Naabriplikad. Mel Sherratt

ta kolleegidele kõige enam muret valmistasid. Ja selle kobara keskel laiutas patupesa – pubi Horse & Hound, kust võis enamikku selle piirkonna inimesi leida hommikul, päeval või õhtul. See oli politseinikele esimene koht, kuhu sisse astuda, kui kellegi arreteerimiskäsk välja oli antud. Eden arutles endamisi, missugune väike kaabakas seekord vargusega hakkama sai. Neile oli see kõik üksnes mäng.

      Kui Amy oli kõik üksikasjalikult üles kirjutanud, ei saanud nad rohkem millegagi aidata. “Ma saadan kellegi asjaga tegelema, kui oleme jaoskonda tagasi jõudnud, ja me sõidame siin pisut ringi, äkki näeme kedagi....” Ta vakatas, sest aknast sööstis suurel kiirusel mööda üks ratastool, mida juhtis teismeline, kes röökis kõripõhjast, justkui oleks Metsikus Läänes hobuse seljas. “Üks hetk, härra Percival.”

      Eden jooksis majast välja, Amy kannul. Kuna nende eeliseks oli politsei eristusmärkideta auto ja erariided, siis varas neid kohe ei märganud, aga niipea, kui ta nägi, et naised teda taga ajavad, lisas kohe kiirust.

      “Te ei saa mind kätte, pakspersed!” karjus poiss, näidates neile keskmist sõrme, ja surus hoova täisvõimsusele.

      “Kui sa jalamaid ratastooli tagasi ei too, topin ma selle sulle...”

      Amy jooksis Edenist mööda ja jõudis ratastoolile järele. Tal oli käsi välja sirutatud, et ratastoolist kinni haarata, kui see teelt välja sõitis ja kõnniteele sööstis.

      Ratastool vänderdas ja juht kaotas selle üle kontrolli, kui see vastu ääriskivi põrkas ja kummuli pervest alla veeres, pillates nooruki teele maha. Amy surus poisi pikali ja Eden otsis välja käerauad.

      “Liam Matson, vahistan teid ratastooli varguse eest,” hingeldas Eden. “Teil on õigus vaikida, välja arvatud juhul, kui te seda ei soovi. Kõik, mida ütlete, pannakse kirja ja seda võidakse kasutada asitõendina. Teie kaitsmist kohtus võib kahjustada asjaolu, et te ei vasta teile esitatud küsimustele. Kas on arusaadav?”

      “Te teete mulle haiget!” kisas poiss. “Politsei vägivallatseb!”

      “Ma teen sulle meelega haiget, sa väike isekas sitapea.” Eden tõmbas poisi jalule ja Amy astus üle murupiirde, lükates ratastooli enda ees. Nad läksid tagasi tee peale ja Eden sättis poisi auto tagaistmele, enne kui palus raadio teel patrullil vargale järele tulla. Ta oleks võinud ka ise poisiga tegelda, aga kui vähegi võimalik hoidis ta end paberite täitmisest kõrvale. “Mida me sellega teeme, seersant?” Amy osutas ratastoolile.

      “Sa näed kindlasti sellega sõites üsna äge välja.” Eden naeratas laialt. “Sulle saab osaks nauding sellega tagasi härra Percivali juurde minna.”

      Amy silmad läksid suureks. “Miks mina? Kas patrullid ei või seda teha, kui nad siia jõuavad?”

      “Võta seda kui proovilepanekut.”

      “Mille eest?” Amy kulm tõmbus kortsu.

      “YouTube. Viimane kord, kui mul seda teha tuli, oli kogu mu teekond ratastoolis sotsiaalvõrgustikus, enne kui ma jaoskonda tagasi jõudsin, ja ma ei taha seda korrata.”

      “Mina jälle arvasin, et ratastoolid köidavad sind,” nöökis Amy vastu. “Sulle kuluks üks Lambretta tsikkel ära küll, mis?”

      “Tead, kui mul huvi peaks tekkima, siis peab see tsikkel olema kroomitud, tuuleklaasi ja kuueteistkümne peegliga ning võimsa mootoriga,” vastas Eden naerdes. “Istu nüüd peale ja hakka sõitma. Luban, et ei tee netis jagamiseks ühtegi pilti.”

      KAKS

      Cayden Blackwell tõmbas tuulega nihkunud jopekapuutsi tihedamalt pead ligi. Kõva vihm oli küll üle jäänud, aga ikka tibutas veidi. Ta saab läbimärjaks, kui ta kohe Jessi juurde ei jõua. Poiss vaatas kella: pool kuus. Peaks tempot tõstma.

      Caydeni plaan oli Jessi juurde jõuda ja tüdruk enda poole koju viia. Ainuke põhjus, miks ta üldse nii talitas, oli see, et tal oli vaja vahepeal ühe sõbraga kokku saada, aga ta ema oleks kohe kahtlustama hakanud, kui Travis Barker nende majja oleks ilmunud. Kõigepealt oleks ta tahtnud teada, mida ta üldse nende majas teeb ja neile halba varju heidab ning siis, mis asju tal Caydeniga ajada on. Siis oleks ta võib-olla käskinud poisil Travisest eemale hoida – või mis veelgi hullem, Travise sootuks välja visanud. Kuigi Travis Barker oli kogu linnas halva kuulsuse poolest tuntud, lootis Cayden, et tema kaudu saab ta võimaluse teenida veidi rohkem raha – mitte juhuslikku kahtkümmet naela siin-seal nagu tavaliselt. Tal oli himu ette võtta midagi suuremat, millega Travis tema teada praegu seotud oli.

