paremal pool oleva kultuurikeskust ümbritseva võrkaia vastu. Hoopidest uimane, ei suutnud ta järgnevale löökiderahele vastu hakata. Pärast kuuendat lööki läks tal arvepidamine sassi, sest löök kõhtu oli nii tugev, et terve ta keha oli agoonias. Kostis südant pahaks ajav raksakas, kui mees jalaga ta käele hüppas. “Palun, ei,” suutis ta koriseda, katkilöödud huulest veri suhu valgumas.

      Mees ei jätnud. Viimase hoobi lõi ta poisile näkku ja Caydeni nina justkui plahvatas ja mõlemast sõõrmest purskus verd ning siis kaotas ta teadvuse.

      KOLM

      Laura Mountford ohkas omaette, kui trepikäsipuul oleva jaki kätte võttis. Ta riputas selle mõni meeter eemal asuva varna otsa, kus selle koht oli.

      “Jess, kui mitu korda olen ma sulle rääkinud, et koju jõudes tuleb riided oma kohale panna!” Ta läks ohatas köögist läbi. “See ei võta ju rohkem kui mõne sekundi aega.”

      “Ma lähen varsti uuesti välja ja panen selle tagasi selga,” vastas Jess.

      “Ma juba panin jaki oma kohale. Sa tead ju, et ma ei salli, kui kodu segamini on.”

      “Võta lõdvemalt, ema. See on ju ainult jakk.”

      Laura raputas löödult pead. Juba kuueteistkümneaastaselt on Jessil selline väljakutsuv hoiak. Tüdruk oli pärinud isa ägeda loomuse, ta terashallid silmad peegeldasid trotsi, mida võimendas kehakeel: rinnale ristatud käed ja mossis nägu. Kui vaid Neil oleks siin, et tüdrukut korrale kutsuda, mõtles Laura ohates ja püüdis olukorraga leppida nii hästi, kui oskas.

      “Kas tahad, ma teen sulle õhtueineks juustuvõileiva?” küsis ta vanem tütar Sarah, kes röstsaiale võid peale määris.

      “Jah, palun, kui kiiresti valmis saad.” Laura noogutas tänulikult. “Ma olen juba tööle hiljaks jäämas, kuna pean selle järel siin koristama.” Ta pöördus taas Jessi poole. “Vannituba oli ka seapesa. Miks sa ometi ei või enda järelt koristada?”

      Jess kargas hooga toolilt püsti, nii et see vastiku kriiksuga kivipõrandat kraapis. “Ema, ma just sain koolist koju. Seal ei tehtud ka kogu päeva muud, kui iriseti mu kallal.”

      “Mispärast siis?” Laura vaatas tütrele valvsalt otsa. “Ega sa jälle millegagi hakkama ole saanud? Ma hoiatasin sind pärast eelmist jama...”

      “Ma pidasin silmas üldist irisemist. Miks sa alati arvad, et mul kogu aega pahandusi on?”

      “Sest sul tavaliselt on,” sekkus ka Sarah. “Ema lähtub viimasest kogemusest.”

      “Ära sina, Tuhkatriinu, ka hakka või muidu lähen siit jalamaid minema.”

      “Mitte nii ülbelt, noor daam.” Laura hammustas huulde. Ta kõlas täpselt nagu ta kadunud ema. “Noor daam” oli ema sõnavaras kurjustamise tipp.

      “Naljakas, kuidas sa kriisiabiliinil kuulad teismeliste muresid, aga kui tegemist on oma tütardega, siis ei ole sul kunagi aega.”

      Laurat kohutas Jessi hääles kõlav karmus. “Muidugi on mul teie jaoks aega.”

      “Sind pole kunagi koduski.”

      “Sa pole õiglane,” nähvas Laura.

      “See pole ka tõsi,” märkis Sarah.

      “Minu töö eest saavad arved makstud,” lisas Laura. “Selle eest saate teie endale asju lubada.”

      “Mitte piisavalt,” pomises Jess, enne kui ust paugutades toast välja sööstis. Laura võpatas. Väike nähvits selline.

      Sarah pööritas silmi. “Küll ta lõpuks maha rahuneb. Ma ei saa aru, mis talle sisse on läinud.”

      “Võib-olla on asi selles, et järgmine nädal on Deanna Barkeri kohtuistung. Kõik aina sellest räägivadki. Ma arvan, et tuleb karm nädal.”

      “Ma tean, käisin lõuna ajal poes ja kuulsin müüjat sellest rääkimas. Koduteel arutasid kaks naist seda asja bussis. See lugu on nüüd mõnda aega kõikide huviorbiidis.”

      “Ära tuleta meelde,” lausus Laura.

