Montecristo. Martin Suter

      „Või naine.”

      Kelneril oli nüüd plaaster lauba peal ja ta võttis tellimusi vastu. Ta oli väike täidlane tamil, püsikunded hüüdsid teda Padmaniks. Ta rääkis muretut Šveitsi saksa keelt ja naeratas suurepäraste hammastega Jonase kaamerasse. Jah, seletas ta, seda juhtuvat sagedasti. Nii hea elu, nagu šveitslastel on – see olevat peaaegu võimatu välja kannatada.

      Jonase ülekaaluline lauanaaber oli taas oma sülearvutisse süvenenud. Tal polnud midagi filmimise vastu, kuid arvamust ta avaldada ei tahtnud. Jonas peatas kaamera temal ja suunas siis läbi restoranvaguni. Meeleolu oli nüüd rõhutud. Vähesed, kes rääkisid, tegid seda tasa.

      Ühest lauast tõusis ärimeheülikonnas tüüp, tuli Jonase poole, täitis kaadri ja möödus. Jonas kuulis teda küsimas: „Kas sa Paolot nägid?”

      Jonas keeras kaamera tagasi paksukesele. Too vastas sülearvutilt pilku tõstmata: „Kas ta teie juures ei istu?”

      „Talle helistati ja ta läks välja rääkima. Ja tagasi enam ei tulnud.”

      Alles nüüd vaatas paksuke ülikonnas mehele otsa, kehitas õlgu ja ütles: „Võib-olla on tema isikukahju.”

      Mees vangutas pead ja läks tagasi oma lauda. Jonas oli kindel, et ta pomises „Sitapea!”

      *

      Põhjus, miks ta Baselisse sõitis, oli üks fundraising-party, millel linna prominendid kogusid iga aasta vahelduval heategevuslikul eesmärgil suure käraga mitte just eriti palju raha. Ta oli unustanud, milleks just seekord.

      Reportaaž üritusest oli leivatöö, mille oli talt tellinud Highlife, avalik-õiguslik elustiilimagasin ja üks ta parimatest, kuigi mitte just armsamatest kundedest.

      Kell oli üheksa läbi, kui Jonas Brand astus lõpuks hotelli peosaali, kus heategevusball aset leidis. Ta oli telefonis mitu korda korraldaja PR-naisega rääkinud. Tolle hääl kõlas nii, nagu peaks ta vahejuhtumit sihitud rünnakuks tema ürituse vastu, ta lükkas oksjonit mitu korda edasi.

      Kui Jonas lõpuks saabus, oli suur osa sellest siiski juba läbi. Oksjoni kõrgpunktis, kus Niklaus Stoecklini VIM-plakat aastast 1929 tõusis metsikult kõrge hinnani – üheteistkümne tuhande frangini –, oli ta sunnitud plaanivälise isikukahju-reportaaži pärast akut vahetama. Ta magas maha haamrilöögi, mille puhuks ostja spetsiaalse poosi sisse võttis. Jonas tegi näo, nagu filmiks, ja noogutas põgusalt, kui PR-naine talt küsis: „Kas see jäi peale?”

      *

      Oli soe detsembri algus, täis kohatult mõjuvaid jõulukaunistusi ja inimestest tulvil tänavakohvikuid.

      Vahejuhtumist Intercity rongis oli möödunud kaks ja pool kuud. Jonas Brand oli saanud selle tagajärjel märkuse oma tööandjalt, Highlife’ilt. PR-agentuur, kes heategevusballi korraldas, oli esitanud kaebuse, kuna reportaažis oli puudunud kõige olulisem hetk, nimelt peamise oksjoniobjekti müümine.

      Restoranvagunis filmitud materjal seisis töötlemata koos teiste fragmentidega, millest Jonas tahtis ühel päeval kokku monteerida suure impressionistliku dokumentaalfilmi pealkirjaga „Ääres”, must-valgena.

      Isikukahju kohta oli teada antud vaid seda, et tegemist oli olnud ühe reisija enesetapuga. Üksikasjade peale laotati isikuandmete kaitse seaduse loor.

      *

      Jonas Brand oli suurepärases tujus – ja seda põhjustas Marina Ruiz.

      Tubli kahe tunni eest oli ta naisega tutvunud ja juba oli neil kohtumine kokku lepitud. Muidu see Jonasel nii kähku ei käinud, kuid käesoleval juhul ei olnud ka tegemist mingi randevuuga. See oli hoopis vandeseltsi jätkumine.

      Pikakasvuline, sirgete õlgadeni juuste ja asiaatlike näojoontega Marina oli pärit Zürichist. Ta töötas ürituskorralduse agentuuris, organiseeris ühe filmi esilinastust, millest Jonas pidi reportaaži tegema. Film jõudis samaaegselt linale mitmes Euroopa linnas ja kohaliku esilinastuse jaoks olid staar-külalistena vaid paar kõrvalosatäitjat üle jäänud. Üks nendest – Melinda Trueheart – oli määratud Marina Ruizi hoolde. Ta pidi näitlejannat intervjuudele saatma ja kujuteldavaid fänne tõrjuma.

