Montecristo. Martin Suter

ta ja võrdles arvusid. Ta polnud eksinud: seitsmekohalised numbrid olid identsed. Kuid mitte ainult seda: ka kolm esimest kohta olid samad! Mõlemad sajased kandsid seerianumbrit 07E2004488.

      Mida see tähendas? Jonas Brandi võhiklike teadmistega rahatähtedest vaid üht: üks neist kahest oli valeraha.

      Ta viis need stuudiosse, nagu kutsus oma töötuba. Erinevalt ülejäänud korterist oli see täiesti asjalikult sisustatud. Valge büroomööbel, lisaks sobivad riiulid hoolikalt silditatud arhiivikarpidega. Stuudio süda oli montaažilaud. Suur korras laud kahe monitoriga, klaviatuur ja hiir. Laua ees läikivate kroomjalgadega nahkse polstriga direktoritool, mille ta oli muretsenud endale kaks aastat tagasi pärast lülivaheketta väljasopistust ja mida ta vahel külaliste ees veidi häbenes.

      Ratastega kapi ülemisest sahtlist võttis ta luubi. Ta lülitas laualambi põlema, suunas valguse rahatähtedele ja uuris neid läbi luubi. Milline oli valeraha?

      Jonas Brand ei leidnud mingeid erinevusi, aga ega ta ka teadnud, mida oleks pidanud otsima. Üks kupüür tundus sõrmede vahel veidi uuem ja krabisevam. See oli see, mille ta oli kuju seest võtnud. Ülejääk ta viimasest käigust rahaautomaadi juurde.

      Teine kupüür oli juba paljudest kätest läbi käinud ja pisut lörts. See oli see, mille oli talle andnud Cesare kelner. Kas see oli valeraha? Ja kui nii, siis kas kelner oli seda teadnud?

      Jonas pistis mõlemad kupüürid rahakoti vahele. Kohe hommikul läheb ta panka ja selgitab välja, kumb neist on võltsitud ja kumb ehtne.

      Ta heitis voodisse ja uinus, tuul akna taga jätkas mürgeldamist.

      2

      Härra Weber oli Jonas Brandi kliendinõustaja – sestpeale, kui ta rohkem kui viieteistkümne aasta eest oli viinud oma konto Swiss International Bankist üle General Confederate Bank of Switzerlandi. Põhjust panga vahetamiseks oli toona andnud ta erakliendinõustaja SIB-s, kes oli ühel päeval ilma ette hoiatamata sulgenud tema deebet- ja krediitkaardi, ainult seepärast, et ta oli kaheksakümne frangiga miinuses. Lugu poleks olnud pooltki nii hull, kui ta poleks just parasjagu olnud Marokos, kus tal varastati laeva- ja rongipiletid tagasisõiduks. Ta vanemad olid saanud tunda rahuldust, et ta pidi neilt kimbatusest pääsemiseks abi paluma. Ja tal tuli veeta kolm ööd Casablanca kõige viletsamas võõrastemajas, kuni neil lõpuks õnnestus talle Western Unioni kaudu raha saata.

      Veel samal päeval, mil ta Zürichisse saabus, oli ta vihast puhisedes läinud SIB-sse oma kliendinõustaja juurde, ulatanud talle kaheksakümmend franki, mis ta arvel puudu olid, ja siis konto sulgenud. Seejärel oli ta marssinud üle tänava GCBS-i ning avanud seal konto kahe viimase sajasega, mis olid vanemate ülekandest alles jäänud. Nii oli alanud tema äriline suhe härra Weberiga.

      Härra Weber oli toona veel alla neljakümne ning polnud veel lõplikult matnud lootust karjääri teha. Ta oli väikest kasvu kõhn mees kummaliselt madalalt algava juuksepiiriga, mis muutis ta ilme pisut ahvilikuks. Esimestel aastatel oli ta käitunud nagu tõeline pankur. Oli kasutanud tüüpilisi sõnakõlkse ja püüdnud määrida Jonasele kaela investeeringuid ja teenuseid, mida nimetas „toodeteks”, otsekui olnuks tegemist millegi käegakatsutavaga.

      Kui aastaid hiljemgi seisis tema nimekaardil ikka veel „Eraklientide nõustaja/teller”, oli talle ilmselt pärale jõudnud, et ta on jõudnud oma karjääriredeli lõppu, ning ta asus oma klientide poolele. Krimpsutas majasisese bürokraatia peale nina ja rääkis oma ülemustest veel vaid vaikse irooniaga.

