Montecristo. Martin Suter

tead, et õigete näitlejatega võib sellest saada blockbuster.”

      Jonas kõverdas suud. „Õigete näitlejatega, õige stsenaariumiga, õige režissööriga ja õige produtsendiga.”

      Marina noogutas mõtlikult. „Kui kaua sa selle projektiga juba tegeled?”

      Jonas valas kummagi pudelikesed tühjaks. „Neto või bruto?” küsis ta.

      „Nii ja naa.”

      „Esimese sünopsise kirjutasin ühe ööga valmis. Niisiis kaksteist tundi neto. Ja seda aastal 2009. Niisiis kuus aastat bruto.”

      „Ja pole kedagi, kes huvituks?”

      „Selline see filmiäri on: kõik tahavad kogemusi, aga keegi ei lase sul neid koguda.”

      Marina naeratas mõistvalt. „Ja kui neid lõpuks on, siis oled juba liiga vana.”

      „Kust sa seda tead?” päris Jonas imestades.

      „Mu kasuisa ütleb ikka nii.”

      „Kah filmilooja?”

      „Karjäärinõustaja.”

      *

      Marina korter asus päris restorani lähedal ja nii läksid nad jalgsi. Oli tuuline öö. Äge föön sakutas jõulukaunistusi türklaste, tamilite ja itaallaste äridel, millest nad möödusid. Marina oli tal käe alt kinni võtnud ja nad jalutasid läbi öise elamukvartali justkui lähedane paarike teel koju.

      Marina oli suurt kasvu naine ja kõrgete kontsadega kingad, mida ta kandis, tegid ta Jonasest veel pisut pikemaks. Jonas oli end tema seltsis algusest peale hästi tundnud ja see tunne tugevnes nüüd, kui naine ta käevangus käis, oma pikkusest hoolimata kergelt ja nõtkelt.

      Ühe uue elumaja sissepääsu ees lasi Marina ta käsivarre lahti ja õngitses käekotist võtme. Näol oli tal samasugune naeratus, mis oli Jonasele staarikese intervjuu ajal nalja teinud, ja ta ootas, mida teine nüüd ütleb.

      Jonas lausus veidi kohmetult: „Ma oletan, et sa ei kutsu mehi kohe esimesel õhtul pärast kohtumist enda juurde unejoogile.”

      „Siiski,” vastas Marina. „Aga mitte neid, kellega ma tahan uuesti kohtuda.” Ta võttis Jonase pea käte vahele, tõmbas mehe lähemale ja suudles teda põgusalt suule. Jonas haaras tal piha ümbert kinni, kuid Marina vabastas end embusest, avas ukse ja kadus trepikotta.

      *

      Ta oli liialt elevil, et nüüd lihtsalt takso võtta ja koju magama minna. Niisiis hakkas ta jalgsi astuma oma korteri poole, mis asus hoopis teises kandis. Eks ta laseb end hetkeajel juhtida, peab kuskil takso kinni või pöörab kuhugi sisse või läheb siis terve tee jalutades.

      Föön tuhistas ikka veel heitlike hoogudena läbi näotute tänavate, siin-seal huilgasid mõned võiduka jalgpallimeeskonna ringiekslevad fännid ja klubide ees sirutasid jalgu suitsetajad.

      Pärast lahutust oli Jonasel olnud mitmeid suhteid. Kuid kunagi enne polnud ta pärast esimest kohtumist nõnda lummatud olnud kui sellel kõledal ööl.

      Ta jõudis peavaksalisse ja lühendas teed läbi vaksalihalli. Seal valitses tavaline kooslus liikumisest ja paigalseisust. Maakad, kes olid õhtu linnas veetnud, kiirustasid oma rongidele. Töölependeldajad, kes olid hilja peale jäänud, tulid neile koju tõtates vastu. Ning keset seda tulemist ja minemist hängis tavaline vaksalikogukond, kes ei tulnud kuskilt ega tahtnud kuhugi minna.

      Jaamaesine tänav oli peaaegu inimtühi. Tuul kiigutas tuhandeid tänava kohal rippuvaid valgusdioodide, mis ometigi ei suutnud võistelda eredate jõulutulede ja kaupluste neoonreklaamidega.

      Sügavalt mõtetes, möödus Jonas kella- ja juveeliäridest ning nende lillekastidest ja kivitahukatest, mis olid mõeldud kaitseks aknast sisse rammivate murdvaraste eest.

