Montecristo. Martin Suter

ection>

      Originaal:

      Martin Suter

      Montecristo

      Roman

      Diogenes

      Kaas: Anu Ristmets

      Toimetanud Õie Ristioja

      Copyright © 2015 by Diogenes Verlag AG Zürich

      All rights reserved

      © Tõlge eesti keelde. Piret Pääsuke ja OÜ Eesti Raamat, 2016

      ISBN 978-9949-567-56-0 (trükis)

      ISBN 978-9949-567-57-7 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

       Tonile

ESIMENE OSA

      1

      Jõnksatus käis läbi rongi. Klaasid ja pudelid lendasid laudadelt maha, veduri kõrvulukustav vile ja raua hõõrdumise krigin saatsid klirinat, hõikeid ja tärinat restoranvagunis. Kuni kõik järgmise jõnksatuse peale vait jäi.

      Väljas oli kottpime. Nad seisid tunnelis.

      Vaikuse lõhestas kellegi naljahamba hääl: „Juba kohal?”

      Paar inimest naeris, ja siis hakkasid kõik läbisegi rääkima ning õlut ja veini laudadelt, riietelt, käekottidelt ja mappidelt maha pühkima.

      Üks reisijatest tõdes: „Hädapidurdus.”

      Jonas Brand istus poole kuuese Baseli Intercity restoranvagunis keset töölependeldajatest püsikundesid, kes igal õhtul sama joogi taga sama juttu ajasid, mõned neist juba palju aastaid. Õhk oli paks alkoholiaurudest, suitsust läbi imbunud ülikondadest, higist ja peaaegu lendunud meeste lõhnavetest.

      Tema ülekaaluline lauanaaber, kellel oli õnnestunud päästa oma sülearvuti, mida ta kogu sõidu ajal oli põrnitsenud, rongi tardumishetkel kuivana, ohkas: „Isikukahju.”

      Jonas tõusis ja läks järele oma kaamerakotile, mille oli asetanud põrandale enda kõrvale ja mis oli järsu peatumise ajal mööda vahekäiku tükk maad edasi libisenud. Videokaamera polnud viga saanud, kuigi ta oli selle, nagu ikka, pisut hooletult pakkinud.

      Ta teadis, mida tähendab „isikukahju”. Keegi oli rongi alla jäänud. Paari aasta eest oli Jonas kord sellise juhtumiga kokku puutunud. Taas tundis ta samasugust judinat jalgadest üles kuklasse tõusvat.

      Restoranvaguni tagumises osas hoolitses paar reisijat kelneri eest. Too oli otsmiku katki löönud ja keegi püüdis salvrätiga verejooksu sulgeda.

      Mitte keegi ei pööranud tähelepanu kahvatule noormehele, kes sisenes restoranvagunisse ja vaatas otsivalt ringi. Ta liikus laudade vahelt teise väljapääsu poole, mille juures istus Jonas. Seal oleks ta peaaegu kokku põrganud rongijuhiga, kes tormas sisse ja hüüdis: „Kes tõmbas hädapidurit?”

      Alles nüüd märkasid reisijad noormeest. Kuna ta vastas trotslikult: „Mina!”

      Naisrongijuht vaatas talle rangel pilgul otsa. Noormees oli temast rohkem kui peajagu pikem. Tal oli seljas kitsas ülikond, püksikäänised lõppesid sõrmelaiuse võrra kitsaninalistest kingadest kõrgemal.

      „Ja mispärast?”

      Noormees seisis nüüd Jonase kõrval ja oli näha, kui kahvatu ja segaduses ta on. Ta kogeles: „Keegi kukkus välja.”

      „Kus?” küsis rongijuht.

      „Seal, taga,” vastas noormees. Ta osutas suunda, kustpoolt oli tulnud. Rongijuht hakkas ees minema, noormees järgnes talle.

      Jonas võttis seljakotist kaamera ja õlastatiivi ning astus nendele järele.

      Noormees juhatas nad järgmisesse tamburisse. Siin oli ta seisnud ja oodanud, et tualett vabaneks. Ta oli aknast välja vaadanud – ja korraga oli miski mööda lennanud, just nagu suur liigendnukk, ja põrganud vastu tunneliseina. Tema näinud seda vaid silmapilguks nõrgas valguses, mis rongiaknast langes. Aga ta on kindel, et see oli inimene. Sellel oli nägu.

      Jonasel oli nüüd kaamera õla peal ja ta filmis.

      „Palun jätke see,” käskis rongijuht.