      Jonasele meenutas ta kapralit noorsõdurite väljaõppelt, kes oli neid kiusanud kuni päevani, mil sai teada, et teda ohvitseriks ei ülendata, ning vennastus seejärel noorsõduritega. Aga erinevalt härra Weberist, kellel oli isegi kõige auahnematel perioodidel tema üle vähem võimu, ei andestanud Jonas kapralile kunagi. Nii tänase päevani.

      Härra Weber, kelle juuksepiir asus ikka veel ninajuure lähistel, uuris rahatähti hoolikalt ja selgitas Jonasele ära kõik kaheksateist turvaelementi: sädelev läbipaistev võluarv, läbipaistvad ristid, vesimärk-portree, vesimärk-nimiväärtus, värvust muutvad joonestikud, värvi andvad vasetrükis numbrid, hõbedaselt läikival fooliumil tantsiv arv, perforeeritud nimiväärtus, palja silmaga mitte märgatavad mikrotekstid, kameeleon-arv, mis muudab olenevalt valguse langemise nurgast värvi, arvud, mis on nähtavad üksnes ultraviolettvalgustuse käes, metalselt läikiv nimiväärtus, mis sädeleb, kui rahatähte liigutada, arv, mida on näha vaid rahatähte eriti väikese nurga all kaldu hoides, kombatav reljeeftrükis nimiväärtus, metalsed turvaniidid ja mõlemad seerianumbrid.

      Kõik need olid olemas ja kõik klappisid.

      „Minu arvates on mõlemad ehtsad,” lausus härra Weber lõpuks.

      „Ja kuidas on võimalik, et mõlemal on sama seerianumber?”

      „See ei ole võimalik. On teil hetk aega? Ma küsiksin ühe kolleegi arvamust.”

      Jonas vaatas, kuidas härra Weber läks kassade taga asuvasse bürooruumi ühe kaastöötaja kirjutuslaua juurde ja kuidas mõlemad rahatähtede kohale kummardusid. Naine, kes oli kõrvalkassas üht klienti teenindanud, ühines nendega, ja peagi seisis seal väike grupp pangatöötajaid haruldase nähtuse üle imestades.

      Jonas oli juba pisut kannatamatuks muutunud, kui härra Weber lõpuks tagasi tuli. „Veider. Meie kõigi arvates on mõlemad ehtsad. Kas ma tohin teha valguskoopia?”

      „Mina arvasin, et see on keelatud!”

      „See poleks esimene kord, kui siin ruumides midagi keelatut tehakse,” vastas härra Weber oma iroonilise naeratusega. Ta kadus koos rahatähtedega.

      Tulnud tagasi, manitses ta neid Jonasele ulatades: „Hoidke neid hästi, need on kollektsionääride ihalusobjektid.”

      Jonas võttis arvelt veel veidi raha proua Knezevici ja oma jooksvate väljaminekute jaoks ning lahkus.

      Kodus paigutas ta mõlemad kollektsionääride ihalusobjektid salapärase Vietnami jumaluse selja sisse.

      *

      Järgmisel õhtul said nad taas kokku. Jonas oli oodanud kella kümneni ja siis helistanud. Tema number oli Marinal ilmselt telefoni salvestatud, sest naine vastas kohe küsimusega: „Kuidas sa magasid, Jonas?”

      „Ihuüksi,” oli ta vastanud. Siis leppisid nad pikema jututa kokku kohtumise õhtusöögil.

      Seekord oli Jonas kuulaja rollis ja vaatas lummatult naise silmi. Need olid asiaatlikud silmad, mandlikujulised, ülalau kurruga, aga euroopalikult rohelised. Tema veidi ülalpool kulme sirgelt lõigatud tukaga juuksed läikisid pruunilt. Tal olid kõrged põsesarnad ja täidlased huuled, sügavamalt punased kui eelmisel õhtul.

      „Enamik inimestest arvab, et mu isa on šveitslane, kes ei leidnud siit naist, vaid õngitses ühe Taimaalt.”

      „Aga tegelikult?”

      „Aga tegelikult on mu isa filipiinlane, kes siin endale ühe šveitslanna õngitses.” Ta naeris nagu nalja üle, mida on juba sageli rääkinud. „Mu isa sai Šveitsi stipendiumi agronoomia õppimiseks. Kui ta oli ülikooli lõpetanud, läks ta tagasi Filipiinidele – koos minu emaga. Mina olen seal sündinud.”