Kodu kotiga kaasas. Kersti Salulaid

et tema eraelu ei kuulu arutamisele. Sinna see jäi.

      Karoliina vaatas toas ringi. Peaks hakkama tasapisi asju pakkima. Enne lõplikku lahkumist plaanis ta veel korra kodus käia, siis peaks juba osa kodinaid ära viima.

      Nädala lõpus kontorisse töölehte viies rääkis ta Raidoga rahast. Peremees kinnitas, et lisaks palgale on naine teinud nii palju lisatööd, et neid makstakse jousto-tundidena veel pärast töölt lahkumistki. Karoliina uuris koju jõudes Annikalt, mis imeloomad need juustutunnid on. Too selgitas, et seaduse järgi tohib nädalas teha ainult kindla arvu töötunde. Kõik see, mis jääb üle, makstakse välja siis, kui tulevad esimesed vabad päevad või puhkus. Koos rehkendasid nad, et poole aastaga on Karoliinal saada vähemalt nädala jagu töötasu. Lisaks oli välja teenitud ka poole aasta puhkuseraha. See oli meeldiv uudis – vähemalt on kodus esialgu millestki elada. Eks sügisel peab tagasi minema kohalikku poodi kassiiriks, see on tuttav koht ja amet.

      Eelmiselt koduskäigult tagasi Turusse sõites tundis Karoliina, et ootamatul kombel on tal kahju mõne nädala pärast siit lahkuda. Kõik oli omaseks saanud: nii hommikune tööle jalutamine kui ka õhtune poeskäik, katusega kiik maja taga ning – üllatus, üllatus! – isegi kaasüürilised.

      Pärast lumevaest külma talve ja pikka vinduvat kevadet oli suvi toonud endaga kaasa ümbruse imelise muutumise. Oru põhjast sulas välja jõgi, mida ääristas toomingate õitevaht. Põldudel tärkas oras ning paariminutilise jalutuskäigu kaugusele jäi kaljune metsatukk, mis ühel hetkel täitus maikellukestega. Annika eestvedamisel ja kamandamisel tehti korda maja ümbritsev aed, ka kuuri alt välja tiritud aiamööbel löödi läikima.

      Varasuvistel õhtutel tavatses Karoliina tagahoovis kiikumas käia. Sai värsket õhku hingata ja linnulaulu kuulata. Samas pääses eemale teiste pidevast arutelust, mida süüa teha ja mis sündmused Eestis juhtunud on. See meenutas talle oma kodumaja naabrinaiste pidevat külauudiste läbikurnamist, ikka rinnuli aknal röötsutades ja kõva häälega üle hoovi hõikudes, et naabrinaine aiamaale ära kuuleks.

      Karoliinat ei huvitanud, mis toimus maailmas, Eestis või kodukandis. Tema pidi mõtlema, kuidas hakkama saada iseendaga, Martiniga ja lõpuks ka Andresega. Eriti just viimasega. Sõbrannade kaudu tilkus infot, et meest olla nähtud teiste mimmidega nii maakonnakeskuses kui külavahel. Kas ta arvab, et kui Karoliina on kaugel, võib teha mida iganes?

      Naine ohkas. Ta oli nii väga koju naasmist oodanud. Lubanud endale, et pühendub täielikult pojale ja kallimale; kujutlenud, kuidas nad käivad koos mõnel suvetuuri kontserdil ja vanalinna päevadel; kuidas ta mängib Martiniga tundide kaupa lauamänge ning teeb õhtuti Andresele romantikat. Aga kui poisid on juba ilma temata ära harjunud? Kui temalt oodatakse ainult seda, et söök oleks laual ja tuba koristatud? Ei tea, aga eks varsti selgub.

      Raido

      Kohvimasin hakkas raginal ube jahvatama ning kööki tungis värske kohvi mõnus aroom. Raido tõstis lauale piima, sepiku ja juustutaldriku ning hakkas tomatit lõikama. Lenne solistas veel vannitoas ning mees üritas lauakatmisega enne valmis saada, kui naine kööki jõuab.

      Nendel päevadel, kui Lenne alles lõunaks poodi tööle läks, püüdis Raido oma hommikupoolikud vabaks sättida. Nii mõnus oli kiirustamata koos kohvi juua, eelmise päeva sündmusi arutada ja värskeid lehti sirvida. Päris rahule neid siiski ei jäetud, ikka tuli Raidole töökõnesid, kuid sellegipoolest olid need pikad hommikud nende ühine kvaliteetaeg.

      Kohvimasin oli Lenne idee. Raido ostis selle siis, kui naine tema juurde kolis. Seni olid mõlemad oma esimese hommikukohvi joonud töökohas või võtnud kaasa bensiinijaamast.

      Lenne tuli vannitoast, korjas esikuukse eest põrandalt üles hommikuse posti ning jalutas kööki.