      Järgmises peatuses jäi pidama üks viimastest trammidest, mis tema kanti viis. Jonas astus peale ja toetus vaguni tagaosas vastu akent, kuigi tramm oli peaaegu tühi. Ta oli ikka veel heas tujus ega tundnud mingit tahtmist istet võtta.

      Vähesed sõitjad hoidsid omaette. Vaikust katkestasid vaid teadustused peatuste ja ümberistumisvõimaluste kohta.

      Just nagu kosmoselaev, mõtles Jonas, mis libiseb läbi nooblitest äridest ja väärikatest suurpankadest koosneva öise ebareaalususe. Kaks teineteisele võõrast maailma.

      Järv peegeldas nõrgalt tänavavalgustuse ja öiselt loiu liikluse tuledesära. Föön kurrutas veepinda ning kiigutas suletud paadilaenutuse pontoonsildu ja kinnikaetud paate.

      Paar sõitjat läks maha, paar tuli peale ja tramm sõitis edasi, mööda ooperimajast ja väikesest jaamahoonest, oma depoo poole.

      Jonas Brand väljus. Kaks peatusevahet kuni oma tänavani tahtis ta jalgsi minna. Ja jätta endale võimalus veel spontaanselt Cesaresse sisse põigata.

      Seda ta ka tegi. Ta noogutas ühele suitsetajale sissepääsu kõrval, keda tundis nägupidi, ja astus lokaali. Vali muusika jättis mulje suuremast sagimisest kui seal tegelikult oli. Baarileti ääres vestlesid mõned külastajad ja paar lauda oli hõivatud. Ühes mingid tõsised diskuteerijad, teises paarike, kes polnud veel suutnud otsustada, kumma juurde edasi minna.

      Jonas jäi seisma ühe ümmarguse püstijalalaua äärde. Noor itaallasest kelner päris, mida ta juua soovib. Jonas valis taas õlu.

      Üks noor naine tuli tema laua juurde. Tal oli käes klaas hulga rohelise kraami ja vähese vedelikuga ning ta pingutas, et oma kõrgetel kontsadel tasakaalu säilitada. „Ma tunnen sind,” ütles ta ja pani klaasi Jonase värske õlle kõrvale.

      Aeg-ajalt tuli ette, et keegi tundis ta ära, sest vahel monteeris ta ennast küsimuste esitajana mõnes intervjuus sisse. Selleks, et vestlus mõjuks loomulikumalt ja ka selleks, et end natuke ekraanil nähtavaks teha. See muutis kergemaks lähenemise poolprominentidele ja oli abiks ka teatud õhtustes olukordades nagu näiteks nüüd.

      Kuigi praegu polnud sugugi selline õhtu.

      Naine oli kena – pisut sageli nähtud moel. Ta oli liiga tugevasti meigitud ja ilmselt kohtumiseks huuled veel kord üle värvinud. „Sa oled Highlife’ist,” märkis ta. „Eks ju?”

      Jonas raputas pead ja rüüpas suure lonksu õlut, justkui andes naisele märku, et ta ei taha siia kauaks jääda.

      „Aga ma olen sind Highlife’is näinud. Sa oled reporter.”

      „Võimalik, ma vahel teen neile midagi,” vastas Jonas, võttis järgmise mehise sõõmu ja vaatas kelnerit otsides ringi.

      Naine vaatas talle otsa ja küsis: „Kas sul on kiire?”

      „Pisut.”

      Naine noogutas irooniliselt. „Lihtsalt oli veel hädasti üht õlut vaja. Teame-teame.”

      Kelner tuli ja asetas oma raske tengelpunga lauale. „Kas arvestan kokku?”

      „Selleks ei tunne me teineteist veel piisavalt kaua,” ütles Jonas.

      „Minul oleks küll aega olnud,” mossitas naine.

      Jonas otsis rahakotist kuut franki, leidis ainult veidi peenraha ja kahesajase. „Sorry, kahjuks pean sellega maksma.”

      „Pole viga, mul pärast kassat tehes vähem lugeda,” vastas kelner ja andis talle vahetusraha.

      Naine, klaas tühi, vaatas pealt, kuidas kupüürid ühest käest teise liikusid. „Mõnel on aega, teistel on raha.”

      Jonas hakkas tahtmatult naerma. Ta osutas naise klaasile ja ütles: „Ja veel üks selline, mis see oli?”

      „Mojito,” vastas naine. „Aga sa pead seltsiks jooma.”

      Jonas ootas, kuni naisele jook toodi, tõstis tervituseks oma viimase lonksu õlut ja soovis siis head ööd.

      „Kahju,” lausus naine ja