Kodu kotiga kaasas. Kersti Salulaid

ei valeta, sest tema töötasu tuleb tõesti Soome riigilt. Nii et advokaadile on ka kaotatud protsess lihtne teenistus. Aga paraku jätab see advokaat mainimata, et kaotuse korral maksab eestlane kinni minu advokaaditasud ja usu mind, need pole väikesed.”

      Raido haukas juustusaia ja lonksas kohvi.

      „Mul oli mõni aasta tagasi selline juhtum,” jätkas ta. „Üks naine vedas minuga vägikaigast, et tema elukaaslasele on valesti makstud. See oli nii alusetu süüdistus, et isegi siinsed advokaadid ei tahtnud asja ette võtta ja lõpuks ta kaotajaks jäigi, kuigi kaebas ka kõrgemale kohtuastmele edasi. Ja kuna minu advokaat esitas talle arve suurusega kaksteist tuhhi, siis naine pidi pangast laenu võtma, et see summa ära maksta. Karta on, et Matisega kordub sama lugu.”

      „Kas eestlastest töölised üldse teavad seda süsteemi?” muretses Lenne.

      „Vist ei tea, muidu nad nii usinalt kaebama ei tormaks,” ohkas Raido. „Mul oli kunagi üks koristaja, algul tubli ja püüdlik, hiljem hakkas varastama ja… Ühesõnaga, lasksin ta viisakalt lahti, varguste koha pealt pigistasin silma kinni, tal ikkagi kaks last Eestis ootamas. Eks tal soovitati ka advokaadi kaudu mõned tuhanded minult välja pigistada. Aga minul hakkas temast kahju. Helistasin tollele advokaadile, rääkisin ära, et seis on selline, tema kindlasti kaotaks. Advokaat sai asjast aru, võttis nõude tagasi. Naisele jäi vähemalt tema raha alles, muidu oleks elu lõpuni maksnud.”

      „Kust küll eestlased need advokaadid üles leiavad? Või õigemini, kuidas advokaadid endale meie tublidest kaasmaalastest kliente saavad?” imestas Lenne.

      „Sa vaata mõnikord Facebookis Turu eestlaste foorumeid. Seal on paar kindlat nägu, kes igale kaeblejale kohe vajalikke kontakte soovitavad. Mul on tunne, et need vahendajad teenivad ise ka midagi iga kliendi pealt, kelle on advokaadile ette söötnud.”

      „Ma olen vahel sinna feissari lehele pilgu heitnud, seal tehakse tööandjaid mõnikord ikka päris kõvasti maha.”

      „Ja vahel tehakse neist jälle vägagi vinged sellid. Näiteks minu kohta kirjutati kord, et mul on käpp sees nii kohtusüsteemis kui töökaitses ja kus veel. No paraku nii suur tegija ma pole, oma kohtuaktsioonid olen võitnud lihtsalt sellega, et mul ongi õigus olnud. Aga kes siis seda usub.”

      „Oled ikka kindel, et sa seda raha maksma ei pea?” küsis Lenne veel südame rahustuseks.

      „Raudpolt,” vastas Raido.

      „Selle peale võtame kohvi, enne kui see päris ära jahtub.”

      Oskar

      „Olete jõudnud sihtkohta,” teatas mahe naisehääl GPS-seadmes.

      Oskar vaatas ringi, kuhu auto saaks parkida. Võõras linn, võõrad seadused. Nurga taga oli siiski tänava ääres üks koht vaba. Mees pani auto lukku ning asus kontorit otsima.

      „Tere jah, te pidite alles homme saabuma?” küsis Raido pärast enda tutvustamist.

      „Mul kaugelt tulek, mõtlesin, et asun varakult teele, siis jõuan ennast sisse ka sättida,” lausus Oskar vabandavalt.

      „Väga õige, väga õige,” naeris Raido. „Asume siis kohe asja kallale.”

      Koos lappasid nad läbi üüri- ja töölepingud, panid paika maksuametis käimise ja maistraatti’s¹ arvelevõtmise.

      „Ametilt oled siis kirvesmies,” teatas Raido.

      „Kõlab kuidagi naljanimena,” torises Oskar.

      „See on päris ametlik ehituspuusepa nimetus.”

      „Mis siis parata, tuleb leppida.”

      „Töökoht on linnast veidike väljas,” ütles Raido. „Sinna bussid ei käi, aga mul on pakkuda üks motikas. Seisab sealsamas, kuhu ma su majutan. Eks ta veidi õlitamist ja sissesõitmist vajab, aga muidu on täitsa korralik pill.”

