Montecristo. Martin Suter

otse majade ees. Tuul kolistas ja nagistas rõdudel, tuhises allee raagus puudes ja laksutas lahti jäänud aknaluukidega.

      Rofflerstraße 73 oli kolmekümnendatel ehitatud neljakorruseline telliskivihoone. Majaukseni pääses läbi kitsa hooletusse jäetud eesaia. Ust ääristasid kummalgi pool neli inetut hilisemal ajal paigaldatud alumiiniumist kirjakasti. Jonas võttis oma posti ja läks kolmandale korrusele.

      Korteri leidmine oli olnud üks neist kordadest, mil teleekraanil figureerimine kasulikuks osutus. Selle esitlusel olid huvilised trepil sabas seisnud, kuna kättesaadava hinnaga kõrgete lagedega korterid vanades majades olid siinkandis haruldus. Vanem naine haldusfirmast oli ta ära tundnud. Naine polnud küll midagi öelnud, kuid Jonas Brand juba adus seda, kui ta kellelegi televiisorist tuttav ette tuli.

      Igatahes oli teda hulgale paaridele ja perekondadele eelistatud, kuigi ta polnud ankeedis teinud saladust sellest, et oli lahutatud ja üksik.

      Selleks, et kolme tuppa ja avarasse esikusse elu tuua, oli ta neid möbleerinud ja dekoreerinud kõigega, mis kätte sattus. Temast sai linna taaskasutuspoodide, täikade ja vanakraamikaupmeeste püsikunde.

      Jonas kogus asju ilma mingi valikuta, ostis idamaist kraami, sõjatrofeesid, portselani, kunstkäsitööd, tekstiili, plakateid, nipsasjakesi, fotosid, neerulaudu, terastorumööblit, kristall-lühtreid, lihtsalt kõike, mis talle mingil põhjusel meeldis või märkimisväärne tundus.

      Sellest süsteemitust kogumisõhinast tekkis korterisse mingi muuseumilaadne õdusus, mis tema endaga õieti ei sobinud, kuna tema stiil oli põhimõtteliselt pigem lihtne ja askeetlik. Vahel aga oli tal tunne, et ta hakkas oma ümbruskonnaga kohanduma.

      Ta riputas mantli puidust põrandanagisse, mis nägi välja nii, nagu oleks viiekümnendatel aastatel kuskil õpetajate toas seisnud, läks elutuppa ja alustas oma valgustustseremooniat. Ruumis polnud keskset valgusallikat, oli vaid hulk laua- ja seinalampe, põrandalampe, punktvalgusteid ja põrandasse süvistatud valgusteid. Valgust andsid ka ühe tantsulokaali neoonreklaam „Chérie” ja helendav Michelini-mehike.

      Jonas lülitas kõik sisse, tegi endale rohelist teed ja pani ühe sandlipuuviiruki põlema.

      Kord oli ta linnas ringi käies sattunud väikesele kummaliste viirukihoidjate kogule. Nümfid piklike tiikide ääres, mis olid tuhatoosideks, justkui päevitama istunud luukered, kelle silmakoobastesse sai viirukipulki pista, või draakonid, kellele neid odana kurku torgati. Ta oli kogu tervenisti väga soodsa hinnaga ära ostnud ja müüja kinkis veel juurde peotäie karbikesi erilõhnaliste viirukipulkadega. Mis tekitas temas kahtluse, kas hind ikka oli nii soodne olnud. Sel moel sai ta viirukitest nii-öelda maitse suhu.

      Ta võttis istet nahkses tugitoolis, mille kulunud kohad oli ta katnud kanga’ga. Tansaaniast pärit mustrilisel kandelinal oli kollasel taustal roheline palm ja neli kookospähklit ning kiri: Naogopa simba na meno yake siogopi mtu kwa maneno yake. See oli suahiili keeles ja tähendas: Mind hirmutab lõvi oma tugevate hammastega, aga mitte mees oma sõnadega.

      Jonas võttis puldi, lülitas muusikakeskuse sisse ja ehmus. Täisvõimsusel tungis vaikusesse kitarri eelmäng Bob Dylani laulule „Man in the Long Black Coat”.

      Helitugevus oli pärit ühest nendest sentimentaalsetest õhtutest, milliseid tal vahel ette tuli ja mis mandusid liigsesse alkoholi ja liiga valjusse muusikasse. Neid esines harva ja etteaimamatult, need olid seotud üksiku inimese üksildusega ja ausalt öeldes ta isegi nautis neid veidike.

      Ta vähendas helitugevust, tõusis ja pani mängima muusika, mis sobis paremini ta meeleoluga. Ta ei olnud kurb. Kui, siis õige veidi selle üle, et Marina polnud teda enda juurde kutsunud.

      See naine oli meelitanud temast välja asju, mida ta peaaegu mitte kellelegi polnud jutustanud. Väga harva juhtus, et ta iseendast rääkis. Ja siis oli tal hiljem alati paha tunne, just nagu pärast alkoholiohtrat ja ebamääraste mälestustega õhtut.

      Seekord aga polnud jäänud mingit ebameeldivat järelmaitset. Ta oli end algusest peale hästi tundnud ja näis täiesti normaalne iseendast jutustada.