      Ärijutud aetud, ei jõudnud Cayden ära oodata, millal Jessi näeb, eriti kuna ta teadis, et neil kodus kedagi ei ole ja nad saavad korragi rahus voodisse minna. Eelmine õhtu oli olnud koolis lapsevanemate õhtu ja kuna vennal oli esimesel aastal keskkoolis hästi läinud, olid ema ja isa võtnud ta endaga kaasa pitsat sööma. Nad olid ka Caydenit kaasa kutsunud, aga ta oli keeldunud seletades, et peab eksamiteks õppima. Nojah, see oleks isegi tõsi, kui ta õpiks anatoomiat.

      Kõik, millest ta praegu hoolis, oli Jessi käte vahele saada. Täna ei ole väikest Lloydi sisse-välja jooksmas ja neid segamas. Ega ema hoolitsemise ettekäändel neile teetassidega uksele koputamas käi, kuigi tegelikult tahtis ta olla kindel, et nad tema katuse all midagi “ebasündsat” ei tee. Ega ka isa, kes neid nähes iga kord teadvalt irvitas ja tarku märkusi pildus. Mõnikord oli see enam kui piinlik.

      Cayden ja Jess olid hakanud käima paar kuud enne seda, kui Jessi parim sõbranna Katie Trent oli saadetud alaealiste noorte kinnipidamisasutusse ja kolm ta oma sõpra olid eeluurimise all noorte kurjategijate vanglas Deanna Barkeri tapmise eest. Talle oli Jess juba palju varem meeldima hakanud, aga tüdruk oli kooli kõige popim tüdruk ja tema polnud teps mitte see kõige popim poiss. Jess ei olnud ringiaeleja. Räägiti, et ta on kõva pähkel, aga Cayden ei lasknud end sellest segada. Nad olid mõned korrad vallatlenud, kui vanemad ära olid, ja nüüd on neil aega seda jälle teha. Noormees tundis kubemes pakitsust. Võib-olla saab tüdruk sellega midagi ette võtta, muigas ta, nagu eelmine kord, kui maja tühi oli olnud.

      Caydeni kodu oli Cavendalesis, kus asus müüride taga üle viiekümne eramaja. Majade tagaõued ulatusid Stockleigh’ eeslinna põldudele. Peppermint avenüü oli väike tupiktänav, kus asus seitse maja. Vanematel oli oma IT-äri ja nad olid siia kolinud 2003. aastal, kui maju alles ehitama hakati. Eelmine aasta olid vanemad kahekohalise garaaži kohale talle ja Lloydile omaette magamistoad ehitanud. Ega seegi aidanud, nad ei saanud Jessiga ikka rahu, kuna vend sageli meelega koputamata tema tuppa tormas. Täna õhtul oli neil ometi tubli kaks tundi vallatlemiseks, enne kui keegi koju tuleb.

      Pimedad kõnniteed meenutasid kummituslinna, ainult mööduvate autode tuled tõid reaalsuse tagasi: eredad autotuled ja rataste alt lendav vihmavesi, kui autode rehvid sattusid loikudesse, mis olid tekkinud viimase tunni jooksul.

      Cayden kergitas veelgi kapuutsi, kui ületas Railtone Drive’i ja otsustas teed lõigates otse minna, nii et ta saaks kohe tagasi peateele, mis Jessi maja juurde viiks. Tal käis peast läbi, kas mitte helistada Shop & Save’i ja paluda saata paar õlut ja šokolaadi. Cavendalesi elanikud olid sõdinud poodide vastu hirmus, et siis ilmuvad kohale noortekambad ja teevad tüli. Siin ei olnud isegi pubi, nagu Mitchelli kandis, kus ta paar sõpra elasid. Seetõttu pidi ta Jessiga kodust kaugemal aega veetma.

      Kõrvaklapid peas, kuulas poiss muusikat ja jälgis teed, et vältida loike, mis teele olid siginenud. Ta kontrollis saabunud sõnumeid, et näha, kas nende eelneva vestluse järel Traviselt mingeid uudiseid on tulnud, aga ei olnud miskit.

      Kuna muusika lukustas kõrvu, ei kuulnud ta samme enda taga. Ta tundis lööki vastu jalga ja kukkus maha, vandudes, kui ta teksade põlved hetkega vihmaveest läbi vettisid. Ta tõusis kiiresti püsti, tõmbas klapid kõrvust ja lükkas need kaela taha.

      “Mis kurat sul häda on?” kirus Cayden. Ta oletas, et keegi tuttav tüüp mängis lolli ja tahtis nalja teha, aga nüüd oli ta küll liiga kaugele läinud. Kui ta ründajat silmast silma nägi, seisis ta vastas mees, kes oli riietatud tumedatesse riietesse ja saabastesse ning kandis nägu katvat suusamaski. Tal oli