      „Mul endal ka ju autoloks olemas,” ühmas Oskar. „Aga motikaid olen ma putitanud poisist saati, täitsa põnev oleks ka mõnele Soome tsiklile käsi külge panna.”

      „Sa siis oled õige laia profiiliga, ametilt puusepp ja hobi korras mehaanik.”

      „Eks see on nõukaaegne pärandus. Iga mees pidi olema oma õnne sepp ja kõik asjad omaenda kätega valmis tegema.”

      „Jah, tänapäeval me tunneme sellistest multitalentidest puudust,” nõustus Raido. „Kui ma tohin pärida, siis mis su plaanid on, kui kauaks kavatsed siiakanti jääda? Siis ma tean sinuga edaspidi arvestada.”

      „Eks ma paar aastat tahaksin vähemalt siin olla, kui ikka tööga toime tulen. Sõltub sellest, kui ruttu ma majaraha välja teenin,” sõnas Oskar kõhklevalt.

      „Sul on latt ikka päris kõrgele seatud,” tunnustas Raido. „Eestis vist arvatakse, et Soomes on ulmepalgad. Ma kardan, et maja paari aasta töötasuga ei osta.”

      „Ega ma ostma hakkagi. Vaata, ma elan tegelikult naise vanemate majas ja nüüd tahab tema õepoeg sinna oma suure perega sisse kolida. Ma saan neist aru, mulle ja naisele on see häärber tõesti liiga pirakas. Nii me siis plaanisimegi, et maad on, metsa ka, lööme oma onnikese veidi eemale püsti. Puutööd teen ma loomulikult ise ära, poeg on kah asjalikuks õpetatud, tuleb appi. Aga ehitusmaterjalid ju maksavad, elektri- ja torutöödele tuleb ka asjatundjaid palgata, nii et mõningane algkapital kulub marjaks ära.”

      „Kas kohapeal mingit tasuvat tööd ei ole?”

      „Mis tasu seal Põlvamaal ikka jõutakse maksta,” rehmas Oskar käega. „Seegi hea, kui miinimumi annavad, vähemalt haigekassa on olemas.”

      „Aga kus siis naine elab, kuni teie onn püsti saab?”

      „Ega teda majast välja aeta. Ehitasin talle ühte tuppa kööginurgakese, saab seal elada ja omaette toimetada.”

      „Mis siis ikka, lähme vaatame sinu ajutise kodu üle. Ma sõidan ees, sa tule minu järel,” tõusis Raido püsti ja võttis autovõtmed.

      Oskari kergenduseks oli tee enamasti sirge ja vähese liiklusega. Alles lõpus keeras väike rada metsa vahele ning mõnesaja meetri järel oldigi päral.

      „Siin on linna vahel kõrge kuusemets,” imestas Oskar. „Satud kohe nagu maale.”

      „Tegelikult oleme me saare peal,” täpsustas Raido. „Panid sa tähele seda pikka silda, millest me üle sõitsime?”

      „Ma arvasin, et see on jõgi. Imestasingi, et seal nõnda palju laevu ja paate seisab.”

      „Jõgi on Turus täitsa olemas, aga rannik on tihedalt saari täis, nii et avamerd siin naljalt ei näe.”

      Raido viipas maja poole: „Siin see meie Villa Roosa ongi, nagu elanikud ise seda kutsuvad.”

      Oskar silmitses maja. See oli kahekorruseline, veidi vanamoeline pleekinud rohelise krohviga ehitis.

      „Roosa ei ole ta küll ühestki otsast,” ühmatas Oskar.

      „Soomes on Roosa rohkem naisenimi.”

      Trepi kõrval oli puidust terrass paari pingiga ja veidi eemal lösutas madal kuur. Puude taga sillerdas merelaht, kuid läbi metsa ei paistnud ühtegi naabrit. Ainult eemalt kostev maanteemüra andis aimu inimeste lähedusest.

      „Hetkel on siin neli püsielanikku,” sõnas Raido. „Kaks naist, Sirje ja Luule, käivad aiandisse tööle.

      Ervin, maja hing ja kaitsevaim, on samasugune kõikeoskaja nagu sinagi. Tema häälestab klavereid ja oreleid, paigaldab õhksoojuspumpasid ja parandab elektroonikat. Ma loodan, et hakkate hästi klappima. Ja Dima on alles algaja poiss, õpib ametit.”

      Oskar korjas autost paar kotti kaasa ja järgnes Raidole majja. Oma tuppa jõudes heitis ta pilgu