      Oli tunne, nagu oleks ta Marinaga juba aastaid tuttav. Midagi sellist polnud ta iial enne kogenud ja veel nüüdki, üksi oma korteris, oli ta sellest elevil.

      Ta läks kööki ja tegi endale veel ühe tassi teed. Kuulates veekeetja valjenevat kohinat, langes ta pilk proua Knezevici, Horvaatiast pärit koristaja vihikule. See lebas espressomasina peal, kohas, kus see ei saanud jääda Jonasel mingil juhul märkamata. Mis tähendas, et raha, mida ta iga kord vihiku vahele pistis, oli ära tarvitatud. Või isegi, et naine oli pidanud juba midagi oma taskust maksma. Kindlasti mitte palju, sest Jonas kahtlustas, et naine tegi alati õigel ajal nimelt sel eesmärgil mingi väikese sisseostu. Selleks, et temal tekiksid süümepiinad.

      Jonas võttis vihiku ja tee elutuppa kaasa. Vihik oli kaotanud selle vahele seatud kviitungite ja märkmepaberite tõttu vormi. Jonas kontrollis iga kord arvestused üle, olgugi et polnud veel iial ühtki viga avastanud. Ta ei tahtnud, et proua Knezevicil tekiks tunne, nagu ei läheks talle paar franki sinna-tänna üldse korda. Kuigi päris vale see tunne polnudki.

      Jonas Brandi jaoks ei mänginud raha mingit suurt rolli. Mitte sellepärast, nagu oleks tal seda eriti palju olnud, vaid sellepärast, et tema jaoks polnud see muud kui vahend, et elada enam-vähem mugavat elu ja aeg-ajalt kuhugi reisida. Raha oli tema jaoks samavõrd tähtsusetu staatusesümbol nagu auto. Ka viimase juures huvitas teda vaid otstarve: et see transpordiks teda ja ta varustust punktist A punkti B. Tema pea kümme aastat vana VW Passat diisel oli ka vastavalt sellele unarusse jäetud.

      Jonase huvipuudus raha vastu võis viia selleni, et ta kaotas ülevaate oma finantsidest ja pelgas telefonikõnet härra Weberilt, panga kauaaegselt heatahtlikult kliendinõustajalt – teatega, et ta on omadega miinuses.

      Ka oma firma Brand Productions raamatupidaja närvid tõmbas ta igal aastal septembris pingule, kui tuli teha tuludeklaratsioon, aga tema puterdas firma ja isiklike rahade eraldamisega ning ajas arved segamini või paigutas need valesti.

      Aga proua Knezeviciga oli ta täpne ja võttis vaevaks iga tulp üle arvutada.

      Kaheksa franki ja viisteist oli ta miinuses. Ta tegi saldo kõrvale pedantse linnukese, kägardas kviitungid kokku ja viskas prügikasti. Kahesaja frangiga täitis ta iga kord proua Knezevici tühja kassa uuesti. Rahakotist leidis ta vaid sajase ja mündid, mille Cesare kelner oli talle tagasi andnud, ning pidi minema seifist raha võtma.

      Seif asus Jonasel magamistoas, seina ees, mis oli täis klaasi taha pandud prepareeritud liblikaid. Seif oli üks Vietnamist pärit kuju. Istuv naine rohelises, pronksikarva poortiga kleidis ja sellega sobiva turbaniga. Jonas oli ostnud kuju Saigonis ühelt antiigikaupmehelt, kes seletas, et tegemist olevat ürgvana Vietnami rahvausundi ema-jumalusega.

      Kuju seljalt sai stoolat natuke kergitada. Selle alla oli paigutatud luuk, täpselt sama värvi nagu ülejäänud kleit. Vajutades õigele kohale selle serval, nihkus luuk vastasküljes piisavalt raamist välja, nii et selle sai näppude vahele võtta ja eemaldada. Luugi taga asus õõnsus, üheksa korda üheksa sentimeetrit. Seal – oli seletanud müüja – olevat varem asunud naise hing. Kui ta eksistents ema-jumalusena teisenes iluasjaks, siis hing eemaldati. Nüüd oli õõnsuses parasjagu ruumi mõne rahatähe jaoks.

      Hetkel peitus seal küll vaid üks sajaline. Jonas võttis selle välja, läks tagasi elutuppa ja asetas teise rahatähe juurde vihikule, mille peale oli proua Knezevic oma pisut lapseliku käekirjaga kirjutanud „Kassa”.

      Seal need lebasid, kaks rahatähte. Paremal Alberto Giacometti portree, mida vaadates tundus Jonasele alati, nagu oleks mehel nina kinni ja ta peaks läbi veidi praokil suu hingama. Vasakul tema kuulus kuju – L’homme qui marche, Astuja –, mis paistis nii, nagu oleks ta äsja parema jalaga ületanud arvudest tõkke, mille moodustas rahatähe seerianumber. Viimased seitse arvu sellest oleksid muide olnud hea telefoninumber: 2004488.

      Mingi paugatus ehmatas ta mõtteist. Jonas tormas kööki. Föön oli tõuganud lahti köögiakna ülemise ruudu, mis polnud korralikult haaki pandud. Ta sulges akna ja läks rahunenult