Название | Kodu kotiga kaasas |
---|---|
Автор произведения | Kersti Salulaid |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789916601174 |
Oskar tiris oma viimased kompsud tuppa ja parkis auto maja taha. Pole vaja sel trepi ees seista, võib-olla on teistelgi mingid masinad kasutuses.
Tund hiljem oli mehel voodi tehtud, riided lahti pakitud ja kodust kaasavõetud toidumoon jahedasse eeskotta tõstetud. Kui elanikud tulevad, küll nad näitavad, kuidas köögis asjad käivad.
Oskar istus parajasti trepi kõrval terrassil ja mugis singi-leba, kui saabus Ervin – põriseva baritoni ja ümara kehakujuga vanem härrasmees.
„Oled maa- või linnainimene?” päris ta esimese asjana.
„Nii maalt kui olla saab. Põlva lähedalt.”
„Siis on tore. Meil oli siin üks linnamees, jobu kuubis. Vedas, et lahti saime. Nüüd oleme mitu kuud olnud kolmekesi.”
„Peremees ütles, et neljakesi?”
„Dima on alles algaja poiss, ei lähe täie eest arvesse. Tore, et majja mehi juurde tuleb, feminism kippus siin juba liialt pead tõstma.”
„Kohe nii äkilised eided või?” ehmus Oskar.
„Meie daamid võivad teinekord üsnagi pealetükkivad olla ja džentelmeniks jäämine on siis vägagi raske.”
„Mul on igatahes omal tubli naine olemas ja mina ei lase endaga sehkendada,” teatas Oskar otsustavalt.
„Vaatame, vaatame,” muigas Ervin.
„Näed, mul on tema pilt ka,” otsis Oskar rahakoti vahelt välja kilesse pakitud foto.
„Jajah, temasugune jaksab küll üksinda sead sööta ja lambad niita,” arvas Ervin pildil olevat naist silmitsedes.
„No kurat, ega ta mingi laudaeit pole,” pahandas Oskar. „Ta on mul muusikaõpetaja. Mängib kohalikus külakapellis kannelt ja puha. Ilma temata ei lähe meie kandis ükski pidu.”
„Ära pahanda, kulla sõber,” üritas Ervin lepitada. „Ma ei mõelnud seda halvasti.”
„Ega jah, linnainimene arvab, et kui keegi elab maal, siis on ainult kaks varianti: mehed põllule ja naised lauta. Tead, maal käib ikka tunduvalt mitmekesisem elu.”
„Kas lapsi ka on?” küsis Ervin kähku jututeema muutmiseks.
„Kuis siis muidu. Poeg on juba oma elu peal, pere loodud ja majavõlg kaela võetud. Tütar on rohkem õppija ja mööda ilma rändaja, seni veel üksik inimene.”
Oskar tõi lagedale teisegi foto, kus oli terve pere peal.
„Ennäe, perepildiga võrreldes on naise pilt päris uus,” tunnustas Ervin.
„Mul on temast kõige värskem pilt oma telefonis, just enne siiatulekut tehtud.”
„Nii armas.”
„Mis ta nüüd armas on, aga… Vaata, ma olen töö asjus mõnikord komandeeringus käinud. Ükskord tagasi tulles tundsin, et kaasa on nagu tujust ära. Lõpuks siis kurtis, et ma ei pane tema juures midagi tähele. Sain kohe aru, et siin on mingi konks, kas on lokke teinud või uued prillid ostnud, aga kuidagi ei raalinud välja, mis muutunud oli. Siis selgus, et oli oma pikad juuksed poisipeaks lõiganud. No heldeke, minu jaoks on ta ikka sama nägu nagu noorena tuttavaks saades, aga tema seda ei usu. Pärast seda mossitamist olen ma enne kodust äraminekut temast üritanud salaja mõne pildi teha, siis saab tagasiteel täpselt meelde tuletada, milline ta viimati välja nägi.”
„Jajaa,” ütles Ervin mõtlikult. „Mul on sinult üht-teist õppida.”
Tiia
„Kuidas siis Eestis läks ka, tundsid veel kodukandi ära?” päris Siiri, kui Tiia oli vorstid ja singid lahti lõiganud.
„Mis ta seal metsade ja mägede taga ikka nii väga muutub, kõik vanaviisi. Vaat kui linnades käid, siis näed, kuidas elu edeneb.”
„Lihakraamist saad aru, et on õige värk,” kiitis Siiri isukalt singivõileiba haugates. „Siinmail on need kõik nii vesised, tunned ainult maitsetugevdajat. Mis seal linnades siis uut oli?”
„Ega ma kaugele jõudnud, Pärnus ja Viljandis käisin. Aga eks ikka on ehitatud, ja uusi kohvikuid on tulnud nagu seeni pärast vihma.”
„Astusid sisse ka mõnda või?”
„Paaris kohas käisin tõesti kohvi joomas. Ühes oli selline nõukaaegne mööbel, täpselt nagu meie nooruses! Väga nostalgiline tunne tuli peale, kui kohv rohelisetäpilistes tassides lauale toodi. Minu vanaemal olid samasugused.”
„Neid täpilisi serviise jätkus küll vist igasse peresse,” arvas Siiri.
„Tead sa, milliseid pisiasju ma olen hakanud tähele panema,” ütles Tiia. „Näiteks Eestis olles pidin ennast lausa jälgima, et lähenevat liinibussi hääletama ei hakkaks, need peatuvad ju niigi igas peatuses, läheb siis keegi peale või mitte. Mitu korda tabasin ennast sellelt, et tahtsin autojuhile tänuks viibata, kui ta oli mu üle tee lasknud, aga seal tundus see liigutus kuidagi tobe. Siin on see ju täiesti normaalne.”
„Kas sul on ka Eestisse minnes teinekord tunne, et inimesed on kuidagi tusasemad ja tigedamad kui siin?” päris Siiri.
„Oma sõbrad-tuttavad ei ole,” vastas Tiia. „Aga võõrad inimesed, keda tänaval või poes kohtad, ehmatavad vahel lausa ära. Siis küll mõtled, et miks nad iga väikese asja peale nii närvi lähevad.”
„Ma arvan, et selliseid halvasti ütlejaid on meil kogu aeg olnud. Lihtsalt praegu paneme neid rohkem tähele, sest Soomes on inimesed igas olukorras rahulikud ja sõbralikud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.