      Deanna mõrv oli olnud kohutav löök tervele kogukonnale. Praegu mõtiskles Laura, kuidas Jessil küll vedas, et ta praegu koos Katiega kinnipidamisasutuses kohut ei pea ootama. Kui Jess poleks haige olnud, kes teab, mis veel oleks võinud juhtuda.

      Ta vaatas aknast välja. Hakkas juba pimedaks minema ja tormituul, mis puid räsis, tegi talle kodust lahkumise veelgi ebameeldivamaks.

      “Ma ei saa aru, miks ta üldse sellise ilmaga välja läheb,” märkis Laura. “Mis sul õhtul plaanis on?”

      “Brad lõpetab seitsme paiku töö ja tuleb otse siia.”

      Brad oli Sarah’ kallim ja kaks aastat Sarah’st vanem. Nad olid käinud juba üle aasta ja Laurale meeldis noormees väga. Ta töötas katseajaga kindlustusfirma juhina ja tegi kõvasti tööd. Reedel oli tal õhtune vahetus ja nad ei sulgenud kontorit enne seitset, kuna palusid kliente tulla uurima perspektiivikaid pakkumisi. Enamasti tõi ta peale tööd neile mõlemale kiirtoitu ja pudeli veini. Laura teadis, kuidas Sarah neid õhtuid ootas, ja tal oli hea meel, et nad said veidi kahekesi olla. Nad kogusid raha omaenda kodu jaoks – mis tema teada võtab kaua aega, kuna kinnisvarahinnad olid nende kandis viimasel ajal jõudsasti tõusnud. Laural ei olnud kiiret, ta ei tahtnudki, et ta esmasündinu juba pesa maha jätaks.

      Ülemisel korrusel võis kuulda Jessi ringi müttamas. Laura hakkas juba toast väljuma, kuid siis otsustas jääda veel veidikeseks Sarah’ga. Nii rahulik oli olla – ainult nemad kahekesi.

      Tõtt öeldes, kui Laura olekski seda soovinud, ei oleks tal saanud olla kahte nii erinevat tütart. Ainus sarnasus tütarde vahel oli nende blond juuksevärv ja sihvakas sale keha. Kui Sarah oli tagasihoidlik ja tark ja järjekindel ning temaga oli meeldiv vestelda, siis Jess oli ohjeldamatu, enesekindel ja pidev mureallikas, kui koduuks tema järel sulgus.

      Kui aus olla, siis ka Laura ja ta õde Eden olid välimuselt sarnased, aga samas vägagi erinevad isiksused. Neil mõlemal oli töö, mis eeldas hoolimist, teiste inimeste murede ärakuulamist ja inimeste eludraamadega tegelemist, aga Edenis oli ka karmimat joont. Tal oli seda oma töös politseis vaja ja kõik nägid, et ta ei nautinud midagi enamat kui vajaduse korral kellelegi koht kätte näidata. Laura oleks plehku pannud ja miili kaugusele jooksnud, kui kakluseks oleks läinud. Ja Sarah samuti, aga Jess oleks ilmselt paigale jäänud ja võidelnud.

      Viimastel kuudel oli Jess hakanud semmima ühe koolikaaslasega, Cayden Blackwelliga. Nende pere elas mõned tänavad edasi majas, kus enne Mountfordsid elasid. Suve jooksul sai Laura Caydenit paremini tundma, aga isegi praegu polnud ta kindel, mida poisist arvata. Laurale tundus poiss olevat liiga upsakas, aga see võis tuleneda sellest, et too oli kõigest kuueteistkümnene.

      Teades, et ta pahurast koolitüdrukust hakkab saama noor ja enesekindel naine, oli ta püüdnud mitu korda ema-tütre juttu alustada, aga Jess oli iga kord toast välja tormanud. Jess oli öelnud, et tema arvates on see jututeema piinlik ja ema on küll viimane, kellega ta sel teemal rääkida tahab. Nii kujuneski välja, et kui Laura Jessile midagi öelda tahtis, pidi ta kasutama Sarah’ abi läbirääkija või rahusobitajana.

      “Mul on kahju, et pean sind temaga sellises tujus koju jätma.” Laura paitas tütre kätt.

      Sarah kehitas õlgu. “Temaga on kõik korras, kui sa läinud oled ja me kahekesi jääme. Ma ei tea, mis tuju talle peale tuli. Koolist tulles oli kõik hästi. Ma tean, et ta tunneb sinust puudust.”

      “Sa arvad nii?” Laura ohkas. “Siis on tal küll kummaline viis seda välja näidata.”

      “See kriisiabiliini mainimine kinnitab seda ja ta ei tee muud, kui räägib