      Intervjuu ajal ilmnes, et preili Trueheart on ülepakutult teatraalne tüüp. Sellal, kui Jonas pingutas, et esitada mingilgi määral tõsiseid küsimusi, hakkas Marina Ruiz, kes seisis näitlejanna taga, tema vastuseid pantomiimiliselt parodeerima. See oli nii üllatav ja koomiline, et Jonas kaotas ühtelugu enesevalitsuse ja purskas naerma, mispeale staarikene abiotsivalt oma pressiesindaja poole pöördus.

      Marina Ruizil õnnestus iga kord viimasel hetkel manada ette tõsine, huvitatud nägu, mis mõjus omakorda nii koomiliselt, et Jonas pidi naerma.

      Melinda Trueheart ei saanud aru, kas intervjueerija tegi tema kulul nalja või oli tal lihtsalt selline humoorikas intervjueerimisstiil. Mõne aja pärast hakkas ta samuti naerma ja naljatlevaid vastuseid andma. Lõpuks polnud tema teatraalsusest enam suurt midagi järel ning tulemuseks oli üllatavalt kütkestav intervjuu.

      Marina Ruiz saatis oma hoolealuse välja. Sellal kui Jonas oma asju kokku pakkis, tuli ta tagasi.

      „Kas ma tohin teid sööma kutsuda?” küsis Jonas.

      Naine vastas: „Ma juba mõtlesin, et te ei küsigi.”

      *

      Järgmisel õhtul kohtusid nad ühes uues India restoranis. Ilmselt polnud selle avamisest veel palju jutte liikvel, kuna ruum oli pooltühi.

      Jonas oli selle koha välja pakkunud, sest talle meeldis India köök ja ta lootis, et suudab oma asjatundlikkusega pisut muljet avaldada. Marina aga osutus samuti asjatundjaks. Vähemalt oskas ta märgata, et menüü oli liiga ulatuslik ning toidud võetud sügavkülmast ja mikroahjus soojendatud.

      Algul rääkisid nad poolvaljult, kuna nii tegid ka teised külastajad. Kuid Marinal oli anne keskenduda niivõrd jäägitult oma vestluspartnerile, et too unustas peagi kõik ümbritseva. Jonas jutustas talle asjadest, millest ta muidu ei rääkinud. Peagi teadis naine, et ta on kolmekümne kaheksa aastane, kuus aastat tagasi lahutatud, kaheksa aastat vabakutseline videoreporter ja põhimõtteliselt filmilooja.

      „Filmilooja?” Marina lükkas taldriku kõrvale – vintske leige mutton buhari –, toetas end ristatud küünarvartele ja süüvis pilguga veel sügavamale Jonase silmadesse.

      Nii juhtuski, et Jonas jutustas talle „Montecristost”.

      „Lugu toimib põhimõtteliselt nii nagu „Krahv Monte-Cristo”, aga tegevus leiab aset tänapäeval. Üks noor mees on asutanud internetifirma, millega teenib miljoneid. Kui ta Tais puhkab, sokutatakse ta kohvrisse suur kogus heroiini. Ta võetakse kinni ja pistetakse diilerina pokri. Teda ähvardab surmaotsus või eluaegne vangistus. Juhtum äratab tähelepanu tema kodumaal, aga kui kolm äripartnerit, kelle ta advokaat tunnistajateks kutsub, üllataval kombel teda süüdistavad, kaotab avalikkus asja vastu huvi. Mees saab karistuseks eluaegse ja kaob ühte kurikuulsasse Tai vanglasse. Äripartnerid saavad kontrolli firma üle ja müüvad selle terve varanduse eest maha.”

      Jonas rüüpas lonksu õlut.

      „Edasi,” nõudis Marina.

      „Mees...”

      „Mis ta nimi on?”

      „Seni olen teda Montecristoks nimetanud. Kas see on sinu meelest liiast?”

      „Ma ei tea veel. Jutusta edasi.”

      „Paari aasta pärast õnnestub Montecristol põgeneda. Tal on varasemast ajast veel hulk raha kõrvale pandud. Seda kasutab ta nüüd kättemaksu finantseerimiseks, laseb teha mitu plastilist operatsiooni, hangib endale uue identiteedi ja sõidab tagasi. Ülejäänud film näitab seda, kuidas ta investoriks maskeerunult oma kolm endist äripartnerit põrmustab.”

      „Need, kes sokutasid heroiini tema kohvrisse, eks ole?”

      „Lasid sokutada, just.”