      „Täna on eriti paksult reklaami, vist on neljapäev,” kommenteeris ta uniselt. „Vaata, sulle on mitu kirja ka.”

      Raido heitis neile pilgu. Ühe ümbriku peal olev tempel ei meeldinud talle kohe üldse. See kuulus kohalikule advokaadifirmale, kuhu töölt lahkunud inimesed jooksid tavaliselt tööandja peale kaebusi esitama.

      Miks küll ei võiks mõni hommik jääda lihtsalt mõnusaks, ilma probleemide ja kaebamisteta?

      Lenne tõstis kohvitassid lauale.

      „Nii kõva kolksuga ei tohi kruusi asetada,” riidles Raido. „Ma lähen kaeban ära.”

      Lenne ehmunud nägu nähes hakkas mees naerma. „Ma tegin nalja. Üks minu töötaja ei suutnud ühiskorteris elada just selle pärast, et teised mehed panid kohvitassi liiga kõva kolakaga lauale.”

      „Sind ja sinu nalju,” torises Lenne. „Vaata parem, mis seal templiga ümbrikus on. Ma näen ju küll, et see sind häirib.”

      Raido ohkas ja võttis aknalaualt paberinoa. Nojah, loomulikult oli seal töösuhte lõpetamisega seotud nõue. Mees hakkas lugema ning tasapisi tõmbus ta suu muigele.

      „Mis vempe nad sul viskavad, et sind naerma ajab?” tundis Lenne huvi.

      „Kas sa mäletad seda Matist, kellest ma rääkisin?”

      „Kas see, kes iga nädal paar päeva puudus ja kui tööle ilmus, siis oskas pooled tööriistad ära lõhkuda?”

      „See just. Hea, et ta ainult paar nädalat tööl käis, muidu oleks objektijuht kõikidest oma puuridest ja akutrellidest ilma jäänud.”

      „Mis temaga siis on?”

      „Talle sai kaks hoiatust tehtud, kolmandaga laskis ehitustööde juht ta kohalt lahti. Paar päeva pärast lepingu ülesütlemist läks mees arstile. Nüüd vehib tõendiga ja nõuab kõikvõimalikke tasusid.”

      „Palju ta siis küsib?”

      „Haigusrahaks 144, palgaooterahaks 432, põhjuseta töösuhte lõpetamiseks 3258 ja võrdse kohtlemise kompensatsiooniks veel 4000.”

      Lenne jäi hetkeks tummaks. „See teeb ju kokku ligi 8000 eurot! Palju ta palka sai?”

      „Ligi 500 tuli vist välja, miinus maksud. Ta ju eriti tööle ei jõudnud.”

      „Ja kust sa selle raha nüüd välja võtad?” oli naine ehmunud.

      „Ära karda, ei pea ma talle midagi maksma. See on tavaline ülespuhvitud nõue, millega tullakse tööandjat hirmutama. Tõenäoliselt ei tea tema advokaat midagi Matise enda puudumistest ja töökangelastegudest.”

      „Muide, mis see palgaooteraha on? Ma tahaks ka palga ootamise pealt teenida,” tundis Lenne huvi.

      „Vaata, Eestis on nii, et kui töötaja saab lõpparve, siis saab ta samal päeval oma lõpurahad kätte, seadus on selline. Ja kui ei maksta, on vist võimalik küsida iga hilinetud päeva eest mingi summa. Soomes seda reeglit pole. Kui minu juures on palgapäev reedel, siis ka töölt lahkunud töötaja saab oma lõpurahad kätte alles minu palgapäeval. See on muide täiesti ametlik värk ja minul alati töölepingutes kirjas.”

      „Aga see võrdõiguslikkuse maks?”

      „Sellega on hoopis huvitav lugu. Kui ma inimese tööle võtan, siis lasen ära täita ka ankeedi, kuhu ta peab kirja panema oma kõikvõimalikud haigused ja puuded, tööohutuse mõttes. Ma ei saa ju kopsuhaiget saata seinu lihvima või pimedat panna elektritöid tegema. Tema väitis, et on terve kui purikas. Aga nüüd ütleb, et on ühest kõrvast kurt ning töölt vallandamine on seega sulaselge diskrimineerimine.”

      „Kuidas sa küll võid sellesse nii rahulikult suhtuda,” ei saanud Lenne ikka veel asu. „Advokaadid on ju kavalad, nõuavad sinult raha välja ka siis, kui sinul õigus on. Ega nad muidu asja ette ei võtaks, kui kasu ei loodaks.”

      „Nemad ei riski millegagi. Kui mina kaotaksin kohtuasja, siis maksan nii töötajale kui ka tema advokaadile. Aga kui mina võidan, siis maksab Matis minu advokaadi töötasu kinni.”

      „Vaevalt