      Jonas näitas oma pressikaarti, ilma et oleks filmimist lõpetanud. „Televisioon,” selgitas ta.

      Naine soostus. Ta läks ees läbi teise klassi tuubil täis vaguni. Reisijad istusid saatusele alistunult oma kohtadel. Filmioperaatori juuresolekul ei küsinud keegi rongijuhilt, mis on juhtunud.

      Rongi järgmine uks polnud päris korralikult kinni. Keegi oli nihutanud kangi, mis ust riivistas. Rongijuht tegi selle nüüd päris lahti. Tunda oli niiskete kaljude ja rauapuru lõhna.

      Jonas filmis vagunituledest nõrgalt valgustatud tunnelit. Ta laskus astme võrra madalamale ja suunas objektiivi rongi otsa poole. Kaugel kitsas käigus, rongi ja tunneliseina vahel lamas miski kahkjas valguses. Ta ei suutnud näha, mis see oli, selleks oli tal vale objektiiv.

      *

      Paadunud videoreporter oleks nüüd rongist väljunud ja läinud seda mütakat, mis seal lamas, lähemalt filmima. Kuid Jonas Brand polnud paadunud. Ta polnud isegi mitte õige videoreporter. Et ta selle ameti peale oli sattunud, tulenes tervest reast juhustest. Sattunud oma teel filmirežissööriks.

      Seda teed astus ta siiski juba päris tükk aega. Kui täpne olla, siis alates gümnaasiumi lõpetamisest. Ta oli vanematega tülli läinud ja sestpeale filmivõtetel ringi tiirelnud. Jooksupoisina, kaablipoisina ja autojuhina. Ta tegi läbi valgustaja väljaõppe ja tõusis valgusoperaatoriks, peaoperaatori jooksupoisiks. Rahaga, mida ta seejuures teenis, oli ta finantseerinud filmioperaatorite kursuse Londoni filmikoolis ja seejärel töötanud operaatori assistendina. Tema filmograafias leidus paar kinofilmi, paar dokumentaalfilmi ja üha rohkem reklaamfilme.

      Kord oli ta saanud üht haigestunud kolleegi-operaatorit asendada ja vändanud paar saatelõiku maailma majandusfoorumilt. Kui nende eest vastutav toimetaja läks tööle kohalikku telejaama, tellis ta aeg-ajalt midagi Brandilt. Peagi kuulus ta põhimeeskonda, ja kui kokkuhoiumeetmete käigus tekitati jaamas videoreporteri koht, lasti tekstimees lahti, pildimees aga jäeti alles. Nii sai Jonas Brandist ilma ennast upitamata videoreporter.

      Kuna ta suhtus sellesse ametisse kui üleminekulahendusse, polnud ta sellega kuigi kaugele jõudnud. Ta tegutses erilise auahnuseta ja rahuldus sellega, et tegi korralikku tööd. Peagi hakkas ta küll vabakutseliseks ning kujutas endast ka kindla peale minekut, kui vajati kedagi täpset, usaldusväärset ja soodsa hinnaga. Ent kui nõuti loomingulisust, siis jäi Jonas Brand oma peagi neljakümne eluaastaga teise valikuringi.

      Aga ta oli piisavalt videoreporter, et võtta kaamera õlale ja jäädvustada rusuv olukord.

      Tööpäevajärgne kõrgendatud meeleolu restoranvagunis oli lahtunud. Maad võttis segu kannatamatusest ja tülpimusest. Räägiti vähe, kõik ootasid, et midagi teatataks.

      Kui teadaanne tuli, sissejuhatuseks läbitungiv võimenditoon, ehmatas enamik ikkagi.

      „Isikukahju tõttu jääb rong esialgu paigale,” ütles rongijuhi hääl. „Me palume mõistvat suhtumist.”

      Kohe pärast teadustust kostis asjatundjate resigneerunud ohkamist, selle sekka kogenematute erutatud pärimist. „Isikukahju?” – „See tähendab, et keegi on rongi alla jäänud. Sellele võib kuluda tunde.”

      Jonas Brand liikus ühe laua juurest teise juurde ja küsitles reisijaid. Mõni lasi tal oma pressikaarti näidata ja kaks inimest ei tahtnud, et neid filmitaks või küsitletaks. Aga enamik rõõmustas vahelduse üle ja vastas varmalt.

      „Kohutav on kujutleda, et keegi lamab seal kuskil all, lömastatult.”

      „See on kindlasti juba kümnes kord mul selline asi läbi teha – kuue töölependeldamise aasta jooksul. Mul on tunne, et sellised asjad